Ajakirja oktoobrilugu "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks" lugemiseks ka ajakrja veebiväljaande vahendusel

Iga sügis on omamoodi uus. Nii nagu kogu elugi on pidevas muutumises. Ühesugune, ent ometi igapäevaselt mingite erinevate variatsioonidega. Isegi tee, mida päevast päeva käid, näib iga kord pisut teine, pakkudes meeltele midagi uut. 
Õhk on veel suviselt pehme ja sõbralik, täis kuldseid lehti, mis iga vähimagi tuulepuudutuse peale okste küljest lahti rebenevad ja aeglaselt maapinnale pudenevad, nagu poleks neil kuhugi kiiret. Ega olegi. Vist. 

Värvide üürike pillerkaar kestab. Vahtra kirgas sügavpunane, kase silmipimestav säravkollane kontrastselt morni taeva taustal, erinevate puulehtede küpsed merevaigutoonid. Puude alla, niiske rohu sisse on kukkunud mõned õunad, mis ootavad taskusse korjamist. Üksikud noppimata jäänud arooniakobarad ripuvad raagus okstel nagu mustad pärlid. Valitseb olemise külluslik rahu. Meeldiv vaikus ja pehme hämarus enne pikka talvist valgust ning kargust. Jah, ükski varasem sügis polegi vist seniajani olnud nii meeleoluküllane. Ikka on selles võbelenud mingi melanhoolne hääbumise noot. Ka meri oma kümne soojakraadiga pole veel kuigivõrd tõrjuv. Millimallikad, need suvelõpu laisad ujujad, on ammuilma kuhugi kadunud, iseendi unistusteks lagunenud, ja rannaäärde hakkab tasapisi kogunema mustjas mereadru. 

Kiviklibune kõrge kaldapealne, soolane õhk, viimased verevad kibuvitsamarjad, heitlik päikesepaiste. Kõik on nii teistsugune kui lapsepõlves, vaheldusrikka kuppelmaastiku, turbavärvi metsajärvede ja töntsakate kollendavate vesikuppude keskel, mis hulpisid veepinnal nagu paksud põrnikad ja lõhnasid põhjataimede järele.

Kõik joonistub ajaga kuidagi selgemini välja, tõmmates piiri mineviku ja oleviku vahele. Siis mõtledki, miks ma olen jäänud sellesse ajahetkesse ja just sellele maalapikesele ning ei kusagile mujale. Et kas nii peabki olema. Ja kas see kõik, mis on olnud, pidigi just sedamoodi minema.

Vahelduseks loen, pikki õdusaid õhtuid. Seinalambi pehme valgus mahendab oleviku piirjooni. Õhtud on päeva parim aeg. Raamatulehtede turvaline krabin, paberilõhn, trükimusta maagia, mis meelitab eemale, teistsugusesse reaalsusesse. Aias pole enam nagunii suurt midagi teha. Tuul keerutab lehti ja värvid tuhmuvad iga vihmase ööga. Ka aed ootab talve, pikka unenägudeta und, et end välja puhata ja otsast alata.
Kelder on moose täis. Pakse matsakaid purke, mis peidavad endas puulehtedele sarnaseid sügisvärve. Sügavpunast, mahekollast, peaaegu mustja pohla- ja ploomitoonini välja. Ma polegi eales tundnud nii suurt rõõmu mooside keetmisest kui sellel sügisel. Vana muldkeldri riiulid, mida arvasin, et ei kasuta enam kunagi, on hoidiseid täis. Inimene oma mitmekülgsuses suudab vahel ennastki üllatada. Loodus on helde. Tasub olla tänulik. Mis meil temata olekski.

Ka mu ajakirja oktoobrilugugi on erinevaist sügismeeleoludest kantud. Looduskirjelduste asemel on esiplaanil eeskätt ikka keerulisevõitu ja nüansirohked inimsuhted. Katkendit saab lugeda siit: http://www.saladused.ee/sugistalgud-kujunesid-naistevahetuseks 


Pilt: internet