Kommentaariks ilmuvale järjejutule

Rääkides veel pisut oma uuest järjejutust "Tupiktänavas", siis oli see peale "Lepatriinupüüdjat" kohe järgmine käsikiri, mille ma kirjutasin. Seega võib seal leida sarnaseid humoorikaid elemente, mis on lugejaile tuttavad juba mu debüüdist. Samas on see käsikiri kõigest, mis ma seni kirjutanud olen, erinev selle poolest, et selles jääb täielikult välja müstilisuse moment. Kunagi siin blogis ma mainisin ka, et midagi sellist on mul olemas ja kui loost asja peaks saama, siis teen sellest siin pisut lähemalt juttu. Seega on mu novell tõepoolest üsna realistlik, kajastades väikelinnaelu ja peategelase eneseotsinguid, kui välja jätta üks väike humoorikas nüanss, et peategelane Piia peab ajuti maha üsna tulihingelisi ja ägedaid vaidlusi oma kõige tüütuma kaaslase Süütundega, rääkideski justkui päris inimesega. Need on kohad, kus peaks parasjagu naerda saama. Peategelase Piia nime leidsin ma juhuslikult ühe lasteraamatu pealkirjast. See tundus kuidagi lihtne, loomulik ja sobiv nimi ning seesuguselt soovisin kujutada ka naiskarakterit ennast. Loomulikult ei viita ei see ega ükski teine teoses leiduv nimi ühelegi saarel elavale inimesele. :) Kõik selle loo tegelaskujud ja sündmused on väljamõeldis.

Mul on kuidagi eriliselt hea meel, et mu novell jõuab järjejutu näol lõpuks Hiiu lugejateni. Toredat kaasaelamist teile kõigile!

Hiiu Leht ilmub teisipäeviti ja reedeti.

Minu novell järjejutuna Hiiu Lehes

Järgmine lahe uudis on see, et reedel, 9.ndal detsembril hakkas Hiiu Lehes ilmuma mu järjejutt "Tupiktänavas." Tegelikult oli see lihtsalt üks mu novell, mis rippus mu arvutis juba aasta algusest ja ootas oma aega. Raamatuna avaldamiseks tundus ta pisut lühike, 70 lk. Seega mõtlesin, et kirjutan kunagi ühe teise novelli juurde ja pakun ehk niimoodi kunagi mõnele kirjastusele avaldada. Kevadel sain Linnaraamatukogu konverentsil juhuslikult Hiiu Lehe peatoimetajaga kokku ja ta mainis muu jutu sees, et vajaks varsti oma lehele järjejuttu. Siis tuli mul mu novell meelde. Töötasin ta korra veel põhjalikult läbi, lihvisin sõnastust ja dialoogi ning kui peatoimetaja oli mu loo läbi lugenud, leidis ta, et võiks selle Hiiu Lehes avaldada küll.

Seega – kel võimalust Hiiu Lehte osta – seda müüakse muide ka Tallinnas – tehke mu järjejutuga tutvust, sest siia veebi ma seda kindlasti ei riputa.
Lugu ise ei ole autobiograafiline, rääkides ühest üsna omanäolisest suhtekolmnurgast, millesse sattunud naine püüab leida vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele: kuidas siis ikkagi olla õnnelik? Mida on selleks vaja, et õnn ära tunda? Kas tuleks väärtustada pigem olemasolevat või otsida uudsuse põnevust ja loota, et selles peituvadki lahendused?

Pildil on foto kevadiselt konverentsilt.

Hiiu Lehe artikkel "Martin Greeni juhtumist"

Kuna "Hiiu Lehes" ilmus ka üks kena artikkel, aga seda veebiversioonis saadaval pole riputan sellegi siia mälestuseks üles:

Kiiri Saare uus romaan "Martin Greeni juhtum" pakub lugejaile romantikat ja põnevust

Novembri lõpul ilmus "Lepatriinupüüdja" autori Kiiri Saare teine romaan, Kirjastuse Tänapäev 2011. aastal korraldatud noorteromaanivõistlusel auhinnatud lugu "Martin Greeni juhtum."

"Sul on olnud väga viljakas aasta," olla märkinud üks autori tuttav, kuuldes, et ühel ja samal aastal oli Kiiri Saar suutnud välja anda kaks raamatut.  Autor tunnistab, et tal jääb vaid üle selle arvamusega nõustuda.
"Kirjutamise geen on minus olemas olnud arvatavasti sündimisest saati. Kasvades üles kirjandusõpetajast ema käe all, ümbritsetuna raamatute turvalisest fantaasiaküllasest maailmast, oli see minu jaoks juba iseenesest soodne loominguline pinnas," rääkis autor.
Kiiri Saare kõige esimene kirjanduslik katsetus pärineb arvatavasti kusagilt teisme-east, mil ta pani ühe suvise maal veedetud nädala jooksul kirja seiklusrikka koomiksi, mille ta õed suure huviga läbi lugesid.
Mõtteni aktiivsemalt proosat viljelema asuda jõudis ta alles mõni aasta tagasi. "Esiteks nõuab loomingu avaldamine mingis mõttes kahtlemata suurt julgust, et oma mõtete ja fantaasiaga avalikkuse ette astuda, vähimatki teadmata, kuidas üldsus sellesse suhtuda võiks. Teiseks polnud ma kuigi kindel, kas suudan kirjandusmaastikul üldse läbi lüüa," selgitab autor.

Kiiri Saare teist romaani võiks määratleda eelkõige romantilise põnevusloona, mille sihtgrupp pole kindlasti mitte ainult noored, vaid kõik, kes peavad lugu romantikast ja põnevusest. Romaan pandi kirja spetsiaalselt kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse jaoks, pigem kirjutamise rõõmust kui reaalselt võidutulemust lootes. "Seda enam olin üllatunud, et taolisel võistlusel esmakordselt osaledes osutus mu käsikiri kohe parimate hulka valituks," tunnistab noorteomaani auhinnatud autor.

Kiiri Saar usub, et üht põnevusromaani on tegelikult märksa keerukam kirjutada kui armastuslugu, kuna romaan – igasugune romaan tegelikult – peab suutma algusest lõpuni pinget hoida ja põnevust kruvida ning ei tohi olla läbinähtav, nii et lugeja juba poole peal aru saab, kuidas raamat lõpeb.
Raamatu on kujundanud kunstnikud Jaak Peep ja Laura Pappa. Kaanekujundus – äikesenooled südames – annab päris ilmekalt ja tabavalt edasi romaani sisu – peategelase kannatusi kallima kaotuse pärast. Kuigi romaani läbiv temaatika on lein, ei ole kohe päris kindlasti tegemist nutulauluga ja teos pole algusest lõpuni traagiline, vaid tõsise teema kõrval on sisse toodud ka lõbusamaid olukorrakirjeldusi. Eelkõige selle näol, et peategelase perekond koosneb päris mitmest värvikast ja meeldejäävast karakterist. Romaanis tekib küllaldaselt huvide konflikte, erinevate põlvkondade arusaamu igapäevaolmest ja selle pinnal päris toredat situatsioonikoomikat.
"Ega inimesed ei tahagi tänapäeval eriti midagi ülemäära sünget lugeda," arvab kirjaniku kirjandusõpetajast ema. "Elu me ümber on niigi sünge ja raamat võetakse kätte pigem ikkagi selleks, et midagi positiivset kogeda. Ma olen jõudnud juba kolm esimest peatükki läbi lugeda ja tõesti, põnev on!"

"Raamatu sündi võrreldakse sageli lapse sünniga ja küllap nii see mingis mõttes ongi – annad oma teosele elu, jälgid kõrvalt ta käekäiku ja loodad südamest, et ta siin suures maailmas, kus niigi meeletult palju loomingut ilmub, endale väärika koha leiaks. Mul on siiani õnneks hästi läinud, kuna mu esimene romaan "Lepatriinupüüdja" võeti üllatavalt soojalt vastu, " räägib autor. "See annab julgust loota, et ka "Martin Greeni juhtum" pakub lugejaile piisavalt närvikõdi, põnevust ja toredat kaasaelamist."

Romaani sisukokkuvõte:

Kuidas sa tunneks end maailmas, kus miski pole korraga enam nii, nagu su silmad sulle väidavad? Täpselt nõnda juhtub peategelase Martiniga, kelle elu on peale kallima kaotust muutunud lõputuks leinaks. Olles seni elanud maailmas, kus apelsin tähendab vaid mahlast suutäit ja golfikepp lõõgastavat pärastlõunat sõprade seltsis, muutub korraga kõik. Ühest saatuslikust kohtumisest kummalise tütarlapsega pimedal meeleheiteööl saab alguse sündmusteahel, mida pole enam võimalik peatada ja milles miski pole lõpuks enam nii nagu näib.
Kas peategelane suudab hingelises kaoses taas tasakaalu leida ja lahendada mälukaotusega tüdruku ümber heljuv salapära müsteeriumi? Mida sügavamalt Martin salapärasesse võõrasse kiindub ja lähemale lahendusele jõuab, seda enam muutub neid ümbritsev turvaline reaalsus kohutavaks ja eluohtlikuks painajaks.

"Martin Greeni juhtum" on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest. Kokku laekus selleaastasele võistlusele 32 tööd. Tegu oli järjekorras kuuenda noorteromaani võistlusega, kokku on aastate jooksul laekunud 135 käsikirja, millest avaldatud on umbes 25. Võistluse korraldamist toetas Kultuurkapital.

Allikas: Hiiu Leht, 9. detsember, 2011

Veebis ilmunud asju

Koondan siia ühte postitusse kokku mõned veebis ilmunud asjad, endale mälestuseks ja teile ka vaatamiseks. Paraku pole kogu ilmunud materjali muidugi veebi kujul üleval, kuna osadel lehtedel on veebiversioon natuke selline nigelavõitu. Aga see selleks. 

Romaanivõistlusel osalemisest loe "Hiiu Nädalast" siit

Ja artikkel täismahus on siin 

Artikkel "Lepatriinupüüdja Kiiri Saar" täismahus asub siin 

Artikkel kodukandipäevadel lugejatega kohtumisest asub siin 

Artikkel "Martin Greeni juhtum müügil" asub siin

UUS: "Martin Greeni juhtumi" pikem tutvustus "Hiiu Nädalas" asub siin 

"Lepatriinupüüdja" hindepunktide hetkeseis arvustus.com lehel 

Blogi "Seganemaailm" kasutaja kommentaar "Lepatriinupüüdja" kohta. 

Vt. samast blogist ka populaarsete postituste listi, kus mu romaan ripub endiselt üllatuslikult esimesel kohal. Suured tänud muidugi. :)
Ja veel ühe raamatuhuvilise blogija arvamust loe siit

Lugemissoovitus "Lepatriinupüüdja" kohta
Võrukeelne artikkel minust ja kodukandi meenutustest asub siin
Minu kirjutatud päevalugu Teksteris asub siin  
Mõned ilusad Madeira-pildid asuvad Facebookis siin
UUS: Marko Tiidelepp lisas lastekas.ee lehele omapoolse arvamuse "Martin Greeni juhtumi" kohta. Väga armas arvamus, tänan! Sellest loe siit

Ehh, aitab küll. :)

"Martin Greeni juhtum" on põnevik romantikutele

Räägin siis veel paar sõna oma uuest romaanist. Kes natuke mind ja mu kirjutamise stiili juba tunnevad, mõistavad kindlasti niigi, et tegemist pole ühe süngevõitu ja ülimalt realistlikust maailmavaatest kantud kriminulliga, millele justkui viitaks pealkirjas sisalduv sõna "juhtum". Pigem on tegu romantilise ja pisut müstilisusse kalduva põnevuslooga, mille kaante vahelt leiab nii kirge, kannatusi kui ka huumorit. Päris kindlasti pole tegu nn. naistekaga, kuna üritasin pigem hoiduda ülemäära kergest stiilist. Mu uut romaani võiks võtta eelkõige noortepärase põnevikuna, mis sobib lugemiseks kõigile põnevuse- ja romantikahuvilistele. Teoses leidub mitmeid romantilisi kirjeldusi, mis on kokku miksitud üheks kummaliseks põnevuslooks. Üritasin meelega lugejaid segadusse ajada, seega selgub lõplik tõde alles viimastel lehekülgedel. Nii et ärge lõppu ette ära piiluge! :)

Ilmselt tekib nüüd, mil raamatulettidele on jõudnud mu mõlemad raamatud, moment, et need, kes mu mõlema romaaniga tutvunud on, hakkavad neid tahtmatult võrdlema. Senise tagasisideme põhjal oma uue romaani kohta olen kuulnud arvamusi, nagu oleks "Martin Greeni juhtum" märksa parem, küpsem, keeleliselt rohkem välja peetud.
Kuigi mu raamatud on mulle endale mõlemad armsad, kaldub mu enda sümpaatia võib-olla tahtmatult natuke siiski "Lepatriinupüüdja" poole, kuna ta oli siiski mu esimene pääsuke ja kogu protsess käsikirja kirjutamisest raamatuni uudne, põnev ja ääretult positiivne kogemus.
Aga tutvuge ja lugege, kellele "Lepatriinupüüdja" sümpaatne tundus, peaks ka mu uus romaan samuti toredat äratundmist pakkuma.

Lisan siia veel ühe tutvustava teksti oma uue romaani kaante vahelt.
"Martin Greeni juhtum", lk.5

"Ühel ootamatul päeval võid Sa korraga leida end soovimas, et keegi tundmatu ulataks Sulle ühe kummalisevõitu rohelise klaasikillu, läbi mille vaadatuna paistaks maailm sootuks teisetoonilisena kui see, millega Sa seni harjunud oled. 
Teos, mida Sa parasjagu käes hoiad, võib olla just üks taolistest kildudest. Puudutus millestki tabamatust, mida Sa alateadlikult võib-olla juba ammu oodanud oled, sellele seni lihtsalt nime anda oskamata. "

Kiiri Saar, kevad 2011

Parim lugemiselamus

Mu viimase aja parima lugemiselamuse kindel esikoht kuulub Peeter Helme sel aastal ilmunud romaanile "Varastatud aja lõpus."
Teos ise ei räägigi milleski väga erilisest – keelatud suhtest ja ajast, mille vargad justkui ollakse – nii iseendi kui oma tunnete, enda kui teiste elude. Ent viis, kuidas autor seda teeb - ta ilmekas, väljundirohke, sügavalt tundlik ja peategelase jaoks mõnevõrra harjumuspäratut hetkeolukorda sügavuti analüüsiv keelekasutus muudab teose omamoodi väärtuseks – justkui sõõmuks kõige kvaliteetsemaks kohviks, mille maitset on hulga hiljemgi raske unustada.
Päris kindlasti on tegemist teosega, mida ei saa lugeda pealiskaudselt, püstijalu ja möödaminnes, võtta lihtsalt kui üht järjekordset raamatut enda riiulis, mille pealkirigi peagi ununema kipub.

Kuna autor kasutab väga pikki ja kohati isegi raskelt jälgitavaid lauseid, siis võib pealiskaudsel sirvimisel niimõnigi väärt maitseelamuse varjund lihtsalt kaduma minna.

Tõtt-öelda on mul endalgi ajuti kalduvus mõni pikk ja keeruline lause käsikirja tippida, seda juhtub kuidagi loogikavastaselt enamasti millegipärast just väsinuna. Seda märgates tean, et kõige targem on mul pillid selleks õhtuks pigem kotti toppida, kui edasi viljeleda midagi, mis lugejat hiljem kukalt paneks kratsima ja mõtlema, mida ta ometi sellega nüüd öelda tahtis?! :)
Teine asi on keelekasutus, mis teebki teosest omaette kvaliteedimärgi. Kirjutada saab mitut moodi - lihtsalt midagi ära öelda või öelda niimoodi, et see lugejal hinge kinni võtab. Ja seda PH oskab.

Sõnastuse lihvimine on minu jaoks alati kuidagi oluline tundunud ja ma töötan selle kallal pidevalt. Raamatuid lugedeski jälgin alati, kuidas ja missuguses võtmes keegi midagi ütleb. Krister Kivi on samuti üks seesugune autor, kelle keelekasutus on mulle sümpaatne. Eks sellega ongi nii, nagu paljude muudegi maitse-eelistustega siin ilmas - mõne autori käekiri lihtsalt meeldib ja tundub esimesest hetkest kuidagi tuttav, teise oma seevastu jälle mitte.

Kokkuvõtvalt on Peeter Helme looming minu jaoks seesugune läbinini positiivne teeviit, mille suunas on hea jalutada. Seesuguseid raamatuid võiks tõesti rohkem olla.

Kohtumisõhtul Helju Petsiga

18. novembril toimus Kärdla Linnaraamatukogus lugejaõhtu Hiiumaal elava kirjaniku Helju Petsiga, kes tutvustas meile enda hiljaaegu ilmunud kahte raamatut "Õnneõiteta sirelid" ja "Ussikuninganna Egle," mis saavutasid kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel äramärkimise ja on lugejate seas populaarsuse võitnud.
Oli väga huvitav teda rääkimas kuulata ja kuulates vedasin tahtmatult paralleeli iseendaga, kuidas ühe kirjutamislembese inimese suur unistus – anda välja raamat (isegi mitu!) on lõpuks talle eneselegi suureks üllatuseks täitunud. Helju ise mõjus äärmiselt sümpaatse ja tagasihoidliku inimesena, kelle vilgast sulejooksu on paljud lugejad armastama hakanud. Helju oskab suurepäraselt edasi anda maa-olustikku ja inimeste maalähedast hingelaadi, ta romaanide tegelased tunduvadki justkui elavat meie endi keskel.
Tõenäoliselt on ka Hiiumaa looduse vaikusel, puutumatusel ja idüllilisusel suur osa selles, et mõjuda loomele igati inspireeriva tõukejõuna.

Selle üritusega seoses hetkel niipalju uudist, et Kärdla Linnaraamatukogu plaanib uuel aastal, kui lugejad on jõudnud minu "Martin Greeni juhtumiga"pisut enam tutvuda, minuga samuti lugejaõhtu korraldada, kus räägin oma mõlema sel aastal ilmunud romaani saamisloost ja inspiratsiooniallikatest pisut lähemalt ja olen valmis vastama lugejate küsimustele.

 

Kaasautorina Põlvamaa raamatu "Rohelisem elu - väärtused ja edulood" juures

Järgnevalt on teil vahva võimalus tutvuda minu täismahus kirjatükiga, mille pisut lühem verisoon ilmus novembrikuus, Põlvamaad tutvustavas raamatus „Rohelisem elu – väärtused ja edulood". Raamatu koostaja Marika Saks oli täismahus materjali minu blogisse üles riputamisega meelsasti nõus. Aga paremik sai kindlasti raamatu kaante vahele, nii et kel võimalust, tehke sellega kindlasti tutvust!
Enne täismahus materjali siia üles riputamist muutsin teksti vaid õige pisut, jättes privaatsuse huvides välja mõned inimeste ja paikade nimed, aga kes teab, see mõistab nagunii! :)
Loomulikult on mul siiralt hea meel olla taolise kauni kodumaakornda tutvustava raamatu kaasautor. Siinkohal kõige südamlikumad tervitused kogu kodukandi rahvale!
(Raamatus leiduvate fotode autor ma ei ole)



„Rohelisem elu – väärtused ja edulood“ lk. 51

Pole ilmselt eriti lihtne kirjeldada tunnet, mis valdab mind siis, kui näen taas tuttavlikku Kagu-Eesti kuppelmaastikku, kahel pool teed laiuvaid sirgetüvelisi männitukkasid, silmates mõne aja pärast kodumaja tuttavat katust, olles taas üle hulga aja Põlvamaal, paigas, mis on minu aiaäärne tänavas.
Kuigi Eesti mõistes ei peaks ükski kaugus tunduma ilmvõimatuna, on mul sellegipoolest kodukülla jõudes vahel tunne, nagu oleksin tulnud kusagilt liiga kaugelt. Võib-olla Austraaliast. Mine tea, võib-olla ongi vahepeal märkamatult mööda libisenud aeg ja vahemaa see, mis muudab tahtmatult kõik koduse oluliseks ja eriliseks. Nagu kõige muugi, mida jagub saatuse keerdkäikude tahtel vaid killuke.
Kõik kodukandis näib elavat ja hingavat märksa rahulikumas rütmis, kui mujal. Võib-olla on siin isegi liiga vaikne? Mine tea. Kinoauto käis toona, mu lapsepõlves, iga nädal ja viiekopikalise pileti eest sai lunastada poolteist tundi põnevust alailma puupüsti rahvast täis kultuurimaja jahedas puidulõhnalises saalis. Nii koolimaja kui kultuurimaja kihas tegusast elust ja sagedastest lõbusatest seltskonnaüritustest. Kohalikus algkoolis möödus mu kolm esimest õppeaastat. Minu klassis käis kõigest kolm õpilast.
Praegu seisab põhikooli maja tühjana, kuid sellegipoolest pole mu kodukant hääbumissurmale, mis ähvardab tööpuuduse ja inimeste linnadesse koondumise tõttu paljusid väikseid maakohti, kaugeltki alla vandunud - koolimaja hoovile on rajatud nägus Võhanduveere vabaõhukeskus, kus toimub aeg-ajalt endiselt üritusi, kasvõi suve lõpul aset leidnud järjekordsete kodukandipäevade näol. Küla raamatukogu töötab, rahvamaja on hoolikalt restaureeritud, isegi nägusa juurdeehituse saanud, küla läbiv maantee katab värske asfalt, siin-seal märkab silm uusi korda tehtud maju. Mu aktiivsed pedagoogidest vanemad on algatanud kodukandis mitmeidki ärksaid ettevõtmisi, sealhulgas ka küla ajaloo uurimusprojekti. Au sees hoitakse ka kohaliku võru murraku kui kultuuripärandi säilitamist.

Külateel tuleb mulle vastu noori, keda kõiki ma ise paraku nime- ja nägupidi enam ei teagi.

Kes ma üldse olen, kõndides taas korraks põgusalt neil rohtu kasvanud liivastel radadel, suveõhtuses päikesepaistes. Kirjanik? Mine tea, pigem mõtlen endast kui inimesest, kes tegeleb lihtsalt sellega, mis talle enim eneseteostust pakub.

Kirjutamine kui parimat sorti eneseväljendusviis on mulle alati sobinud. Kirjutamisgeen pärineb ilmselt mu kirjandusõpetajast emalt. Raamatute turvaline trükilõhnaline maailm on mind eluaeg ümbritsenud, lugemine oli üks mu lapseaja meelistegevustest, milleks püüan aega leida siiani.

Looduse lähedus, mis minuga kodukandis lapsepõlvest saadik kaasas käis, oli ilmselt esmane, mis pani aluse tahtele end ümbritsevat märgata ja hiljem ka kirja panna.
Alumine foto pärineb Kiriküüdi blogist, kus leiab veel hulga ilusaid kodukandi pilte. 
 

Küla läbiv Võhandu jõgi oma tumeda voo ja veetaimede lõhnaga mõjus toona ja mõjub mu meeltele siiani kuidagi ligitõmbava ja kutsuvana. Jõe ürgorg on kaunis ja hinnatud vaatamisväärsus nii kohalike seas kui ka kaugemalt tulnuile. Suvel sai selle kiirevoolulises vees küllastumiseni supeldud, talvel koolimaja mäelt kelguga suure hooga alla, jõejääle triivitud. Iga kevad mu lapsepõlves algas alati sinilillede otsimisega kõrgetelt jõeäärsetelt kaldapealsetelt, männiokaste ja lehepuru vahelt –  vist kõige esimene ja pisut omamoodi traditsioon, mille endale ise lõin. Et siis need jupatsid nuppus õied, mis poolel teel vägisi pihust pudeneda tahtsid, emale või vanaemale kingiks viia.
Mu samas külas elanud vanaema, keda ma siiani soojusega meenutan, oli kõige lahkem ja sõbralikum inimene, keda ma tean. Temalt õppisin esimese rahvusmustris kindakirja tegemise tarkuse ja tema tehtud vaarikamoosi mõrkjasmagus maitse püsib mul siiani meeles. Olen oma vanaemalt pärinud armastuse käsitöö vastu, tänu millele leian end vahel – eriti just talviti -  õmblemast või mõnda sooja maavillast eset heegeldamas.
Vahel meenub mulle mu kunagine koolimaja, kodukandist mõniteist kilomeetrit Räpina pool asuv Viluste kool, kus ma oma kooliteed jätkasin. Kuigi maja ennast pole seesugusel, vana tumekollase, pisut kooruva värvikihiga kaetud kujul enam ammu olemas, on mul endiselt selgelt meeles selle hoone ruumide ainuomane lõhn, suurte suleseppade mustvalged fotod kirjandusklassi seinal tahvli kohal rippumas, naksuvad puutrepid, mis viisid üles teise korruse sööklasse ja internaadi ruumidesse. Meeles on kirjandusõpetaja Meeta Reimann, kelle tunnid mind alati paelusid ja kes mind tihtipeale kirjutama julgustas ja innustas. Tema enda sulest pärineb kodukoha muistendite kogumik „Veriora kandi vanarahva jutuvara.“
Aeg möödus, näidates mulle Lydia Koidula luuleridade sarnaselt elus nii mõndagi – pealinna kiiret ja tegusat elu, õpetajaameti päikeselist ja varjulisemat poolt, vajadust enese täiendamise ja edasiõppimise järele, lõpuks ka turvalist, rahulikku ja looduskaunist Hiiumaad, mis on mu praegune elupaik.
Millegipärast igatsevad sisemaa inimesed sageli just mere äärde, aga praegu, juba hulga aastaid mereäärse asukana elanud, tõmbab mind endiselt järvede poole. Ilmselt seostuvad need pehmeveelised, vesikuppe täis külvatud veekogud mu mõtetes kuidagi ühe lahutamatu osana kodupaigast. Ma ei lahku Põlvamaalt kunagi, ilma et oleksin kasvõi korragi Paidra järves ujumas käinud.

 Ilmselt ma siiski ei lõpeta oma mõtisklust kuulsa poetessi luuletuse sarnaste sõnadega, nagu poleks mujal pooltki nii armas, kui kodutänavas. Leian, et erinevad kogemused ja mujal elatud elu on mind kirjeldamatult rikastanud, maailmanägemust avardanud, uusi võimalusi pakkunud, aga sellegipoolest on kodukanti suurepärane tunne tagasi tulla.
Põlvamaa jääb minu jaoks alati seostuma millegi päikeselisega.

Põlvamaa roheline raamat on ilmunud

Tahtmatult on kuidagi niimoodi kujunenud, et aasta lõppu on kokku kuhjunud hulgaliselt mitmeid toredaid sündmusi, nende seas kõige suurem muidugi see, et ilmus mu teine romaan, "Martin Greeni juhtum," millest räägin siin blogis kindlasti pisut hiljem veel. 
Samuti ilmus mu Madeira-teemaline päevalugu veebiväljaandes Tekster.
Ja veel ühe toreda sündmusena ilmus novembris ka Põlvamaad tutvustav ja kaunite värvifotodega illustreeritud raamat "Rohelisem elu – väärtused ja edulood," mille üheks kaasautoriks olin ka mina.
Mu kaasautorlus sai alguse nõnda, et sügise algul tegi Põlvamaa Maavalitsuse peaspetsialist ja raamatu üks koostajaist Marika Saks mulle ettepaneku kirjutada raamatu jaoks üks tutvustav peatükk enda nägemusest Põlvamaa kohta. Kuna olen Põlvamaalt pärit ja selle maakonnaga seovad mind paljud soojad mälestused, haarasin pakkumisest muidugi innukalt kinni.
Raamatu kirjutamisel on osalenud näiteks seesugused tuntud nimed nagu kirjanik Jaan Kaplinski, looduskirjanik Aili Paju, skulptor Mati Karmin, rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf Remo Savisaar jt.

Raamat ilmus Põlva Maavalitsuse ja Põlvamaa Arenduskeskuse koostöös, on kõvakaaneline, tehes 136 leheküljel kokkuvõtte Põlvamaa väärtustest ja edulugudest.
Alates detsembrist on trükis kättesaadav ka raamatukogudes. Raamatu tiraaž on 1500 trükist.
Loe huvi korral lähemalt Põlvamaa  nägusalt roheliselt veebilehelt
ja Põlva Maavalitsuse kodulehe info asub siin.

Kogu materjal "Martin Greeni juhtumi" kohta

Paistab, et huvi mu uue raamatu vastu on kasvanud meeldivalt suureks. :) Teen kõigile huvilistele, kes mu blogis võib-olla kohe hetkega ei orienteeru, asja pisut lihtsamaks ja koondan kogu materjali, mille oma blogis enda uuest romaanist kirjutanud olen, ühte postitusse kokku. Oranžile sõnale klõpsates avaneb selle alt soovitud link.

Areenile astub Martin Green.
Sellest, kuidas ma tegin eeltööd enne romaani kirjutamist ja millises võtmes ma romaani kujutada soovisin.
Kuidas ja millest inspireerituna sai "Martin Greeni juhtum" endale pealkirja.
Kuidas ma hakkasin oma uut romaani kirjutama.
Kuidas valmis mu uus käsikiri ja mismoodi oli tulla romaanivõistlusele osalema
Võistlustules Tallinnas, romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel, siit leiab ka kõigi osalejate fotod.
Varsti ilmumas koos teiste Tänapäeva raamatutega.
 Romaani kaanekujundus ja mida ma sellest arvan.
Romaani täismahus sisukokkuvõte, mis on üleval ainult siin!

Katkend ilmunud romaanist, mille leiab ka raamatu kaanelt.

 Toredat tutvumist kõigile!
"Martin Greeni juhtum" on Rahva Raamatus ja Apollos juba müügil ja jõuab peagi ka üle Eesti raamatukogudesse.

Katkend romaanist "Martin Greeni juhtum"

Endiselt segaseid mõtteid heietades, meeled samas erksad nagu uudishimulikul jahikoeral, loivasin üle tee, katsudes samaaegselt meenutada, kuhu ma auto parkinud olin. Kummalisel kombel ei tulnudki see mul meelde. Sest korraga nägin ma teda.
Tegelikult polnud temas esmapilgul mitte midagi erilist. See oli lihtsalt üks tumehallis villases mantlis tüdruk, välimuse järgi aasta-paar minust noorem. Ta seisis mingis veidras äraolevas poosis ja vaatas kuhugi eemale, just nagu mingi minu enda isikliku tragöödiafilmi tegelane, kelle osaluse stsenarist viimasel hetkel uitmõtte ajel lisanud oli. Ta tundus selles suures ükskõikses linnas kuidagi kummaliselt äraeksinuna, nagu ei kuuluks ta siia või oleks lootusetult unustanud põhjuse, miks ta siin seisab.

"Martin Greeni juhtumi" sisukokkuvõte

Romaani täismahus sisukokkuvõte, mille leiab raamatu kaanelt, kuigi sealt pisut lühemas versioonis:

Kuidas sa tunneks end maailmas, kus miski pole korraga enam nii, nagu su silmad sulle väidavad? Täpselt nõnda juhtub võrdlemisi omanäolisest eliitperekonnast pärit 21aastase Martiniga, kelle elu on peale kallima kaotust muutunud lõpmatuks leinaks. Olles seni elanud maailmas, kus apelsin tähendab vaid mahlast suutäit ja golfikepp lõõgastavat pärastlõunat sõprade seltsis kenasti pügatud muruplatsil, muutub korraga kõik. Ühest saatuslikust kohtumisest kummalise tütarlapsega pimedal meeleheiteööl saab alguse sündmusteahel, mida pole enam võimalik peatada ja milles miski pole lõpuks enam nii nagu näib.
Kas peategelane suudab hingelises kaoses taas tasakaalu leida ja lahendada mälukaotusega tüdruku ümber heljuv salapära müsteeriumi? Mida sügavamalt Martin nimetusse võõrasse kiindub ja lähemale lahendusele jõuab, seda enam muutub neid ümbritsev turvaline reaalsus kohutavaks ja eluohtlikuks painajaks.
Haarav, romantiline ja fantaasiarohke põnevuslugu on Lepatriinupüüdja“ autori teine romaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel III koha.

"Martin Greeni juhtum" ilmunud!

Nüüd siis seesugune kauaoodatud ja minu jaoks kahtlemata järjekordselt suur ning rõõmus uudis, et reedel, 18ndal novembril jõudis trükist mu teine romaan, Tänapäeva romaanivõistlusel auhinnatud põnevuslugu "Martin Greeni juhtum."

Sellele mõeldes on mul isegi mõnevõrra üllatav tõdeda, et aasta algul, täpsemalt siis veebruaris valmis saanud käsikirjast on juba novembri lõpuks saanud raamat, olles ka Rahva Raamatu müügiketi kodulehel kenasti saadaval. http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/martin_greeni_juhtum/819112

Olen väga rahul kunstnike Jaak Peebu ja Laura Pappa poolt väljatöötatud kaanekujundusega, kuna mulle on alati meeldinud hele tekst tumedal taustal. Samuti võtavad äikesenooled südames mu romaani sisu äärmiselt ilmekalt, lühidalt ja tabavalt kokku. Ka mõjub see pisut piprakoogilik süda mulle kuidagi väga armsalt retrolikult. Seega veelkordne personaalne tänu neile tehtud töö eest! :)

Kindlasti pajatan siin oma uue romaaniga seonduvast edaspidi veelgi.

Sellekohast infot leiab veel lisaks kirjastuse Tänapäev kodulehelt:

http://www.tnp.ee/raamat?id=1182

Kuidas kirjutada luulet?

Kuidas siis ikkagi kirjutada eriline luuletus, mis lummaks lugema, meenudes veel hulga hiljemgi kui midagi erilist ja pakuks ka autorile endale rahulolu teadmises, et ta on suutnud luua siia maailma, kus niigi meeletult palju kirjutatakse, taas ühe ainulaadse sõnade kompositsiooni.
Ilmselt on see pealkiri mingis mõttes tõmbekas, et kutsuda teid pigem arutlema selle küsimuse üle, kui ise mingeid konkreetseid näpunäiteid jagada. Seda enam, kuivõrd pädev nõuandja ma siinkohal üldse oleks. :) Sisuliselt pole ma seda küsimust - kuidas kirjutada luulet - endale kunagi üldse esitanudki, vaid vastava meeleolu puhul lihtsalt midagi paberile pannud. Pigem soovist end väljendada, kui kellelegi kolmandale muljet avaldada. :)
Siinkohal võiks veel näiteks mõtiskleda dilemma üle, kas luule kui üks kauneim eneseväljenduse vormidest üldse peaks alluma mingitele konkreetsetele kirjutamise reeglitele või võib igaüks sel teel kulgeda just sedasi, nagu talle endale kõige sobivam tundub. Kuna luule lähtub pigem emotsionaalsusest kui matemaatilistest seaduspärasustest, kaldun ise pigem viimast uskuma.

Teoorias võiks luule kirjutamine tõenäoliselt ideaalis välja näha niimoodi, et pegasuse kütkeisse vangistunud loomehing paneb end vallanud emotsiooni või mõttekatke lihtsalt seesugustesse sõnadesse, mis oleks võimelised võimalikult ligilähedaselt kõike edasi andma, lisades asjale vürtsi andmiseks värvikaid ja ilmekaid detaile ümbritsevast, kasutades võrdlusi, allegooriat, kogu sõnade seadmise kunsti, mida me kaunis ja väljenditerohke emakeel pakub, ja seda endale just kõige sobivamas vormis ning väljenduslaadis.

Muidugi ei tea ma, kuidas kogu loomeprotsess teistel täpsemalt käib või kas siin üldse on mingit ühtset reeglit, aga mida iganes kirjutama asudes tekib mul endal justkui iseenesest kõiksugu (pigem kujuteldavaid kui reaalsuses esinenud) mälupilte, mida sõnadeks visandada.
Mul pole aimugi, kust tekkis näiteks mu luulesse see sinine kruus või mere äärest tulev mees, kuid ühtäkki lihtsalt vormusid meeltes seesugused kujutlused ja kuna nad tundusid suhteliselt sobivad ja ilmekad, nii nad kirja saidki:

seal, kus päike laskus sügavale soojasse orgu,
jäid sa viimaks seisma ja võtsid välja värvid ja pintsli,
kallasid vanasse sinisesse pisut mõlkis plekk-kruusi
mida sa millegipärast alati kaasas armastasid kanda
pisut soolast vett
visandades oma igatsuse pilvede õhulisele pinnale
mis lõõtsus su pea kohal salasõnumeis
justkui helevalge muinasjutt
lapse kõige armsamast lemberaamatust
/.../
siis kirjutasid sa igatsuse rabedale jahedale liivale,
tulles rannast, taskud loojangupuna pilgeni täis
põsed päikesest põlenud
juuksed heledaks pleekinud
ja teksad veepritsmeid ja mereadru lõhna täis
/.../

Vabavormis kirjutamine on mulle alati palju mugavamana väljundina tundunud, kuna riimidesse pusimine võib mu enda isikliku arvamuse kohaselt teinekord ilmekust ja sõnade kasutusrohkust mõningal määral isegi piirata, kuigi teinekord võivad nii sobiv rütm ja teineteisega haakuvad sõnad luuletusele samas ka olulist sõnade mõjujõudu juurde anda. Nii et ilmselt jällegi pigem maitseküsimus.

Mu elus on olnud nii aktiivsemaid kui ka passiivsemaid luule lugemise perioode, kuid aeg-ajalt olen seda enda jaoks justkui uuesti taasavastanud. Kooliajast köitis mind näiteks Tõnu Õnnepalu looming, kuna ta sõnadesse pandud maailmanägemus tundus mu jaoks kirjeldamatult kaunina. Ta blogi, mida võiksite huvi korral samuti külastada, sisaldab endas meeletus koguses võrratuid ja kvaliteetseid loodusfotosid, mida võiks vaatama jäädagi. http://orrisaar.blogspot.com/

Viimastel nädalatel olen leidnud end taas luulet kirjutamas. Mida ma tavaliselt ei tee, kuna proosa viljelemine on pidevalt olnud esiplaanil. Luule aga näib teinekord olevat sootuks kiirem ja mugavam viis midagi olulist ära öelda.
Ma jõudsin selleni taas üldse üsna kummalist teed pidi, nagu kõik, mis elus miskitpidi oluline, leiab ise võimaluse me juurde tulla.

Hiljaaegu võtsin osa lugejaõhtust, kus Piret Raua, Andrei Hvostovi ja Kalju Kruusa kõrval avanes mul suurepärane võimalus kohtuda ka luuletaja ja kirjanik Eeva Pargiga, kelle suvel loetud xNovell mulle sügava mulje jättis. Loodan, et Hiiu Nädal kajastab seda ka lähemalt, praegu saab selle ürituse kohta lugeda HN-st vaid niipalju:  Lugejaõhtu Hiiumaal

Armas oli kuulata näiteks Piret Rauda rääkimas oma lasteraamatute sügavast allegooriat, kuulata Kalju Kruusa humoorikat luulet. Eeva Park aga mõjus juba oma olemuselt kuidagi ääretult lummavana, kogu oma olemise, hääletooni, väljenduslaadiga. Õhtu lõpupoole luges ta ette mõned oma luuletused.

Raamat, mida Eeva käes hoidis, oli üks väike õhuke valgekaaneline luulekogu, mille pealkirjagi ma hiljem millegipärast pärima ei söandanud minna. Aga, istudes seal raamatukogu soojas saalis, heledast puidust toolil teiste seas, kuulates armastatud kirjanikku ja poetessi, jäi mulle ta sõnadest enim meelde emotsioon, millest ta luule kantud oli.

Õigupoolest, usun, et ei suudagi praegu meenutada niivõrd ta sõnu, kui kõigest tunnet, mis vapustas mind sedavõrd, et küsisin endalt hiljem läbi õhtuhämaruse kodu poole kõndides, kuidas üldse on võimalik sõnade kaudu edasi anda midagi nii kaunist? Ja samavõrra hämmeldunud olin avastusest, et tegelikult olen ma tunnetanud maailma üsna sarnasel moel, seda varem lihtsalt sõnadesse panemata. Muidugi ei üritagi end ma seejuures end temaga kuidagi võrrelda.

Paraku olin kiiruga kohtumisele tormates fotoka koju unustanud, seega ei ole mul praegu võimalust seda juttu ainsagi omapoolse fotoga ilmestada, millest mul on natuke kahjugi, kuid see õhtu ja ta leebe rahulik ja sisendav hääl on minus mingil kummalisel moel endiselt alles ilma nende juhuslike klõpsudetagi, mis mul tegemata jäid. Lisan siia ühe Eeva Pargist leitud foto, mille allikas pärineb Wikipeediast (et.wikipeedia.org).

Ja päevi hiljem leidsin end - eneselegi üllatuseks luulet kirjutamas, kuna see õhtu näis mulle üllatavalt inspireerivalt ja postitiivselt mõjunud.

Kogusin oma luule teise blogisse kokku ühte kausta, millega saab tutvuda siin: http://kiirisaar.wordpress.com/category/luule/

Ilmselt ei tasuks loetavat eriti autobiograafilisena võtta ja minu eluga paralleele tõmmata üritada, pigem on tegu lihtsalt mingi ebamäärase igatsuse-väljendusega, mis panebki end ümbritsevast sõnu otsima, detaile tähele panema ja neid sõnadeks vormima.

Neile, kel lingi all peituvasse süveneda pole mahti, toon näitena siin toon ära mõne lõigu, mis mulle endale natuke nagu ilmekam tundus:

räägi mulle sumeda päeva mõtlikust rahust
mil läbi päikesekiirte heleda sillerduse
heljuv võililleebemete valge sadu
näib oma olemise õigsuses ja lihtsuses
kõige kaunima kunstiteosena


räägi mulle hämarduvast õhtuaost
mil sügav erepunane rubiinjas hõõgus
on end vähimagi ebaluseta
üle silmapiiri laotanud
et kõike enda haardeulatusse jäävat
leebelt emmata


räägi puude salakeelest
kui nad tumetummalt ja pisut salatsevalt
me ümber innustunult dialoogi peavad
võrad hoolivalt ja hoidvalt
üksteise ümber põimunud


räägi tuule meresoolasest maitsest
kui ta lõbustatult ja järelejätmatult
justkui pisut üleannetu laps
me ümber tantsisklevalt tuhiseb
tuues meeltesse meenutuse millestki olulisest
ja ammu unustatust


räägi mulle vihma märkamatust puudutusest
kui ta piiskhaaval hääletult pudenedes
langeb pehmelt su veatutele huultele
et neil valmis vormida kõige täiuslikum lause

Seega jääb küsimus – kuidas kirjutada luulet – võib-olla ilma minupoolse sisulise vastuseta, kuigi mõne mõttelõnga leidsite siit ehk siiski. :)

Blogistatistikat

Kui ma oma blogi pidamise peale nüüd natuke tagasi mõtlen, polnud mai keskpaigas, mil sellega algust tegin, mul õigupoolest kuigivõrd aimu, kas mul üldse jätkub tahtmist ja viitsimist blogimise kui sellisega püsivalt tegeleda ja aeg-ajalt siia midagi üles riputada. Lähenesin asjale lihtsalt heas usus, et ma ei mõtle ülemäära ette ja eks näis, mis saab! :)

Nüüd on suvi mööda läinud ja jahedasse novembrikuuse jõudnuna on mul tunne, justkui oleks sellest keskkonnast saanud mingi omamoodi kodune paik, kuhu tulen justkui sõprade keskele, et vahel uuemat informatsiooni jagada.

Veel toredam on aga tõdemus, et olenemata sellest, et ma iga päev siia kahtlemata kirjutama ei jõua, kuna puhtfüüsiliselt pole see lihtsalt võimalik, elab see blogi justkui oma elu – siiski te külastate ja loete siin iga päev, vahel lausa üllatavalt rahvarohkelt, mille eest loomulikult suur tänu, et olete mind märganud ja mu tegemiste vastu jätkuvalt huvi tunnete!

Nüüd ma ei teagi, kas teid huvitab ka statistika, või kas on üldse hea toon seda avalikustada, kuigi olen märganud, et mõnel pool seda siiski tehakse. Seega mõtlesin, et võiksin ära tuua mõned numbrid.

Vaatamiste arv alates maikuust:             pisut üle 2200

Kõige sagedamini külastatud kuud:         juuni, 580 vaatamist ja oktoober, 430 vaatamist

Aktiivseim külastanud välisriik:              Ameerika, pisut üle 60 külastuse

Kõige kaugeim külastus:                        India

Populaarseim teema:                             Koputades kirjastuse uksele

See kõik viib mind mõttele, et päris ilmaasjata ma ilmselt siis siia ikkagi ei kirjuta, kuna huvi kui selline näib täiesti olemas olevat. Kommenteerida te ilmselt eriti ei söanda, nagu ma aru olen saanud, :) kuigi tegelikult võiksite seda täitsa vabalt pisut aktiivsemalt teha, kui vahel tunnete, et tahate midagi öelda või kasvõi üht-teist küsida. Või kui on omapoolseid ettepanekuid, millest teile lugeda meeldiks. Seda enam, et olen seadistanud niimoodi, et kommenteerida saab täiesti ilma sisse logimata.

Aga olge sama lahedad edasi ja kiigake aeg-ajalt ikka siia!

Nimepäevast

Täna, 7ndal novembril on siis seesugune kummaline ja omamoodi vahva päev nagu minu nimepäev. :) Toreda kokkusattumusena jõudis postkontoris just täna minuni üks armas fännikingitus, mille üle on mul loomulikult ülihea meel.
Kuidas ma siis üldse sain selle pisut omapärase ja suhteliselt harva esineva nime?
Mu isapoolsel vanaemal, kes oli üks väga armas inimene, oli selline tore komme pidada kaustikut, kuhu ta mõnikord nimesid üles kirjutas, kui mõnda huvitavat ja teistsugust kuulma sattus. Ja nii juhtuski, et tema poolt pakutu saigi minu nimeks.
Eestis vist sellist väga suurt nimepäeva tähistamise kommet pole, aga sellegipoolest võib seda võtta igaüks just nii nagu sobib. Mina näiteks võtsin vastu õunakoogiga, kuna õunauputus ses sügises näib kestvat.

Jätkuvalt toredate kohtumisteni ja tänastele nimepäevalistele ka parimad õnnesoovid minu poolt!

"Martin Greeni juhtum" varsti ilmumas!

Nüüd siis selline vahva uudis, et mu teine romaan, kirjastuse Tänapäev noorteromaanivõistlusel 3nda koha saanud põnevuslugu on peatselt ilmumas, jõudes trükki veel enne selle aasta lõppu.
"Sul on väga viljakas aasta olnud," ütles üks mu tuttav tunnustavalt, mille peale suutsin ainult kohmetult ja nõustuvalt õlgu kehitada. Praegu kirjutan ma näiteks oma teises blogis üht kummalist ja pisut müstilist novelli, mis on mõnevõrra erinev mu varasemast loomingust ja pakub mulle selles mõttes huvitavat väljakutset, et see, mis ma kirjutanud olen, jõuab koheselt ka lugejateni.
Novelli "Ööd vahtravalgel" saab lugeda siit: http://kiirisaar.wordpress.com/category/novell-ood-vahtravalgel/
Oma teise romaani kaanekujundust ma veel näinud ei ole, kuna kunstnik alles töötab selle kallal, aga loomulikult olen väga põnevil!
Sellekohast infot kirjastuse Tänapäev kodulehelt: http://www.tnp.ee/ilmumas
Kuna info sel lehel uueneb, kopeerin andmed siia:

• Tiit Naarits MÄLUMÄNG KOGU PERELE
• Aino Pervik KIRJATÄHTEDE KEERUKAS ELU
• John Stephens SMARAGDATLAS
• Ian McEwan PÄIKESEST
• Rait Avestik SULEV LUIK
• RIPLEY´S USU VÕI ÄRA USU 2012: VAATA KUI JULGED
• Oliver James NAD KEERAVAD SUL NÄRVID UNTSU
• Edwin Raphael TÄIELIK UNENÄORAAMAT
• Ljudmila Ulitskaja IMAAGO (Sari „Punane raamat“)
• Reeli Reinaus TAVALISED HAMBAHALDJAD (lastele)
• Gerda Kordemets, Anne Tuuling SULEV NÕMMIK: „KUI NÄEME, SIIS TERETAME!“
• Avo Kull KAUBAMAJA (romaan Eesti elust ja kapitalismi arenemisest 1990ndate keskpaigas)
• Kiiri Saar MARTIN GREENI JUHTUM (noortele)
• Teesi Viisimaa VELLO VIISIMAA. Lauldes vihmas
• Marc Eliot AMEERIKA MÄSSAJA. Clint Eastwoodi elu
• E. M. Remarque TAGASITEE

Madeira, 7. päev - Tagasi sügisesse Eestisse

Tuuline Madeira lennuväli. Põletav kuumus, mis paneb mu päikesest küpsenud õlad pisut tulitama.

Tuul jätab mu käekoti sedapuhku õnneks rahule ja porilompe ei paista muidugi kusagil.

Oleme chek in-ist juba edukalt läbi pääsenud, kompsud ära andnud ja silmitseme avaral päikesepaistelisel terrassil üksisilmi saabuvaid lennukeid, mida laskub selle aja jooksul sinna oma kolm tükki.

Tundub pisut uskumatu, et nädal paradiisisaarel ongi läbi saanud nõnda kiiresti, justkui olnuks see kõigest üksainus päev, settides meeltes ühe kõige imekaunima reisina, mida siiani kogenud olen.

Tagasilend kulgeb ainsagi viperuseta, kuigi kerge nukrusvarjundiga, nagu see alati kipub olema, kui kusagil end hästi tundnud oled ja ootamatult avastad, nüüd tuleb siiski kompsud kokku pakkida ja lõpuks lahkuda.

Õppisin ära kaks kohalikku sõna – „ola“ (tere) ja „obrigado“(tänan), kasutades neid igal võimalikul puhul kohalikega suhtlemisel, kes kippusid meile harjumuspäraselt hoopis inglise keeles vastama. J

Lennuk tõuseb sujuvalt õhku ning ees ootab taas 6 tundi lendu. Nüüd alles taipan kodust kaasa haaratud raamatu kaane avada. Selleks on Peeter Helme romaan „Puudutus“, mis osutub nii üllatavalt heaks, et ma õieti ei märkagi, millal reis läbi saab ja lennukirattad taas Tallinna Lennujaama maandumisrajale laskuvad.

Ma ei saa salata, et kuigi looduselembelise ja mereandide kööki armastavana oli mul Madeiral meeletult avastamist, rändas kaugel olles mõte ajuti siiski tagasi Eestisse, kus samal ajal valitses päiksekuldne värviküllane sügis, aed lõhnas mahavarisenud küpsetest õuntest, õhk kirgas ja värske. Ilm juhtubki tagasilennu päeval olema õnneks seesugune soe ja päikeseküllane, seega ei tundugi  Madeira 30 soojakraadi käest siinsesse pluss 17sse jõudmine kuigivõrd valuline. Eestimaa õhk mõjub sisse hingates esimestel päevadel kuidagi harjumatult külma, lausa jäisena, aga õnneks läheb see peagi üle.

Maanteed tunduvad peale loendamatuid läbitud kilomeetreid mägiteedel naljakalt ja harjumatult laiad ja turvalised. Lausa uskumatu kergendus on kuulda jälle kõrvus tuttavat eesti keelt, mis mõjub nii tuttava ja omasena. Isegi põgus nägelemine Prisma kassajärjekorras ühe turtsaka kiirustava venelannaga toob mu teadvusse tagasi naeratava tõdemuse – ma olen jälle kodus!

 Ja olgugi, et pilvepiiril oli lahe, Monte aia mineraalide näitus vapustavalt võrratu, monstera vilja järada tundus igati äge, mereveebasseinides meeletult ilus ja kogu mind ümbritsenud õitsev troopika lihtsalt uskumatult eriline, on sama uskumatult hea jälle tagasi kodus olla, kõndida üle niiske koduaia muru, mis ses rõskuses enam õieti kuivadagi ei taha ja silmitseda üha kollasemaks tõmbuvaid vahtrapuid.

Madeira, 6. päev - Rannaelamused

Kuna saarele, mis mõõtmetelt on umbes Hiiumaa-suurune, sai nelja päevaga tiir enam-vähem peale tehtud ja enamik vaatamisväärsusi üle tsekatud, anname hommikul rendiauto ära, otsustades eelviimase päeva vabamalt võtta ja rannas veeta.

Kuigi selliseid rannas peesituse päevi koguneski kõigest üksainus, kuna tahtsime maksimaalselt näha ja hulgaliselt muljeid saada, omandas mu nahk kõigest mõne tunniga kauni kuldse jume, mille nimel Eestis paraku märksa pikemalt vaeva näha tuleb. Tegi küll natukene kadedaks!

Paljudes kohtades märkasime vilkalt ringi sibamas tillukesi sisalikke, mis on üheks Madeira rahvuslikuks sümboliks, mida kohtab nii albumitele kui tassidele-taldrikutele maalituna. „Madeira“ ise tähendab tõlkes „puu“ ja neid leidub siin tõesti palju, enamik seesuguseid, mida me kõigest lillepottides kasvamas nägema oleme harjunud.

Noliinad, kummipuud, hulgaliselt erinevaid palmiliike, sõnajalad, rododendronid, fuksiad, aaloed, jõulutähed, hortensiad… kõik mõõtmatult suured, lihavad ja õnnelikud selles aasta läbi kestvas troopilisuses.

Kõige eksootilisem oli ilmselt näha banaaniistandusi siin-seal rammusatel punamuldadel kasvamas, rohelised lehed lihavad ja laiad, nii et kasuta või rannalinana. Samas märkasime ka viinamarjapõlde, apelsinipuid, kõik mitu korda aastas saaki kandmas.

Kohalikud peavad küll põlde, kuid reeglina ei asu need maja juures, vaid pisut eemal mäekülgedel, kus on viljakam pinnas.

Kohalik banaan on natuke pisem kui meil poelettidel, maitseb pisut vürtsikama ja värskemana ning kõlbab isegi rohelisena juba väga hästi süüa.
Külastasime ka paari kirikut, mille uksed olid keset päeva kutsuvalt lahti, avaldades muljet oma hiigelsuurte värviküllaste maalingutega. Madeiralane pidada olema väga usklik.

Õhtul testisime kohalikus söögikohas rahvuskala espadat, mis maitses natuke nagu meie hõbeheik ja mille üle kohalikud kangesti uhked on. Kala ise pidada elama 6 km sügavusel, tulles pinna lähedale ainult öösel, näeb välja suur ja üsna hirmuäratav, tavatsedes mõnikord isegi inimese pikkuseks kasvada.

Madeira, 5. päev - Pilvepiiril ja kõrgemal veel

Nii. Ja kui su kinnisideeks kipub juhtumisi olema pilve peal ära käimine, siis polegi vaja Jaan Tatika kombel iseehitatud lennumasinaga kuuri katusele ronida, vaid pigem tuleks osta pilet Madeirale. J

5ndal päeval saab teoks idee 1800 m kõrgusel asuval mäetipul ära käia, millesse ma otsustan juba hakatuseks üsna stoilise rahuga suhtuda.

Mööda kitsaid mägiteid uhiuue tumepunase Nissan Micraga pikkamisi ülespoole roomates tajun endale üllatuseks, et ma ei mõtlegi enam eriti, mis saab siis, kui rendiautol pidurid üles peaks ütlema. Sest, nagu öeldakse, harjub inimene kõigega. Ka sellega, et Nissan Micral võivad tõesti pidurid üles öelda. Mida loomulikult siiski ei juhtu. J

On päris lahe jälgida, et mida kõrgemale me jõuame, seda enam maastik muutub. Rikkalik lopsakus taandub aegamisi, tuues nähtavale laugemad, tühjemad maalapid, vahetudes lõpuks välja täiesti tontliku, mahajäetuna mõjuva uduse maastikuga. Mustavad raagus puude tüved turritavad taeva poole, pikk kõrbenud kuluhein sahiseb vaikselt ja kõikjal lasub halvaendeline vaikus, justkui oleks siit kunagi tulekahju üle käinud või St. Spielberg oma filmirekvisiidid kõikjale vedelema jätnud ja kiirustades lahkunud.

Ülespoole jõudes muutub õhk märgatavalt jahedamaks ja tuulisemaks, sarnanedes üsna oluliselt meie kehvale suusailma-kliimale. Alles hetk hiljem taban ära, et see polegi mingi udu, vaid hoopis meid ümbritsevad pilved, mida saab lausa käega katsuda!

Ma õigupoolest ei oskagi midagi tarka mõelda, kui seisan lõpuks seal päris ülal, jahedalt siravas päikesepaistes, vaadates üksisilmi allapoole, valgete kohevate lõputute põldudena laiuvate pilvede poole. Vaatepilt oma erakordsuses lööb lihtsalt tummaks, sest midagi sellist olen siiani näinud ainult unenägudes.

Päris ülal ringi rännates avastame, et siinne olustik mõjub kuidagi väga eheda ja maalähedasena. Haljal mäetipul lesivad rahumeeli valgekuuelised lehmad, teades ainult ise mingist sisemisest veendumusest, kuskandis nende kodu võib olla, sest paljude kilomeetrite raadiuses ei märka me ainsatki elamist.

Edasi võtame suuna saare loodetippu, kus Porto Monizis asuvad kuulsad mereveebasseinid, mis olla sinna kunagi looduslikult tekkinud ja hiljem inimkäe abil omanäoliseks supluskohaks kujundatud. Mustavate laavakaljude vahel siresinises vees mööda käänulisi ujumisradu ringi solberdada on kahtlemata üks järjekordne omanäoline elamus. Mürinal randa peksva Atlandi kaitseks on ehitatud kõrge kivirinnatis, seega püsib merega ühenduses olev basseinivesi enamjaolt vaid õrnalt sillerdav ja tundub märksa soolasem kui mujal. Märkan päikseprilliklaase puhastades, et veepiisad on kuivades muutunud tillukesteks soolatükikesteks.  

Õhtul, peale külluslikku õhtueinet, mil kuhjame taldrikutele kirevavärvilist lasanjet ja maitseme kohalikku rahvuslikku maiustust -  meekooki -, teeme tutvust ka kohaliku tumekollase läbipaistmatu rahvusjoogiga poncha, mis kujutab endast rummi, sidruni ja mee segu. Kuna ta tundub mulle pisut liiga kange, otsustan seda lahjendada puuviljamahlaga, saades lõpuks täiesti toimiva joogi. Peale eluga mägedest naasmist tundub see igati omal kohal olevat.

Madeira, 4. päev - Kaelamurdvad retked mägedes

Hea küll, ma lihtsalt ei vaata sinna kuristiku poole, eks? Ja sellest pole üldse midagi, et vastutulev auto kitsal teekäänakul meist mööda ei mahu, onju? Aga kuidas see buss, mis me taga kannatlikult ootab, end mägede vahele kinni ei kiilu ja kogu selles hullumeelses pisitänavate rägastikus üldse orienteeruda suudab, ilma, et ta mõnda elumaja nurka ära ei äestaks või siis ise kuristikku ei veereks, sellest ma päriselt aru ei saagi.

Juhid kusjuures ilmutavad roolis täielikku muretust ja kipuvad võimalusel isegi uljalt gaasi vajutama.

Tegelikult sujub meilgi kõik, hoolimata reisiblogijate arvamusi lugenult autosõidust Madeiral kui ühest täiega hullumeelsest ettevõtmisest, üsnagi valutult ja õnneks ainsagi kriimu, infarktieelse seisundi ja mõlgita. Suur abi on muidugi GPSist, kuid seegi näib ajuti pilti taskusse pista ja nõutuks jääda eelistavat, eriti muidugi mägede alt läbi roomavates tunnelites.

Vahepeal kulgeb sõit lausa püstloodis üles ja päris kindlasti tuleb arvestada võimalusega, et kui kuhugi valesti keerad, võid end üsna ootamatult kellegi kohaliku napilt õueplatsilt leida, praktiliselt ilma igasugu manööverdamisvõimaluseta.

„Kuule, teeks õige nii, et ma lähen nüüd pigem jala edasi,“ tahan ma ühes taolises olukorras alla anda, kuigi tegelikkuses piirdun see hetk lihtsalt mõttes lammaste lugemisega, kuniks mu suurepärane juht end siiski edukalt ringi pööratud saab. Kohalike elamised on tipitud nagu rõõmsavärvilised puna-valgekirjud pääsupesad mäeservadele, paljude hoonete tagant algab kohe kuristik ja seda märgates ei suuda ma päris hästi aru saada, kuidas madeiralased naabritel külas suudavad käia, ilma, et nad seejuures kaela ei murraks. Jään arvamuse juurde, et nad oskavad kas lennata või siis olen ma lihtsalt liiga rumal, et kohalikke olusid mõista. J

Mägedesse suundudes leiame eest ühe hiiglasliku põlismetsa, mis vaimustab oma iidsuse ja majesteetlikult suurte puudega, mille tüve ümbert õieti kinnigi ei ulatu võtma.

Kusagilt eemalt kostab nõrka koera haukumist, kuid muul ajal valitseb nii siin kui paljudes muudeski kohtades täielik vaikus. Oleme taas kusagil mõistusevastases kõrguses, Camacha lähedal, kus kõrvad rõhuvahetusest aeg-ajalt lukku tahavad minna, praktiliselt üksipäini. Kui kuskil ka liigub turiste, siis on nad veetud turvalisemat, kiiremat ja ilmselt ka natuke muljetevaesemat teed sihtpunktideni.

Mõni aeg hiljem näeme ühte vähestest lauskmaadest, mis näib siinsel ülimalt mägisel maastikul vahelduseks üsna uskumatu loodusliku golfiväljakuna, kus mustavalge lambakari õndsalt rohtu sööb. Rohi on muidugi hästi öeldud, kuna nad on selle kõik juba nahka jõudnud panna ja uitavad pigem üksikuid kõrsi otsides ringi. Mis aga otseloomulikult ei sega neil kaunist päeva nautimast ja end siinses privaatses roheluses, mis justkui olekski täielikult ainult nende päralt, igati hästi tundmast.

Mägedes tundub kõik kuidagi sootuks teistsugune – oma eheduses ja puutumatuses üllatavalt jõulise ja lopsakana mõjuv, turismist enamjaolt täielikult rikkumata. Energeetiliselt ilmselt tundubki see saare keskosa kõige parema paigana, kuna mu ülejäänud reisikaaslased teatavad peale põgusat jalutuskäiku üsna veendunud toonil, et siia paika ehitaks nad vabalt maja ja jääkski ankrusse.

No tore on, kuigi sel juhul pean ma ilmselt endaga natuke nõu pidama, kas mu meelisajaviiteks saaks siiski olema oma õuemurult igapäevase rutiinina lammaste pabulate pühkimine ja kuidas ma lepiks tõdemusega, et mul tuleb loobuda oma õhtustest rattasõitudest mustikate järgi lõhnavates kodustes männimetsades? Rääkimata oma truust jänksist Sahah´st, kes mind pikisilmi tagasi ootab?

Õhtu hakul, kui lõõskav, tuuletu soojus juba pisut järele hakkab andma ja varjud pikemaks venivad, jõuame saare põhjatippu, Santanasse, kus leiame eest talud Madeira mõistes. Need kolmnurksed tillukesed ehitised mõjuvad oma rõõmsates puna-sini-valgekirjalistes toonides nagu laste mängumajad, ümbritsetuna kõikvõimalikest külluslikult õitsvatest taimedest, enamjaolt hortensiatest, mida kohtab kõikvõimalikes värvitoonides – alates helevalgest ja lõpetades sügavsinisega.

Enamikes majadest näeme käsitööd, kus neid müütavad naised aega kalliks pidades ka koha peal mingit peent pitsi heegeldavad. Kõige rikkalikum valik Madeiral pakutavast käsitööst ongi ilmselt kõikmõeldavad heegeldatud ja pilutustehnikas linikud, meie mõistes vannitoaplaatidele maalitud lilled ja korvpunutised.

Pisut hiljem leiame veidi eemalt ühe seesuguse elamise, kus ka päriselt sees elatakse – lopsakalt õitsevad lillepotid ukse ees, maja taga laiuv suur, tundmatuid taimi täis aed, kus tuterdab vana plekkämbriga kolistades ringi kohalik külamees – üllatus küll siinse 25 kõrvetava soojakraadi käes – paks lambavillane müts peas, mis toimib - pisut mõistusevastaselt küll aga siiski -, ilmselt eduka termoregulaatorina.

Kuidas nad seal elamises püstijalu sees kõndima mahuvad, rääkimata kogu oma majapidamise napile 25le ruutmeetrile üldse ära mahutada suutmisest, jääbki saladuseks.