Lapsepõlvehetki

Kõik me mäletame midagi. Kilde möödanikust, nagu pööningult välja otsitud vana tolmunud puslemängu tükke, millest muist kaotsi läinud, kuid allesjäänud sellegipoolest hinnalised. Lähtudes enda isikust mäletab igaüks erinevalt, andes olnule erisuguseid tõlgendusi. Mõnes mõttes on  need kümneid kordi väärtuslikumad, kui mingi ajakirja- või raamatureklaam, kuna tegu on reaalse inimesega ja sellega, mis talle kunagi korda on läinud, midagi tähendanud, tähelepanuväärne tundunud. Tänapäeva inimene on väga väsinud sellest, kuidas maailm teda pidevalt tarbima ja kulutama survestab, nii et lõpuks võivad isegi prioriteedid paigast nihkuda, kuna asjade ja rahulolu vahele kiputakse üha tihemini  võrdusmärki panema. Aga see pole kunagi päriselt see ega saa selleks eales. Seega mäletagem.


Suvetuules õõtsuv kummelipõld, palju kollakasvalgeid õienuppe, taimede kirbe meelõhn ja nende kohal sumistavad ahned mesilased. Paljast selga küpsetav soe päike, nii palju päikest.

Nurmenukuväli, kevadine hein täis tipitud kollaseid, valguse poole janunevaid lillepäid. Pikk rammus roheline niitmata hein. Jälle päike, otsatu päikesekilgendus, teel kõndivad, naervad külainimesed. Esimesed sinililled, taimede karvased roosakasvalged varred, napp sõrmepikkune kauaoodatud kevademärk. Ripatsitena rippuvate lepaurbade kollane, õhus lendlev õietolm.

Jõe turvaline mudalõhn, hallikassinine vesi ja valged vahukeerised, millesse heidetud puuoks kiiresti sügavikku neeldus silmist kadus. Pikad hallid, taeva poole trügivad puutüved, lumesulamisveest niiske sammal ning mullune poripruun, taldade all krabisev leheprügi. Ja mina, selle kõige vahelt saladust otsimas. Toona see leidmata jäigi. Ega ma siis teadnudki, mida otsida. Küllap otsisin ka valest kohast. Arusaamine tuleb ajaga. Samuti teadmine, et kõike ei saagi. Ja see ebamäärane, mida ollakse nii palavikuliselt otsinud, on kogu aeg olnud olemas.