Uue novellikogumiku tagakaaneteksti mingisugune versioon

Nii sünge, nagu järgnev loetelu, mu teise novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaanetekst ilmselgelt olema ei saa, need on lihtsalt mõned tekstist välja nopitud ja ritta lükitud koondmõtted. Kuigi ega süngust ei peakski ilmtingimata kartma. Oma jõulisuses on seegi omamoodi ilus. Lühidalt öelduna on tegu kahe väga erineva inimese loomu meelevaldse ja pealiskaudse analüüsiga. Tegelik tekst tuleb mõistagi märksa parem, momendil on see kõige algelisem versioon, millega ma lihtsalt veel tegeleda pole jõudnud ja millest võib välja kasvada mis iganes särav sõnastus.
Tegelikult polegi nimilugu otseselt kurb, võib-olla vaid kohati tõsine, väga jõuline, emotsiooniküllane, keskendudes erinevate perspektiivide ja maailmanägemuste analüüsile. Mõistagi koondab kogumik ka hulga teisi lugusid, mis kõik tuleks mingi ühise nimetaja alla viia. 

Sügis. Võrreldav sügava üksildusega. Eduinimestest hüljatud, piiratud valikutega asula, kus kulgeda pole kuhugi. Hääbuv ja aegamisi pimeajale alla vanduv loodus. Klaashabras olevik, toetuspunktideta minevik, millega pole midagi peale hakata.
Jõgi. Pelk lapsepõlve mälestuseviiv, mis enam ei aita. Kuldkollaseid lehti täis mustav kutsung tühjusesse. Peibutavad väärkujutelmad, rõõmutud perspektiivid ja üksiolemise sunnitus.
Mehhaaniline, sihitu kulgemine. Kramplik liikumises püsimine, omamata seejuures ei soove ega kirgi.  Nagu sügispäike, mille soojuses pole enam suvist jõudu. Pelg tutvuda inimesega, kes seesmiselt ollakse.

Moonutatud tegelikkus. Võib-olla pole tõelisust olemaski? Isikupärata inimesed, kes köidavad vaid lühikesteks viivudeks. Kohtumised, mille taga varitseb enamasti karm pettus ja pettumus. 

Mis jääb üle? See, mis oleks lihtne. See viimane samm, mida kõik kardavad. Ometi on lõplikkus kordades hirmutavam. Aga mitte selles kuldses sügisõhtus, seal ajahambast järatud ja vihmadest halliks pestud sillal, kõrkjate virvendavas varjus, kus kohtuvad kaks tundmatut, äärmuseni erinevat inimest, keda ühendab midagi nimetut.
Kui olevik saab pea peale pööratud, väärarusaamad kummutatud, pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma segajata ja loomutruult vaatajani, kes enese lõpuks täies mahus ära tunneb  ja taipab, kui valesti ta senini kõigest aru on saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.



Foto: Üks lemmikpilte, FB