Vargsi ja üha enam ihkab hing juba kevadist kergust, helgust, selgust ja valgust. Ühes oma luuletuses kirjutasin kunagi: "Iga talv teeb vanemaks, iga talv teeb targemaks..."
Küllap nõnda ka on, selle vastu ei aita ükski noorendav seerum, kuigi enesepetuks võib ju endale üht-teist peale piserdada. Natu ehk aitabki. Ja eks see elutarkuski kogune piiskhaaval. Seda juba poest ei osta.
Lõputu sombuaja ja pimeduse peletamiseks on viimasel ajal tahtmatult sattunud mu seltsi kõikvõimalikke erinevaid õisi, kergendamaks meelt. See ju lille ülesanne ongi, mis muu. Iga talve väsimust mõistetakse tihtipeale alles kevadel, saamata varem täie selgusega arugi, kui liialt pikk ja omal moel lohutu see oli.
Lõputu sombuaja ja pimeduse peletamiseks on viimasel ajal tahtmatult sattunud mu seltsi kõikvõimalikke erinevaid õisi, kergendamaks meelt. See ju lille ülesanne ongi, mis muu. Iga talve väsimust mõistetakse tihtipeale alles kevadel, saamata varem täie selgusega arugi, kui liialt pikk ja omal moel lohutu see oli.
Ootan kannatamatusega hetke, mil jälle rohkem mahti kirjutamisele keskenduda. Miks jääb tihtipeale nii vähe aega selleks, millega kõige enam tegeleda tahaks? Võib-olla ongi need hetked seeläbi iseäranis väärtuslikud. Miski, mis teeb meist selle, kes me sisimas tõeliselt oleme. Kõik muu... lihtsalt butafooria.
Igatahes, hääd naistepäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar