teisipäev, 15. märts 2016

Minu kolme lasteraamatu esitluse kokkuvõte



Olin laps, kellele meeldis lugeda, hiljem ka kirjutada. Kui avastasin kirjasõna maailma, polnud mul enam ealeski igav. Vajadus oma mõtteid üles tähendada vältas aastaid ja nõnda ongi mu koolipõlve jäänud meenutama aukartustäratav ports pakse päevikuid. Võib-olla saavad sealsed sündmused kunagi aluspõhjaks mõnele kooliromaanile.

Raamatud on olnud sõpradeks läbi aja, eriti pisut üksildasele lapsele. Kurbuse ja üksilduse peletamiseks võib välja mõelda pelgupaiga, mis juhiks mõtteid mujale ja aitaks negatiivsetel mõtetel ja tundmustel meelest minna. Lasteraamatuid kirjutada on mul olnud iseäranis tore. Mingis mõttes on see olnud pelgupaigaks ka mulle enesele, kuna kirjutamisprotsess pakkus tollal vaid puhast rõõmu.

Minu lasteraamatud kätkevad eneses palju fantaasiat, mis lasevad lapslugejal argipäeva hõlpsasti unustada. Küll ekslevad mu tegelased õhupalliväljadel, söövad võileivapuu vilju, mis polegi banaanid vaid hoopis ehtsad vorstivõileivad, seiklevad teemantlillede orus, kihutavad võidusõidukalade turjal, avastavad lumelagendike asemel jäätisevälju, lendavad pilvedel, lasevad sadada viinamarjavihmal, tutvuvad joogiautomaatide otstarvet täitvate põlispuudega ja külastavad punaste maamesilaste veealust riiki. Ka seltskond, kellega lugejal kohtuda tuleb, on veider. Nurrulinnud, Nöörsaba, Kammkarude pere, Nahkrotid, Sääriksääsk ja paljud teised iseäralikud elukad, kellesarnaseid päris-maailmas ei eksisteeri, kuid kellest igaühest saavad üksildase lapse sõbrad, seltsilised ning mõttekaaslased.

Samaväärselt meelelahutusele on mu lasteraamatud ka nõuandjad ja teenäitajad puhkudeks, kuidas saada hakkama argielu keerukates olukordades, kuidas suhelda kurjade või keerulise loomuga inimestega, miks hinnata sõprust, mis on elus tõeliselt tähtis ja kuidas väärtustada iseennast. 










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar