Ilmumas on novell "Nõiutud sõprus"

Aeg muutub tasapisi külmemaks, tuues õhku kargust, jalge alla krudisevat jääkirmetist, kõnniteedele varisenud ja kurvalt pruuniks koltunud puulehti. Sügisaeg võib siiski olla üpris õdus, kui vaatepilti nautida soojaks köetud toas - kuulatada akna taga vilisevat ja katusel kolistavat tuult, mekkida mõnd uut ja huvitavat, värviküllast taimeteesegu ning sirvida ilukirjandust.

Juba novembrikuu esimesed päevad toovad lugejaini ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel mu uue novelli "Nõiutud sõprus".

Vahel on nii, et lugu ennast kirjutada ei ole kuigi raske, küll aga leida sellele originaalset, allegoorilist ja pilku haaravat pealkirja. Novembrinumbri novelli puhul kaalusin mitmeid variante nagu "Tuulest viidud sõprus" ja "Liiva jooksnud sõprus." Viimaks jäi peale "Nõiutud sõprus."

Eks uute tutvuste sobitamises olegi vahel midagi nõiduslikku. Nii mõnedki inimesed, kellega pole varem kohtutud, näivad piisavalt huvipakkuvad, et neist rohkem teada saada. Siiski on see mingis mõttes nagu pimesikumäng, huupi pimedas kobamine. Nad lasevad end meelsasti näha valge lehena, mida alles nende teod ja sõnad pisitasa täitma hakkavad, lõpuks mingisuguse pildi loovad ning arvamuse kujundavad. Kas ka tõese, see pole alati kaugeltki kindel.

Külma öö hakul leiab bussi istunud ja suvalises suunas koduvägivalla eest pakku sõitnud teismeline Kirsika end lõpuks ühe tundmatu ja ilusa järvekohviku sillalt, kus ta jääb mõttes aru pidama, mis suunas edasi minna. Iga uus algus tundub talle isa jõhkrutsemise kõrval tervitatava muutusena. Paraku jääb ta väsimusest ning üleelatud masenduse tõttu tukkuma. Novembriöö oma miinuskraadidega aga kõike muud kui halastav, seega ähvardab hädalist alajahtumine ja surnuks külmumine. Siiski otsustab saatus Kirsikale halastada - teda äratavad kaks paari võõraid sooje käsi, mis hoiavad ära hullema, tirivad tüdruku ulu alla, pakuvad öömaja ja kõhutäiteks head-paremat.

Uue hommiku saabudes avastab Kirsika end üpris veidravõitu ja värvikast seltskonnast, kes on järvekohviku personalina juba varavalgest usinasti ametis. Nood kannavad kummalisi hüüdnimesid – Nõel, Sõdur, Krohv, Rott, Tõuk ja Parun. Personal peab teda valvsalt silmas ega ole kuigi sõbrunemisaldis, ent siiski õnnestub Kirsikal jää murda ja nendega peagi headeks tuttavateks saada. Ta leiab tööd köögipoolel ning on rõõmus, et karmipilguline ülemus teda välja viskama ei kiirusta.

Kas õnn ka tegelikult Kirsikale naeratab ja kas igat heategijat saab kohe sõbraks nimetada, sellest loe lähemalt ajakirja novembrinumbrist!

Pilt: theprisma.co.uk