Eeltutvustus novellile "Metsnelk lumes"

Detsembriloo tutvustuseks katkend novellist. Täispika loo leiad ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbri kaante vahelt. 

Kirjutades tekivad mõnikord tahtmatult mingid veidrad seosed inimeste ja taimede vahel. Nõnda sugenes justkui iseeneslikult mu detsembriloosse seos ühe kummalise tüdruku ja metsnelkide vahel. Taim iseenesest on oma lihtsuses üpris pilkupüüdev ning lõhnab hästi. Suviti kuulutab ta oma rohkete õite avanemisega justkui lõppeks ometi suvesoojade saabumist. 

See lugu siin ei räägi tegelikult suvest, vaid vastupidi, kargest talveajast, mil iga ootamatu  lõhnaemotsioon ongi sedavõrd erilisem, hoomamatum ja hinnalisem. Nõndasamuti võib paralleele tõmmata ka loo ühe peategelase Simonaga, keda pärjab sünge saladuseloor. Tüdruk, kes ei mäleta oma täpset vanust ega pea seda kuigi oluliseks, tüdruk, kelle juuksed lõhnavad metsnelkide järele, tüdruk, kes ilmub ja kaob meelevaldset ja omab veidralt telepaatilist sidet autoõnnetuses oma perekonna kaotanud Mehisega, kellelt lein on maha lihvinud igasuguse sarmi. 

Kaks üksildast hinge ja karge talveaeg - see visioon oli nii võimas ja kandev, et kunagi, täpsemalt siis aastal 2011, sündis sellest romaan, "Martin Greeni juhtum." "Metsnelk lumes" sai kirja pandud pisut varem, romaanina, ent päris lõpetatuks võibki teda lugeda ehk novelli kujul alles nüüd. 

Pärast matuseid oli kõik muutunud. Eelkõige mina ise, aga ka mu mõttemaailm ja inimestest arusaam. Kõige väljakannatamatum oli kodus. Viibisin seal vaid niipaljukest, kui hädapärast tarvis. Tihtipeale jõlkusin hilisööni väljas. Sihtpunkt või muljed polnud mulle kunagi olulised. Tähtis oli olla eemal.

Mu aju pakkus enesetunde parandamiseks tihtipeale välja erinevaid variante, üks enesehävituslikum kui teine. Mulle ei meeldinud juua ega suitsetada. Narkots ja üheöösuhted olid samuti kahtlane lõbu. Vaekausi kõige ohutum variant oli Olts ja tema kasuks ma tihtipeale otsustasingi.

Olts teadis alati, kuidas asjad on. Oliver ehk Olts oli mu parim sõber algkoolipäevist saati. Ma võisin üle ta üürika kulunud läve variseda kasvõi pool neli öösel, ise maani täis, Olts ei teinud teist nägugi. Ta kraamis stoilise rahuga oma asjad eest ja vana diivaniloks oli minu päralt. Taevas teab, kui palju ma Oltsi lahkust sedasi kuritarvitanud olin, aga ta ei teinud sellest kunagi numbrit.

Oliveri Kopli ühetoaline kujutas endast kõike muud kui luksussviiti. Talviti tuli aknad vatitekkidega vooderdada, et pisutki sooja saada, aga ometi oli seal õdus. Muidugi polnud Oltsi elu kaugeltki meelakkumine. Peresiseste konfliktide ja isa napsilembuse tõttu oli Olts varakult iseseisvunud. Ta rügas puhkepäevadeta tööd teha, et õppelaenu maksta ja arveid tasuda. Ma isegi ei imestanud, kuidas ta hakkama saab. Olts ei nurisenud kunagi. Ta sai alati hakkama.

Erinevalt minust.

Ma olin täiesti põhja käinud. Tragöödia oli minust üle käinud nagu öökülm ja viinud igasuguse elutahte. Minu päralt oli terve eramu, millel ma lasin lihtsalt laguneda. Ka ülikooli jätsin pooleli, suutmata leida mingit motivatsiooni seal edasi käimiseks. Hoolimata kunagisest trenditeadlikkusest olid mu riided nüüd täiesti juhuslik kraam suvaliselt selga visatud asju, mis omavahel absoluutselt kokku ei sobitunud. Sellest sarmikast naerulohkude ja relvitukstegeva naeratusega kutist, kellena mind varem tunti, oli praeguseks haledalt vähe alles. Päevitunud ja tervisest pakatava jume asemel vaatas mulle vastu kooljakahvatu pale, millega mul oli raske ennast seostada.

Matustest oli möödunud aasta. See oli aasta, mis lõi mul täielikult jalad alt. Mu kodu kujutas endast isa sooja naeru ja ema lahke meeleta lohutut, tühja ja mõttetut kohta. Keeldusin suhtlemast mind haletsevate tädikeste ning pirtsaka poolõega, keda vaevu tundsin. Peagi lõpetasin oma pikaleveninud suhte tüdruksõbra Liinaga, kuna meie liit kujutas endast päriselu asemel pigem fassaadi, mille taga vilistas tühjus. Liina ei puigelnudki kuigivõrd, ilmselt oli tal minust ja mu apaatsusest ammuilma kõrini saanud. Kaastunde najal hingitsevat suhet ma ei tahtnud ja seda ma talle ka ütlesin. Olts muidugi ei kadunud kuhugi, aga mõnikord ei piisanud temastki.

Hoolimata Oliveri muidu mõistlikust meelest oli tal üks nõrkus, mille nimi oli Karmen. Karmen kujutas endast Oltsi kinnisideed, kuid kahjuks oli sümpaatia alati olnud pigem ühepoolne. Nad käisid pool aastakest, kui Karmenile tuli korraga mingi muu tuju, mille ajel ta mu truu ning silmini armunud semu kergemeelselt hülgas. See oli Oltsile löök allapoole vööd. Kuigi püüdsin teda vahel mõistusele tuua, et Karmen on kõigest üks materiaalsuse jahil rändtirts, nagu enamik temasuguseid, ei võtnud Olts mind kuulda. Ta keeldus kategooriliselt oma suhte lõppemist tunnistamast ja nõnda kõlkus temagi ajuti meeleheite ning enesesüüdistuste piirimail. Nii olime mingis mõttes kaks murtud meest, seda küll erinevail põhjustel, aga siiski. See ei lohutanud, kuid ühendas.

Oltsi kodu kujutas endast ainukest turvapaika kogu maailma jõleduse, inimeste tühisuse ja hinge auklikuks söövitanud leina vastu. Meenutasime ühiseid aegu ja lahkudes olin tihtipeale palju paremas tujus. Seega oli mul põhjust Olts ikka ja jälle üles otsida. Nii mõnigi kord, kui mõistsin, et mu semul on näpud põhjas, keelitasin teda enda juurde elama tulema, kuigi teadsin, et Olts lükkab ettepaneku alati kohmetu grimassi saatel tagasi.

„Mulle meeldib iseseisvus, mees,“ väitis ta.

„Ma ei võtaks ju üüriraha ja koos oleks seltsim.“

„Juhtumisi sobib mulle Kopli kõduhõng,“ kaitses Olts jätkuvalt oma privaatsust.

Andsin alla ja mingis mõttes oli mul isegi hea meel, et mulle jäi alles ka mingi muu koht peale enda eluaseme, kus vahelduseks aega surnuks lüüa.

Sedapuhku kandis mõte mu enne koju naasmist taas mere äärde, suure kivi juurde. Sinna, kus oli pärastlõunal seisnud see kummaline tüdruk. Tuul vilises mu kõrvus, kui ma üle künka ranna poole rühkisin. Millegipärast kerkis mu mõtetesse kujutelm, et tüdruk seisab ikka veel seal. Komberdasin vaevaliselt kiviklibul ja lubasin endale mõttes, et kui ta tõepoolest veel alles on, teen tutvust.

Kohale jõudnud, tabas mind muidugi pettumus – rannas polnud hingelistki, mis oli ka mõistetav. Ükski täie aruga inimene ei seisaks kümnekraadises pakases tundide viisi tuulise mere kaldal. Nõnda enesehävituslik võisin olla vaid mina ise.

Tegin tiiru ümber kivi. Mingi uitmõte sundis mind puudutama seda kohta, mille vastu tüdruk oli nõjatunud. Järgmisel hetkel tõmbasin käe jahmunult tagasi, nagu oleksin nõelata saanud.

Kivi oli soe.

Viivu pärast lasin oma uurival peopesal uuesti üle samblase pinna libiseda. Kivi kiirgas selgesti tuntavat soojust, mis hoovas mu sõrmedesse. Siis avastasin veel midagi. Kivi polnud kõikjalt soe, vaid ainult sellest kohast, mida tüdruku keha oli puudutanud.

Seisin ja pidasin aru, kuigi tajutav polnud kuskilt otsast loogiline. Mingile mõistlikule lahendusele jõudmata, kõndisin külmast tuimaks muutunud jalgadel künkast üles, istusin autosse ja sõitsin koju.

Foto: veeb.