Uuel
aastal ilmub minult ajakirja "Saatus&Saladused" kaante
vahel taas värske novell, pealkirjaga "Kiri Sinule."
Tegemist
on kahe lühilooga, mis on omavahel kingitusena mõeldud kirjaks
põimitud. Kaks möödanikutolmu varisenud, ent hingele omasoodu kallist minevikupeegeldust. Kaks mõtteliselt aset leidnud kohtumist
rannas, mille meeleoluloojaiks on hääbuv merikarbiroosa õhtuvalgus,
randherne õrn helelilla, lootust sümboliseeriv toon, märjale
liivale signeerunud õnnesegused jalajäljed ning hetke helgust
varjutav pelg kõige kaduvuse ees.
Tegu
on ilukirjandusliku kõrgpilotaaži poole püüdleva tekstiga, mis on
allegooriast tulvil ning pole seetõttu kuigi kergelt "söödav",
ent seda enam mulle kui autorile hinnaline.
"Uus
aasta. Uus algus. Nii meile meeldib mõelda. Palju peab olema neid
algusi, et neist moodustuks lõpuks terviklik ja vabastav
elukogemus?" mõtiskleb autor endamisi. "Antagu
mulle andeks, aga lihtne see ei ole.
Mulle on alati
meeldinud männimetsades," jätkab ta. "Puude majesteetlik
sihvakus, taldade all krabisev okkapuru, õhus heljuv värske
metsalõhn, rahustav rohelus ja vaigust nõrguvate tüvede vahel
mänglev päikesevalgus. Olen mõnikord taskupõhjas paar käbi kaasa
toonud ja elutoa klaaskaussi poetanud, et siis hiljem kuulatada,
kuidas need soojuse ja valguse mõjul usaldavalt prõksudes avanevad.
Taim reageerib nii liigutavalt inimlikul moel soojusele, miks siis
inimene ei peaks?" Selle imelise foto autoriks on Urmas Lauri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar