.jpg)
Ka
sel aastal sai jõululaadal käidud, mustrikirjas kindaid imetletud,
kadakaseebi karget lõhna sisse hingatud, kunstipäraselt glasuuritud
piparkoogikuhilaid silmitsetud, alpakavillast imepehmeid sõrmikuid
kätte proovitud, vanu tuttavaid trehvatud ning uutele tervitusi
öeldud. Vahva kingiideena püüdis silma vitamiinisegu – toredasse
pisikesse piklikku klaaspudelisse olid lükitud kuivatatud pihlakad-
pohlad, läbisegi tumesilmsete kadakamarjadega. Nii et miks mitte
neelata tablettide asemel hoopis looduse väge ja saada sellest
kosutust.
Ega
jõuluaeg, olgugi, et sel aastal nii külm, sombune ja kohati suisa
tormine, tulemata jää. Ikka libisevad mõtteid eesootavatele
pühadele ning sellele, mida lähedastele meeleheaks kinkida.
Asjadest lookas lettide vahel kõndides tabasin end mõttelt, kui
vähe on tegelikult meelerahuks vaja, kui lihtne on vajada eluks vaid
esmatähtsat ja ei enamat. Aja jooksul kuhjub kõike niigi, ent vaid
vähesel on tähendust ja sügavamat väärtust.
Päris
tühja käega ma laadalt siiski ära tulla ei täinud.
Käsitööarmastajana jäi mu pilk jäi liiga pikalt pidama ühe
udupeene tikandi peale, mis kaunistas vanamoelist rahakukrut. Lisaks
tundus mõistlik külmarohuks jõulumehe kingikotti poetada tumedas
klaaspurgis männivaiguvõie, mis pidada aitama suisa mitme pimeaja
tõve vastu. Männi sõbralikku väesse uskudes nii jäigi. Natuke ka
jõulumagusat käsitööšokolaadi näol ning teetassi poetamiseks
värviküllast taimesegu, millel pidada veel suvesooja mekk küljes
olema.
Meeleolukad
advendiaega!
Foto: veeb
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar