Isadepäeva hingus

Meenub üks aastatetagune isadepäev.

Oli sarnaselt hall ilm, raagus puud ja madalalt üle taeva sõudvad pilved. Maastik pakkus vaatamiseks kõigest poripruuni erinevaid varjundeid, sekka mändide tumerohelist ja kõrte luitunud kollast. Tuul polnud veel suutnud talvist jäisust omandada, vaid riivas petliku pehmusega. Tulles mere äärest ja tuues endaga kaasa natuke kõike – seda poripruuni, koltunud kollast ja tumerohelist tuulepehmust, näis kogu akende tagune suvevärvide kaotus korraga pilkupüüdev. Nagu ehk kõik muugi, mida vaadatakse distantsilt. Soojaks köetud tuba, mandariinid laual, valge kampsun ja pikast jalutuskäigust õhetavad põsed.
Selles õhtus oli soojust ja rahu.

Head isadepäeva!

Foto pärit netiavarusest