Kaks katkendit värskest novellist "Nõiutud sõprus"

Lugu usaldusest ja välise maski petlikkusest. Võõrad võivad olla ühtaegu nii paeluvad kui ohtlikud. On´s see tõesti õnneloos, kelle küüsi me nõrkushetkeil satume? Kodust minema putkanud Kirsika avastab end üpris värvikast seltskonnast, kelle tegelik sisemine pale koorub alles aja möödudes lagedale.

Värske loo "Nõiutud sõprus" leiad tervikuna ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbrist.

„No mis sa siin konutad, aja kargud alla!“

Hääl kostis otse mu pea kohalt. See oli kare ja võõras ega kuulunud kellelegi, keda ma oma varasemast elust oleks tundnud. Püüdsin jalgu liigutada, aga need olid tinarasked, nagu kaaluks kumbki kaks tonni. Ma ei suutnud välja mõelda ühtki põhjust, miks mul tasunuks end püsti ajada.

„Kuuled! Sinuga räägitakse!“ korrati uuesti, sedapuhku märksa kärsitumalt. Kärsitus oli mulle tuttav tunne. Niiviisi tavatses rääkida mu isa.

Mu käsivarre ümber sulgusid sõrmed. Need olid tugevad ja nõudlikud, kuid tahtmatus end liigutada püsis. Läks mööda natuke aega. Võib-olla mõni minut, ehk ka kauem. Olin apaatne ja ajataju kaotanud. Siis kuulsin teist häält, mis oli pehmem ja kuulus naisele. Hääl oli murelik.

„Taevake, Tõuk, ta on ju päris ära külmunud.“

Tõuk? Pidasin mõttes aru ega suutnud ette kujutada inimkeeli rääkivat tõuku.

Mul ei lastud pikalt juurelda, sest kaks paari käsi haarasid minust kinni ja vinnasid mu püsti. Maapind kõikus, nagu oleksin merel. Tajusin enda lohistamist, kuid mul puudus igasugune huvi selle vastu, kuhu mind viidi.

„Kerge kui käekott,“ jätkas esimene hääl. Kärsitus oli asendunud tehtud reipusega. Mu jalad lohisesid üle millegi, mis võis olla ukselävi, seejärel lõi mulle näkku pahvak soojust. See oli meeldiv ja friikartulilõhnane. Ere algus ründas mu silmi ja sundis need ebamugavusest sulgema.

„Kuhu me ta paneme?“ päris naisehääl. Rääkija paistis olevat sedasorti inimtüüp, kellele meeldib pigem korraldusi täita kui ise otsustada.

Mida inimtõuk vastas, seda ma ei kuulnud, kuid lohistamine jätkus. Lasin neil vähimagi vastupanuta tegutseda. Tundus turvaline ja pisut koomilinegi olla võhivõõraste meelevallas, kuna aimasin, et nad ei taha halba. See oli justkui mingi mäng, mille reeglitele ma passiivse osalejana pihta püüdsin saada. Siis kostis kääksatus, mind sikutati taas ja seejärel vajusin kuhugi turvalisse pehmusesse. Mu peale laskus tinaraske väsimus nagu vaip ning ma taipasin, et olen voodis. Ase oli kitsuke, kuid mugav. Tundsin rahulolu, nagu oleksin mängunupp, mis on esimesena finišisse jõudnud.

„Kott?“ uuris naine. „Oli tal kott ka?“

„Jäi vist sillale, lähen vaatan,“ vastas mees.

Sammud kaugenesid ja kadusid. Valitses vaikus, mille täitsin kujutlusega, kuidas hiigelsuur tõuk mu punase seljakotiga puskleb. Lõpuks trampis tulija taas üle toa. Kostis luku avanemise sirin, millest järeldasin, et Tõuk sobrab mu asjades. Lasin sel sündida, olles liiga väsinud, et omanikuägedusega reageerida. Pealegi ei sisaldanud mu pagas midagi hinnalist. Mu rinnale laskus meeldiv raskus, mis krabises pisut.

„Suletekk annab sooja,“ selgitas naine. Peenikesed sõrmed riivasid korraks mu laupa ja kadusid.

Natuke paberikrabinat ja madal köhatus. Siis teatas mehehääl: „Kirsika Ristimäe. Tunned seesugust?“

„Ei,“ vastas naine. „Pole kunagi kuulnud. Aga küsime Krohvi käest, tema teab kõiki.“

Suletekk krabises taas, kui seda mu lõua all kohendati. Uuesti häälepomin, mis jõudis mu unesegaste kõrvadeni nagu ühtlane merekohin. Suutsin eristada vaid üksikuid sõnu nagu „alajahtunud,“ „niimoodi novembrikuus,“ „konjak,“ „vaatame hommikul.“

Vahejuhtum oli minult viimase võhma võtnud. Tahtsin, et need kaks, kes iganes nad ka olid, mu rahule jätaks ja minema läheks. Lõpuks sammud eemaldusid ja uks sulgus. Tervitasin saabunud vaikust nõrga naeratusega. Isegi käsi ei valutanud enam.

Homme. Homme on kõik teisiti, libises heitlik mõte läbi mu pea, enne kui uni võimust võttis.

 Pikapeale sain pisut rohkem aimu mind ümbritsevatest. Mingil põhjusel ei kutsutud kedagi pärisnime järgi. Nõnda said mu uueks perekonnaks inimesed, kes kandsid veidraid nimesid –  Tõuk, Rott, Krohv, Nõel, Parun ja Sõdur.

Nõelaga sõbrunesin kiiresti. Temas polnud midagi torkivat, pigem vastupidi, ja see äratas usaldust. Lisaks kõigele positiivsele oli Nõel väga ilus. Tema kenadus oleks vabalt sobinud mõne moeajakirja kaante vahele. Hiljem jagasin oma mõtteavaldust ka Nõelaga, kuid mõistagi naeris ta mu viisakalt välja ja vahetas teemat.

Miks Krohv oli Krohv, sellele ma ei saanudki pihta, kuna ta ei soostunud minuga oma mõttemaailma jagama. Aga ta tundis tõepoolest paljusid, lisaks oli tal fenomenaalne mälu. Tänu sellele kasutasid teised teda tihti elava telefoniraamatuna. Krohv tegeles peaasjalikult kartulite koorimisega, mis paistis olevat ta eralõbu, ja oli enamuse ajast sõnakehv.

Tabasin õhust, et Rotile ma ei meeldi ja ilmselt oli see vastastikune. Tööst vabadel hetkedel tavatses ta nurgas istuda, telefoni näppida ja küpsiseid krõbistada. Vahel leidsin ta ennast pinevalt jälgimas ja endamisi irvitamas. Esiotsa arvasin, et Rott on mees, kuna ta ebamäärast värvi emotsioonivaene nägu ning kidur keha ei reetnud vähimatki, mis soost isikuga tegu. Seega tuli mul tublisti üllatuda, kui nägin teda ükspäev naiste tualettruumi poole suundumas.

Kambast kõige veidram oli konkurentsitult Sõdur. Selle lüheldase, siilisoenguga mehe kinnisideeks oli saada sõjaväelaseks. Sõdur kandis ainult lapilisi rõivaid ja tavatses vabadel hetkedel sõjandusalast kirjandust lehitseda. Paraku Sõdur lonkas, seega sai iga eemaltvaatajagi aru, et mehikese tulevikuvisioon pole mõeldud täituma. Mõistagi ei takistanud see asjaolu teda oma unistusele keskendumast. Noa käsitsemises polnud Sõdurile vastast. Küllap see oli neid viise, kuidas ta sai oma unistust paprika ja suvikõrvitsa peal välja elada.

Kõige efektsema mulje seltskonnast jättis kahtlemata Parun. Parun oli omanik ja kuigi tema alluvad seda eriti välja paista ei lasknud, kartsid kõik teda natuke. Kui Parun oli kohal, ei söandanud keegi niisama mulajuttu ajada ja end liiga vabalt tunda. Sain teada, et Parun on mitmel pool välismaal toidukunsti õppinud ja tema ammune unistus oli avada stiilne söögikoht. Lisaks toitlustusärile olid Paruni kirg riided. Polnud ainsatki päeva, mil ta oleks ühtede ja samade rõivastega tööle ilmunud ja maitset oli tal tõepoolest. Nagu kõigis teisteski, tekitas üleolevalt vaikiv ja nappe korraldusi andev Parun minus mingit ebamäärast pelgu ja kui see just hädavajalik ei olnud, hoidsin temast eemale.

„Sa oled naljakas, Kirsika,“ arvas ühel päeval Krohv, kui oli mõnda aega mu tegutsemist vaikides pealt vaadanud. Ta oli kartulikoorimise pooleli jätnud ja otsustanud mind lõpuks kõnetada.

„Ma tean,“ nõustusin leebe naeratuse saatel. Küürisin parajasti õlist mustaks kõrbenud praepanni. Töö polnud kaugeltki meeldivate killast, aga igal juhul etem, kui isa sõimu ja alandusi taluda.

„Su pluus on isegi mu vanaema jaoks liiga vanamoeline,“ jätkas ta halastamatult.

„Kahtlemata.“

„Säärase puuduliku stiilitunnetusega ei saa sa kunagi teenindussfääris tööd.“

„Sellest oleks küll kahju,“ arvasin ja kraapisin veel jõhkrama jõuga. „Mõtlesin just, et olen leidnud oma kutsumuse.“

See viimane oli loomulikult iroonia. Mul polnud õrna aimugi, mida oma eluga peale hakata. Mulle küll meeldis köögis tegutseda, kuid ametisse asumiseks puudus vajalik kvalifikatsioon ja pealegi olin liiga noor. Andsin endale aru, et ma ei saa lõpmatuseni maapakku jääda ja teiste vastutulelikkust ära kasutada. Gümnaasium vajas lõpetamist ja isaga arved klaarimist.

Krohv piidles mind ikka veel ja teadsin, et nii lihtsalt ma ei pääse. „Pane siis midagi mõistlikumat selga!“ käis ta peale.

„See tuleb mulle küll suure üllatusena, et köögikata peab kena välja nägema.“

„Elu ongi üllatusi täis,“ mõmises Krohv mõistatuslikult.

Muidugi oli tal õigus. Ma mõjusin siin peenes köögis naljaka ja veidrana. Mul polnud harjumust end ehtida. Viimane asi, mille peale mu üksikvanemast tõre ja vaikiv isa tulla taipas, oli mind trendikate rõivastega varustada. Seega olin harjunud sportliku ja mugava stiiliga ning kui asjad ka omavahel ei sobinud, polnud sellest minu puhul mingit lugu.

Krohv võttis noa uuesti kätte, kuid pani selle sama väledalt tagasi.

„Paruniga ei lähe sa niiviisi eales kuhugi,“ jätkas ta, ilme karm.

Jäin oma seltsilisele imestunult otsa vahtima. Taipasin, et selleni oligi ta oma teravate märkuste laineharjal jõuda tahtnud. Mehe mõttekäik jäi mulle siiski arusaamatuks.

„Mis paneb sind arvama, et ma temaga välja minna tahan?“ imestasin.

Krohv ei vastanud, vaid asus tähendusrikka ümina saatel tööle.

Foto pärit netiavarustest. Oma kunstilise lahenduse, sünge sügavuse ja hea värvivalikuga üks mu viimase aja lemmikpilte.