Sündmused arenevad üha müstilisemateks. Vastused, mida peategelane Bec nii meeleheitlikult on otsinud, viivad ta lõpuks armastatu unenäo sisse ekslema. Ta kohtab seal ühte hallutsinatsioonile sarnanevat nägemust teise järel, kogeb segadust ja ootamatusi. Ta ümber õhus hõljub kuldseid vahtralehti, hiigelsuuri ja värvilisi, ta kogeb viirastuslikke visioone armsaima alateadvusest, kahlab põlvini udus ja ebamaisuses, mis võtab üha veidramaid vorme. Lahendust leidmata on Bec vastu hommikut valmis ebamaisel olendil Zafil, kes temaga kogu reisi irooniliselt muiates kaasa tegi, laskma kustutada kogu piinava sündmuse oma mälust, et valust vabaneda, kuid viimasel hetkel juhtub midagi ootamatut ning Bec saab lõpuks teada tõe, mis on teda pikad pimedusekuud painajalikult vaevanud.
Märtsinumbris leidub ka novell "Veebruarituisk, ehk lugu sellest, kuidas ma eksiga kohtamas käisin."
See on lugu kunagiste lapsepõlvesõprade kohtumisest, poisist ja tüdrukust, kelle sõprus muutis kahe üksildase lapse suved eriliseks ja sündmusterohkeks kogemuseks. Vahepeal on mööda on libisenud palju aega, nende elud on kordagi ristumata kulgenud mööda erinevaid paralleele – mees on jõukas ja tuntud meediategelane, naine tagasihoidlik teenistuja, kes püüab end piskuga ära elatada ja kibestumata oma koormat kanda.
See pole lugu sellest, kuidas tuha alla lõõmanud tunded taas leegitsema löövad, vaid pigem sellest, kuidas kahest võõraks ja erinevaks muutunud inimesest saavad õhtu lõpus korraga taas need, kes nad olid – heleda suvekleidiga plika ja pruunikspõlenud näoga kleenuke poiss, kes käsikäes üle kõrrepõllu lippasid, et põllul müriseva kombainini jõuda. Küllap püüab see novell öelda seda, et kuigi elu vormib meid ja painutab eri suundadesse, jääme me sisimas siiski nendeks, kes me olime ja vahel on õnn, kui elu kingib mõne sellise toreda äratundmisehetke, et kõik siin ilmas ei olegi kaduv ja lootusetult minevikku libisenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar