Muljeid lugejatega kohtumiselt Tallinnast

Varahommikune külm kargus. Jää prõksub saapataldade all. Õhus on ühtaegu nii talve pitsitavat hingust kui ka nõrka kevade lõhna. Lasen kotil sametistmele vajuda ja istun sinnasamasse kõrvale.

Halli lindina rataste alla kaduv maantee, mööda libisevad raagus metsatukad. Silmapiiril virvendab piimjas poolläbipaistev udu, millest kumab läbi kahvatut päevavalgust.
Akna külm klaas, mille õhukesed millimeetrid lahutavad teelolijat jahedast märtsipäevast. Hetkedest, millest veel pole aimu, kõigest ootus. Liikumise kiirus ja kergus, mis suureneb iga mööda libiseva kilomeetriga. Vahel ongi kõige lihtsam olla teel.
 

Vanalinna punastel katustel peegeldub päike. Taevas on muutunud vahepeal päris selgeks ja eresiniseks. Valge vahujutina libiseb sellest üle nähtamatu täpp – lennuk. Õhk on soojem, kuid pargipink selja vastas tundub ikkagi kivikülm.

Veidrad vinüülplaatidest valmis treitud kellad ühes tillukeses kunstipoes. Imepeened nikerdused. Halli betoonist silla külge kinnitatud hiigelsuurel elektroonilisel tahvlil libisevad vaataja pilgu eest mööda valges kribukirjas päevauudised, kell näitab kolme ning termomeeter kahte soojakraadi. Varakevadiste lillede müüjaid, kes oma märtsikellukeste lettidega Vabaduse platsi ummistaks, ei paista veel kusagilt. On ikka veel liiga talv.


Poest poodi põigates pudeneb mu peale viisakaid teenindajanaeratusi. Parfüümipood oma läikivate värviliste pudelitena mõjub kalliskivikambrina ja õhku heljub palju magusat lõhna.

Õhtul ärkavad värvid linnas ellu. Raagus hekkidel õitseb tuhandeid tillukesi tulesid. Klaasist seintega kontorihoonete sisemus särab lillades toonides vastu. Teedel vuhiseb lakkamatu vooluna autosid, aga ma justkui ei märkagi seda. Soojad kohvikud on täis inimesi ja saialõhna.

Kitsad ja käänulised vanalinnatänavad on konarlikud ja täis jääd. Ühelt katuselt pudeneb suurte lahmakatena valget suhkrusarnast lund, mille eest möödakäijad pisut heitunult põgenevad. Villasesse pearätti mähkunud kühmus kerjusnaine, kes annetajaile venekeelseid õnnistusi jagab.


Uus päev on sama karge ja hele. Puulatvade vahel särab päike. Veidralt lihtne ja kerge on olla, ilma igasuguse esinemispaanikata. Valgus peegeldub puudel, majadel, inimestel. Mustad mantlid, päikeseprillid, hoolikalt meigitud nukusarnased näod. Aga ka palju lihtsaid, end hästi ja rõõmsaina tundvaid, üksteist embavaid inimesi, rääkivaid inimesi, pildistavaid inimesi, kohvikusuminas jutlevaid või sülearvutite taga tõsistel arutlevail ilmetel töötavaid inimesi. Ilus sinine, kergelt unenäoline interjöör ja selle taga suur maani ulatuv klaasaken, mille taga all tänaval mühab autosid, särab märtsikuine lumi, ruttavad inimesed, paistab päike.


Keskraamatukogu mannakreemivärvi, kõrgete kaarakendega hoone on soe ja sõbralik. Pikad vaibad, sametist toolid, avar valge saal, istmetel mu lasteraamatu „Keteriin Salaaias“ reklaamvoldikud. Mina taas jutustamas üht fantaasialugu väikesest üksildasevõitu tüdrukust, kes tänu leitud salamaailmale leidis tugevuse ka iseendas. Kas ma olen Keteriin? pudeneb uudishimulik küsimus publiku seast. Tõenäoliselt mitte, võib-olla siis mingisugune segu nii Keteriinist kui Kreebust.

 

Viru keskusse üles seatud valge poodium ja selle taga seinal plinkivad suured ekraanid, kus vahelduvad erinevad mustrid ja pildid. Ümber lava on koondunud inimesed, fotograafid. Kätlin Kaljuvee, Tiina Talumehe lillelised moekollektsioonid, punajuukseline Zebra Islandi solist, kelle liblikasarnane hõlst hõljub õhus. Killuke kultuuri tasuta kõigile, kes mööda rändama juhtuvad, et end istuma sättida ja kuulama unustada.

 

Torupilli raamatukogus sirgeldan külalisteraamatusse mõned read. Kohvilõhn ja šokolaadiküpsiste magusus. Heledad puidust riiulid täis raamatuid, sagivad ja istet otsivad lapsed. Tore on olla oodatud ja tagasi kutsutud. 

Aitäh kõigile, tänu kellele said need kohtumised teoks!

 

Pilte kohtumiselt Tallinna Keskraamatukogus saad vaadata Keskraamatukogu lastelehelt:

http://www.keskraamatukogu.ee/?id=49991