Lugejate küsimusi Keskraamatukogus

Reedel, 8ndal märtsil toimusid mu kohtumised Tallinna raamatukogudes lugejatega. Mõnes mõttes oli see heagi, et need said teoks mitte südatalvel, nagu esiotsa plaanitud, vaid sellisel pisut kevadisemal ja juba natuke soojemal ajal, mil õhus rohkem päikest ja endal ka mõnusam mööda tänavaid uidata.

Läksin juba mõni päev varem kohale, et jääks ka iseenda jaoks pisut aega niisama ringi vaadata, linna heitgaasist õhku hingata ja natuke aega teises keskkonnas olla. Kokkuvõtvalt oli hästi tore ja muljeterohke vaheldus. Igal pool toimus midagi, moeshow´d erinevates keskustes, hulgaliselt näitusi, huvitavad päevapakkumisi kohvikutes jm.

Keskraamatukogu juhataja Anneli Kengsepp pani omalt poolt kokku mõned küsimused, mida lapsed said loosi teel tõmmata ja mulle esitada. Selline väike mänguline element tõi ettekandele juurde päris tervitatavat vaheldust. Lapsed olid toredad ja kuulasid kenasti ning oskasid ka ise päris vahvaid küsimusi esitada. Need pöörlesid küll rohkem söögi-joogi ja muude sarnaste teemade ümber. Kõige naljakam neist oli ilmselt küsimus, kas mulle meeldib Justin Bieber.

 

 

 

Aga järgnevalt siis toon teieni loosiküsimused.

Kes on Teie lapsepõlve iidol?

Mu elus ei ole olnud erilisi lemmikuid, aga kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis oli mu iidoliks ilmselt vanaema, kelle häid pannkooke ja vaarikamoosi meenutan siiani. Küllap seetõttu on mõned koogisöömise hommikud lipsanud sisse ka Keteriini loosse.

Milline olite ise meie vanusena?

Ma olin laps, kellele meeldis hästi palju lugeda, looduses uidata, lilli korjata ja neid oma lähedastele kinkida. Mu vanaema rõõmustas alati südamest esimese lumikellukeste või sinilillede kimbu üle ja tema siiras rõõm niimoodi rõõmustada on mul seniajani meeles.

Mis raamat Teil praegu pooleli on?

Hetkel panen luulekogu materjali kokku. Hea oleks, kui see saaks aasta lõpuks saaks enam-vähem paika. Otseselt midagi pooleli muud ei olegi, luulekogu materjal täieneb vaikselt, vastavalt sellele, kuidas parajasti mõte jookseb ja on tahtmist ning aega kirjutada. Luulekogu tegemine on kuidagi lihtsam ja heaks vahelduseks ning väikseks puhkuseks pikkade romaanide kirjutamisele, mida saab nüüd kolme aasta jooksul kokku juba tervelt kuus.

Mis on Teie lemmikraamat?

Lapsepõlves oli mu lemmikraamat "Tulipunane lilleke," mis meeldib mulle seniajani nii ilusate piltide kui ka seiklusterohke ja põneva loo tõttu. Selles loos on mingi mulle sobiv põnevusesegune romantism. Hetkelemmikutest võiks ehk nimetada Krister Kivi "Üksteist." Krister kirjutab mingis mulle väga äratuntavas ja arusaadavas keeles, tema tegelaskujude traagika ja mõttemaailm on mulle väga lihtsalt mõistetav ning ta tegelastele on kerge kaasa elada ja kaasa tunda. See on lugu praeguse inimühiskonna hoolimatusest.

Kas Teile meeldib kirjutada raamatuid öösel?

Ma olen olemuselt õhtuinimene, seega mulle tõepoolest meeldib kirjutada pigem õhtupoolsel ajal kui alustada varahommikul. Väga hilistel öötundidel ma siiski ei kirjuta, kuna siis kipub mõte kuidagi ära väsima. Aga umbes kella 12ni öösel on üpris reaalne kirjutada.

Kelleks te väiksena tahtsite saada?

See küsimus pani mind päris mõtlema. Raamatukogus vastasin nõnda, et tahtsin saada kunstnikuks. Tegelikult on neid veidraid soove olnud veelgi, näiteks saada rongi vagunisaatjaks või siis metsavahiks.

Mis Teile koolis meeldis/ei meeldinud?

Koolis meeldisid loomulikult kirjandusetunnid. Kirjandite kirjutamine oli mu üks kõige suuremaid lõbusid ja vahel oli mõni mu kirjand pool vihikut pikk. Mõnikord loeti neid klassis ka ette ning poisid kippusid vahel kahtlustama, et küllap ma olen teksti siiski kusagilt maha vehkinud. Kunstitund meeldis mulle samamoodi. Matemaatikatunnid olid ehk enim need, mis peavalu valmistasid, numbrite maailmas tundisin end vastukaaluks kirjasõna enesekindlusele kuidagi pisut kohmakana.

On Teil aimu, kellelt Teie kirjutamisoskus on päritud?

Arvan, et oma kirjandusõpetajast emalt. Mu lapsepõlvekodu nägi välja nagu raamatukogu ning suurest lugemishuvist ilmselt sai alguse ka kirjutamise huvi.

Milline tegelane raamatust "Keteriin Salaaias" on Teile kõige lähedasem?

Arvan, et ma otseselt ei sarnane kellegiga, sest see pole lugu minu lapsepõlvest, pigem lihtsalt fantaasia. Aga et mitte vastust võlgu jääda, siis võib-olla on minus mingis mõttes natuke Keteriini, kuna lapsepõlves ei meeldinud mulle sarnaselt talle esineda, küll aga meeldis omaette mängida ja fantaasiamaailma luua. Kreebut leidub ehk ka sellel määral, et mulle meeldis olla sõber ning toetada neid, kel enesekindlust nappima kippus.

Kas Te loete palju lasteraamatuid?

Tegelikult ei loe, kuigi hoian silma peal ikka, mida uuemat on taas ilmunud.