Kuna lugu sattus märtsinumbrisse, korjas toimetus pool peakirja vähemaks, kuigi tegelikult sellest polekski olnud suurt lugu, et veebruarituisust räägitakse ka märtsis, kuna talv püsib hoolimata alanud kevadkuust siinmail veel üpris visalt.
Aga tutvuge siis ja huvi korral lugege täismahus katkendit ajakirjast.
"Tantsime?
Silmitsen kõhklevalt läikivat pruuni põrandat, kus keerleb kõigest üksainus paar.
„Sa ju tead, et ma ei oska eriti.“
Mees veab mu vastu puiklemisest hoolimata püsti. „Ma usun, et oled vahepealse aja jooksul siiski üht-teist juurde õppinud. Võib-olla isegi mõne tantsusammu.“
„Kindlasti olen, aga… See on tobe. Sa oled suhtes ja…“
„Kuss,“ teeb ta manitsevalt ja tüürib mu tantsupõranda poole. „Kas suhtes inimesed ei võigi ennast hästi tunda?“
Teineteise vastas tammudes süveneb mu kimbatus veelgi. Haistan mehest hoovavat kerget värsket parfüümi. See on varjundirikas, huvitav ent võõras, nagu mees isegi. Kõik temas on võõras. Isegi silmavaade. Minusse lasub mingi nukrusesegune aimdus, et pruunikspõlenud näoga maapoiss, kes mulle kunagi igiammu põllult kurerehasid korjas ja pajuoksast vibu tegema õpetas, on lootusetult kaotsis. Sellegipoolest tantsin tantsu viisakalt lõpuni. Samuti järgmise ja ülejärgmise. Püüan oma uutes kingades mitte vääratada ja lepitan end mõttega, et võib-olla olengi killukest minevikukangastust väärt.
„Räägi mulle,“ ümiseb korraga mees mulle kõrva ja tunnen, kuidas ta sõrmede surve mu pihal tugevneb.
„Mida?“
„Mida sa siis vahepeal juurde oled õppinud.“
Küsimus paneb mu millegipärast muigama. „Mida sa nüüd kuulda loodad?“
„Kõike, mida mulle öelda tahad.“
Kaalun peas paari valikuvarianti ja avaldan siis: „Normaalselt pannkooke küpsetama.“
Joonatani nägu valgustab naeratus. „Tõesti? Sa ei kärsatagi neid enam panni külge? See teeb mulle tõesti heameelt. Pidid mu ühikakorteri äärepealt põlema pistma. Pannist ei saanudki enam asja.“
Turtsatan. „Sul on see meeles!“
„Muidugi. Mälu on üks neid asju, millele võin alati kindel olla. Ma ei saanud nädal aega seda vinguhaisu enda elamisest välja. Mida veel?“
„Mis mida veel?“
„Mida sa veel vahepeal juurde oled õppinud?“
Ohkan ja muutun puiklevaks. „See pole vist teema, mida tantsupõrandal arutada.“
„Arutame siis kusagil mujal.“
Enne, kui ma arugi saada jõuan, on mees juba arve maksnud ja seisab mu mantlit hoides fuajees. Tume. Pikk. Tõsine. Naerune. Võõras ja tuttav ühtaegu. Ajan oma maotu välimusega vammuse kohmakalt selga ja kõnnin Joonatani järel jahedasse talveõhtusse. Märkan, et ta on minust peajagu pikem, kõrgudes mu kohal nagu kaitsev müür. Vahepeal on tuisk tugevnenud ja peksab tillukesi nõelteravaid helbeid meile vastu nägu.
Ohkan ja muutun puiklevaks. „See pole vist teema, mida tantsupõrandal arutada.“
„Arutame siis kusagil mujal.“
Enne, kui ma arugi saada jõuan, on mees juba arve maksnud ja seisab mu mantlit hoides fuajees. Tume. Pikk. Tõsine. Naerune. Võõras ja tuttav ühtaegu. Ajan oma maotu välimusega vammuse kohmakalt selga ja kõnnin Joonatani järel jahedasse talveõhtusse. Märkan, et ta on minust peajagu pikem, kõrgudes mu kohal nagu kaitsev müür. Vahepeal on tuisk tugevnenud ja peksab tillukesi nõelteravaid helbeid meile vastu nägu.
„Kuhu sa minna tahad?“ uurib Joonatan ja kohendab oma helevalget salli.
„Ükspuha.“
„Jalutame või läheme autoga?“
„Jalutame.“
„Olgu.“ Ta haakub kodusel moel mu käevangu.
Tuledesäras vanalinn me ümber elab oma toimekat õhtust elu. Inimesi voorib meile vastu ja millegipärast on mul tunne, et igaüks neist vaatab meid uurival ilmel.
„Sinuga on kummaline kõndida,“ tunnistan viimaks.
„Miks?“
„Sa oled ju tuntud. Homme loed me jalutuskäigust lehest.“
Joonatani naer on muretu. „Ah, unusta ära. Nii kuulus ma nüüd ka pole.“
Krimpsutan nägu ja püüan igaks juhuks vältida vastutulijaile otsa vaatamist.
Krimpsutan nägu ja püüan igaks juhuks vältida vastutulijaile otsa vaatamist.
Teeme kitsastel tänavatel pika ringi ja oma kergenduseks märkan, et mul on mehe kõrval kuidagi seletamatult kerge ja lihtne kõndida. Kuigi me vahelt on läbi libisenud terve igavik, sobib me sammude rütm endiselt.
Lõpuks jõuame kitsast kivitrepist üles vaateplatvormile, kust avaneb postkaardisarnane vaade vanalinnale. Silmitsen lumega kaetud punaseid kivikatuseid, käänulisi tänavaid, mis madudena majade vahel looklevad, silmapiiril tuledesäras laiuvat tintmusta merd.
„Mitmendat aastat sa Tallinnas elad?“ küsib mees.
„Neljandat.“
„Ja meeldib?“
„Ei saa öelda, et just meeldib, aga olen rahul. Palk on siin ikka pisut parem kui maal ja peale selle ei salli ema uus mees mind. Linna tulek oli hea ettekääne temast eemale pääseda.“
Joonatan vaikib pikalt. „Nii sa siis eladki siin suurlinnas. Sellise pisut peitupugenu, välja tõrjutu ja üksildasena,“ teeb ta mu elust häirivalt täpse kokkuvõtte.
Joonatan vaikib pikalt. „Nii sa siis eladki siin suurlinnas. Sellise pisut peitupugenu, välja tõrjutu ja üksildasena,“ teeb ta mu elust häirivalt täpse kokkuvõtte.
„Ära unusta, et mul on rühmatäis jõnglasi, kes mind pikisilmi tööle ootavad,“ teen saamatu katse oma elujärge pisut lõbusamast küljest eksponeerida. „Jõuludeks ja sünnipäevaks saan alati pihutäie joonistatud kaarte.“
„Ma ei kahtlegi selles, Liis. Sa oled kindlasti super kasvataja. Ma olen su kasvandike peale kade, ütle neile edasi.“
„Ma teen seda,“ luban, kuigi mul pole aimugi, kas peaksin seesugust lubadust pidama.
„Ja muide, mu kodu paistab siit kätte,“ muudab Joonatan talle omase sujuvusega teemat. „Näed, seal.“ Mees sirutab käe välja ja ma vaatan ta kinnastatud sõrmedega samas suunas. Kuldkell välgatab taas, aga korraga ei ole selle hinnalise aksessuaari nägemine enam nii häiriv. Selle asemel silmitsen korraks hoopis tumedad karvu ta käeseljal ja pööran siis pilgu ära, nagu oleksin midagi keelatut näinud.
„Kohe selle kiriku taga, paremat kätt teine maja.“
„Seal sa siis elad oma õnnelikku elu,“ nendin neutraalsel häälel ja vahin huupi üle lumiste katuste.
„Jah, seal ma siis elangi,“ kordab mees. „Kas just õnnelikku,“ lisab ta viivu pärast. „Vahel ma mõtlen, et ainsad tõeliselt õnnelikud hetked olidki need meie ühised suved.“
„Tõesti? Olen kuuldu üle kergelt jahmunud. „Millised?“
„Kasvõi see palav pärastlõuna, kui me maasikapeenarde vahel kulli mängisime ja pärast vanaema käest marjade tallamise pärast riielda saime.“
„Sina olid päris osav, aga mina käisin muudkui käpuli ja olin pärast üleni punasekirju. Tallasin veel mingi kalli kultuursordi ära. Ime, et su vanaema mulle malakat ei võtnud.“
„Sulle?“ Joonatan naerus kõlab uskumatus. „Vaevalt küll. Sa olid ta lemmik-külaline. Alatasa uuris minult, millal sa jälle tuled.“
„Tõesti? Ma ei teadnudki.“
„Sa ei tea paljusid asju, Liis.“
„Küllap vist. Eks sa jätsid paljud asjad välja ütlemata.“
„Võimalik. Ma pole kunagi olnud suurem asi sõnasepp.“
„See mulle meeldiski. Sinus polnud niisugust upsakat ülbust nagu teistes poistes.“ Surun käed mantlitaskutesse ja vaatan, kuidas me ümber langeb pehmet suhkruvatisarnast lund, mis näib ümbritsevas hämaruses veidralt valge.
"Aga tead, mis mu lemmik-mälestus on?“ uurib ta siis.
„Pole aimugi.“
„See, kui me bussijaama pingil viimast moosipirukat poolitasime.“
„Tõesti? Mis selles siis nii erilist oli?“
„Kuidagi… kogu see suvine kuumus ja rasvast tilkuv pirukas tillukese moosipiisaga. Sul oli seljas ristikheinamustriga kleit. Sõime piruka ära ja sa lubasid oma sõrmed puhtaks limpsida.“
Kuulan, vaatan lund ja taipan, et mu sõrmed on endiselt Joonatani peos.
„Viid mu koju?“ muudan kiiresti teemat. „Viimane buss läks pool tundi tagasi ja Õismäele on siit päris pikk tee.“
„Muidugi. Milles küsimus.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar