Küsimused kohtumiselt Emmaste kooliperega

 

Reedel teoks saanud kohtumine Emmaste põhikooliga, kus ma tutvustasin oma loomingut, kujunes igati meeldivaks kohtumiseks. Lapsed olid valmistanud ette hulga küsimusi, millele kohtumise jooksul ka püüdsin vastata. Järgnevalt toongi teieni need teieni.

 

Teil on huvitav eesnimi, kas teate oma nime saamise lugu? Jutustage sellest.
Nime pani mulle vanaema, kellel oli kombeks koguda huvitavaid nimesid, mida ta kusagilt oli kuulnud. Kes tol ajal seda nime kandis või kellelt vanaema seda kuulis, jääb ilmselt saladuseks. Olen saanud elus päris palju komplimente oma nime aadressil.

Kus olete sündinud ja kus asub Teie lapsepõlvekodu?
Olen sündinud Põlvamaal. Lapsepõlvekodu asub ühes väikeses külakeses keset männimetsi ja järvi, paarikümne kilomeetri kaugusel Võru linnast.

Kuidas on Teie lapsepõlv mõjutanud Teie loomingut?
Kõige tuntavam mõju lapsepõlvest mu loomingus on ilmselt "Keteriin Salaaias" loos. Keteriin läheb külla oma maavanaemale ja maatalu kirjeldus ja sealsed tegemised on saanud päris palju inspiratsiooni minu enda vanaema talust ja nendest päikeseküllastest päevadest, mis vanaema seltsis veetsin. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ning mingil moel kajastub see muster kõigis me tegemistes.

Milline õpilane Te olite koolis ja millistes koolides olete käinud?
Arvan, et olin üpriski kohusetundlik õpilane, kes ei jätnud naljalt midagi õppimata. Kuna olin kustikäega, tuli mul alailma kõiksugu plakateid ja kuulutusi, kutseid ja teateid joonistada. Mistahes üritusel, kus oli tegemist joonistamisega, rändas värvipliiatsikarp minu kätte. Päris pikka aega pidasin ka malevapäeviku koostaja ametit. Kuna oskasin sõnu seada, tuli nii mõnigi kord ka esineda ja lõpuks ka kooli lõpukõne maha pidada.Olen lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning hiljem õppinud Tallinna Ülikoolis.

Millised olid Teie lemmikõppeained?
Kahtlemata kirjandustunnid. Kirjandite kirjutamine oli mu kõige suurem lõbu ning vahel kujunes mõni mu kirjand poole vihiku pikkuseks. Peale selle meeldis mulle ka kunstitund. Kunstiarmastusest arenes välja maalimise harrastus, millega tegelen siiamaani.

Kui olite väike, kas Teile meeldis raamatuid lugeda?
Mu lapsepõlvekodu oli nagu raamatukogu ning sealt pärisin ka suure lugemisarmastuse. Mäletangi ennast alailma midagi lugemas. Mulle meeldisid fantaasiaküllased ja seiklusterohked jutud, mis toitsid mu fantaasiat.

Miks olete otsustanud elada Hiiumaal?
Hiiumaale sattusin tänu oma hiidlasest abikaasale. Varem olin viibinud siin saarel vaid korra ühe kooliekskursiooniga ega mäleta sellest suurt midagi. Ühel kevadel, palju aastaid hiljem, siia tagasi tulles oli ilus aeg – ülased õitsesid kõikjal ja sel kevadisel rohelusel ja rahul polnud keeruline mu südant võita. Siia elama tulemine on ilmselt üks õigemaid otsuseid mu elus. Hiiuma on paik, kus ma tunnen end hästi ja mis annab mulle palju loomingulist potentsiaali.

Millest tekkis huvi raamatute kirjutamise vastu?
Kuna ma olen elus lugenud väga palju ja samamoodi vaadanud hulgaliselt filme, hakkas mingi hetk kogu see infoküllus mu peas mingit väljundit otsima. Kirjutamine tundus selleks sobiv lahendus. Lisaks oli kirjutama hakkamine justkui enese proovilepanek – kas tüdruk, kelle kirjandeid klassis kunagi ette loeti, on minus veel alles. Kas ma suudan ja oskan üldse?

Millal Te hakkasite tegema esimesi kirjalikke katsetusi?
Mu kõige esimene kirjanduslik katsetus oli üks koomiks, mille ma vanaema talus paari suvise päeva jooksul kirja panin. See rääkis ühe seltskonna parvetamiseseiklustest järvel ning noorte omavahelistest suhetest. Mu esmane publik olid mu õed, kes kirjapandu huviga läbi lugesid ja lisa nõudsid. Mõtlen, et peaksingi selle kaustiku kunagi üles otsima, ilmselt on see jäänud vanaema tallu kusagile sahtlipõhja ja võib-olla oleks tore seda lugejaile näidata.

Millal kirjutasite oma esimese raamatu?
Kõige esimene teos, mille kirjutasin, oligi Keteriini lugu. See oli 4 aastat tagasi. See oli algul mõeldud lihtsalt looks mulle enesele. Kõige esimene raamat, mida ma kirjastusele pakkusin, oli "Lepatriinupüüdja." Kui ka teised noorteromaanid, mis ma peale seda kirja panin, olid ilmunud, tulin mõttele, et võiksin Keteriini lugu siiski ka kuhugi pakkuda. Sain kirjastusega kiiresti kaubale ja nõnda sai ka Keteriini loost raamat.

Kust Te saate kirjutamiseks inspiratsiooni?
Heaks inspiratsiooniallikaks on loetud raamatud ja nähtud filmid. Samuti on Hiiumaa rahul ja rohelusel suur osakaal selles, et ma üldse loomingu viljelemiseni jõudsin. Kirjutama hakkamiseks on ilmselt kaks erinevat tõukejõudu – siis, kui tunned end väga halvasti ja tahad negatiivse emotsiooni endast kuhugi välja valada. Või siis vastuoksa tunned hästi ja see paneb pea tööle ning annab kirjutamiseks vajaliku energia. Mulle on oluline end hästi tunda, ainult nii suudan ma luua.

Mitu raamatut olete kirjutanud?

Hetkel on ilmunud neli raamatut, millele on kohe tulemas järge. Märtsi lõpul ilmub "Keteriin Salaaias" teine osa ning ka "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" loole on samuti peatselt oodata järge.

Kes Teie tegelastest on Teile kõige armsam?
See on üldse vist kõige armsam ja omapärasem küsimus, mis mulle kunagi on esitatud! Ilmselt Jette romaanist "Lepatriinupüüdja." Mul oli lihtne teda ette kujutada, talle kaasa tunda ja püüda ta probleeme lahendada. Kannatava, segaduses ja ennast otsiva karakteri kujutamine on heaks aluspinnaks lugejas põnevuse tekitamisel. Selles mõttes sai Jette karakter üpris tõetruu. Keegi ei viitsi lugeda teost, kus kõik on hästi, pole probleeme ja midagi ei juhtu.

Miks kirjutate just lastele ja noortele?
Tahtmatult on nõnda kujunenud tõepoolest, et ma kirjutan peamiselt noortele. Noorte mõttemaailm on mulle kuidagi mõistetav ning noortele on tore kirjutada. Küllap on mulle jagunud pisut noortepärast mõtlemist, mis teeb ka noortele kirjutamise lihtsaks.

Milliseid noorteprobleeme Te oma raamatutes käsitlete?

Ülekaal, tõrjutus, ületarbimine, ilu ja kõige välise liigne tähtsustamine, enesekindluse probleemid, enesekehtestamine, eneseleidmine, eneseteostus, lein ja sellega toimetulek, minevikust lahtilaskmine, peresuhted, sõpruse ja armastuse tähendus suhetes.

Olete õppinud õpetajaks, miks valisite just selle eriala?
Erialavalik oli pisut raske, sest otsus kelleks saada tuli langetada varakult. Seisin üpris tõsise dilemma ees, kas minna õppima kunsti või saada õpetajaks. Valisin pedagoogitöö, mis pakkus vaimset rahuldust pikkadeks aastateks. Kuna mu vanemad on samuti õpetajad, tundus kuidagi õige valik sama teed minna. Hiljem otsustasin natuke suunda muuta ning suurest raamatuarmastusest õppisin juurde bibliograafi eriala. Pärast seda lisandus kõiksugu erinevaid koolitusi, neist kõige paeluvam oli ilmselt psühholoogia. Tahaksin praegugi veel midagi õppida, kuna õppimine hoiab mõtte värske.

Mis aineid Te koolis õpetanud olete?
Olen andnud kõiki tunde algklassi vanuserühmas. Lisaks sellele juhendanud kunstiringi ja teiste loominguliste huviringide tegevust. Olen andnud ka koorilaulu tunde ning andnud natuke aega klaverimängu eratunde.

Millised on Teie hobid?
Mulle meeldib lugeda, vaatan palju filme, see hoiab fantaasia värske. Samuti armastan väga loodusfotograafiat, loodusesse minnes on mul tihtipeale fotoaparaat kaasas. Kunagi on plaan taas maalimisega aktiivsemalt tegelema hakata. Samuti armastan rattaga sõita ja ujuda.

Kuidas te kirjanikuks saite?
Kirjanikuks saamine juhtus tegelikult kuidagi iseenesest. Algul polnud mul üldse seda mõtet, et enda kirjapandut üldsusega jagada, kirjutasin lihtsalt enda lõbuks ja enese proovilepanekuks. Ent mõte hakkas jooksma, üks käsikiri sündis teise järel ning lõpuks tundus käsikirja kirjastusele pakkumine kuidagi asjade loogiline jätk.

Kust tuleb uue raamatu kirjutamise mõte?
Ilmselt on mulle oluline lihtsalt mingi hea emotsioon, mis annabki tõuke alustada uue romaaniga. Ülejäänu tuleb juba iseenesest, kirjutamise käigus. Kirjutamine on mingis mõttes justkui vabanemine ja samas ka nagu nõidus, mis ei lase enne enda kütkest lahti, kui teos valmis.

Kust tuli mõte kirjutada raamat "Keteriin Salaaias?"
Mu idee selle käsikirja kirjutamisel oli luua fantaasiaküllane maailm, mis oleks pelgupaigaks argipäeva vastu. Tõuke kirjutada just Keteriini lugu andis mulle mu kunagine lemmikraamat "Alice imedemaal", mis köitis mind oma veidra fantaasia poolest. Seega kohtab Keteriini loos siin-seal pisut sarnaseid absurdilaadseid elemente.

Millest te veel tahate kirjutada?
Arvan, et tahaksin millalgi kirjutada mingi tõsisema ja võib-olla ka rohkem täiskasvanutele suunatud teose. Kõik see, mida ma seni teinud olen, on ilmselt tee selle teoseni, mida ma tegelikult sisimas kirjutada tahan. Iga raamatuga muutub kirkanik küpsemaks, tekib niiöelda oma käekiri ning kasvab ka teadlikkus kogu protsessist. Hetkel tegelen luulekogu materjali koostamisega. Luule kirjutamine pakub mulle praegu mingit veidrat rahulolu ja võtab ka märksa vähem aega. Kindlasti on plaanis kunagi kirjutada veel ka mõni lasteraamat, kuna ka lastele on vahva kirjutada ja lisaks on tore töötada koos on illustraatoriga, kes loob mu fantaasia järgi pildid.

Kas kirjutate ka täiskasvanutele?
Kunagi kindlasti. Praegu leidub täiskasvanutele suunatud lugusid ajakirja Saladused kaante vahel, kuhu olen püüdnud iga kuu ühe novelli saata.

Milline oli teie lapsepõlve lemmikraamat?
S. Aksakovi "Tulipunane lilleke", mis köitis mind oma fantaasiarohke sisu, põnevuse ja romantilisuse poolest. Lisaks meeldisid mulle väga Siima Škopi illustratsioonid, mis panid raamatu justkui elama. "Tulipunane lilleke" on ka selles mõttes mulle tähendusrikas raamat, et selle raamatu järgi ma õppisin lugema. See juhtus paar aastat enne kooli. Sirvisin raamatut, vaatasin pilte ja tundsin kahetsust, et kirjasõna salakeel on mulle arusaamatu. Ent ühtäkki nihkusid arusaamatud tähekombinatsioonid kuidagi iseenesest oma kohtadele ja muutusid arusaadavaks infoks. See oli suur rõõm, kui mõistsin, et oskan lugeda!

Kuidas raamat valmib?

Kõige esmasena peab muidugi olemas olema idee, millest kirjutada. Käsikiri valmib failina, mille autor saadab kirjastusse. Kui käsikiri kirjastusele sobib, läheb see edasi toimetaja kätte, kes teeb soovituslikud parandused. Autor vaatab soovitused üle ja viib endale sobivad käsikirja sisse. Edasi läheb käsikiri uuesti toimetaja poolt ülevaatamisele. Peale seda töötavad käsikirja kallal korrektor, küljenda ning kunstnik, kes teeb raamatu kaanekujunduse. Kõigi soovituslike muudatuste osas konsulteeritakse autoriga ning raamatu valmimine on tegelikult üpris suur töö ning sõnastuse perfektseks lihvimine. Kui kõik on valmis, läheb käsikiri trükikotta, kus elektroonilisest käsikirjast saabki paberkandjal raamat.

Kuidas julgustada lapsi kirjutama?

Raamatute kirjutamisega kaasneb tahtmatult ka avalikku tähelepanu. Seda ei tasu karta, sest rõõm sellest, kui oled midagi luua suutnud, korvab kõik kõhklused. Seega kui kellelgi on tõesti mõte midagi kirjutada, siis tehke see kindlasti teoks, sest te kogete palju positiivset, eelkõige iseenda jaoks.