Kohtumine Emmaste põhikooliga

Reede hommik, ilusa kuupäevaga – 15 märts. Hommikune päike sirab läbi kardina tuppa heleda ja selgena, nagu seda on olnud juba nädalapäevad järjest. Vinnan oma mitmekilosena tunduva raamatukompsu auto tagaistmele, lükkan päikeseprillid ninale ja olen taas teel. Sedapuhku siis 40 km kaugusele Emmastesse.
Suur roosa kivimaja, kus asub Emmaste põhikool, terendab valgete lumevaalude vahel nagu suur sõbralik loom. Kuna on pisut aega, teen maja ümber tiiru, uudistan ilupuuhekke ja maja ümber laiuvat nägusat parki koos nukumajana mõjuva kollase lehtlaga. Koolihoone üks ülemise korruse aken on lahti ja õue kostab nõrka muusikat. Pisut hiljem loen stendilt, kuhu kinnitatud valge paberileht teatab, et parajasti toimub kooli aulas kontsert, peale mida on koolipere oodatud kuulama lugu sellest, kuidas ühel Põlvamaa plikal tuli kunagi mõned aastad tagasi pähe raamatuid kirjutama hakata.
Koridorid on tühjad, vaiksed ja päikeseküllased. Ühel seinal ripub suur värvirõõmus guaššijoonistus. Garderoobini jõudes märkan rõivahoius ainult paarikümmend tillukest jopet ja seinal rippuv peegelgi, mille ees korraks seisatan, tundub täiskasvanu jaoks kahtlaselt madalal, justkui õpiks siin kõigest päkapikud ja pöialpoisid.
"See on algklassiosakond," taipan lõpuks oma kaasa tulnud ja fotograafi staatusesse surutud sõbrannale öelda. "Suuremate klassid on ilmselt kusagil mujal."

Veider ja samas tore on viibida majas, kus pole varem kunagi viibinud.
Esimese hooga ei oskagi öelda, mida ma tunnen. Esinemisärevust ilmselt mitte. Võib-olla kõigest uudishimusegust elevust kooliperega kohtumise üle. Akende taga lõõmab hele märtsipäike, aknalaudadel vaatavad valguse poole paar rohelist taime, mis vapralt talve üle elanud, õhus hõljub vaevuaimatavat toidulõhna, mis annab aimu lähenevast söögivahetunnist.
Ilma suurema ekslemiseta leiame peagi üles direktori kabineti ning sealt edasi on juba kõik lihtne. Suur ja sõbralik maja näikse olevat tulijaid pikisilmi oodanud. Naeratused, soojad käepigistused ja uudishimulikud pilgud, selja taga natuke üleannetut naeru, ja kellegi läbematu sosin: "Küsi siis!"
Naeratan mõttes, kuna küsijal paistab julgusest siiski pisut puudu jäävat. Kõnnime läbi päikeseliste koridoride aulasse. Pikki tumepunaseid tooliridasid silmates taipan, et nii suure publiku ees, kes täna siia kokku koguneb, ma veel esinenud polegi. Läbi helepunaste kardinate kiirgab ruumi pehmet punast valgust.
"Kas kogu kool tuleb kuulama?" uurin kooli pruunisilmselt direktrissilt Ruti Nõmmelt, kes annab jaatava vastuse.
"Palju teil lapsi üldse koolis käib?"
"Alguses oli 200 ringis, nüüd on alles jäänud 80 ringis," nendib õppealajuhataja kerge kahetsusega. "Aga lootust on, et asjad hakkavad jälle ülesmäge minema," lisab ta kelmika naeratusega.
Sätin raamatud saali etteotsa tõstetud lauale püsti, et need publikule paremini nähtavad oleks. Sõbranna seab end ruumi tagaosas sisse seadistab fotoaparaati.

"Lepatriinupüüdja," "Martin Greeni lugu," "Kirsipiia" ja "Keteriin...", lasen pilgu üle oma teoste libiseda. Igaüks neist omamoodi armas ja tähendusrikas. Saali uks paotub aeg-ajalt ning märkamatult pudeneb saali lapsi, kes vaikselt istet võtavad. Punased toolid täituvad tasapisi.
Peale direktrissi lühikest sissejuhatavat kõnet oma jutuga alustades hoovab minuni teadmine, et sedapuhku on tegu ühe meeldivaima publikuga, kes on end lausa tooli külge kuulama naelutanud. Tänu sellele on hästi lihtne rääkida ning veel lihtsamaks kujuneb seetõttu, et publik on varunud hulga asjatundlikke küsimusi, millele vastates venib algul kolmveerandtunniseks planeeritud kohtumine märksa pikemaks.
"Mul on tõesti õnne olnud, et kõik, mida ma kuhugi pakkuda olen söandanud, sellest on ka asja saanud," nendin.
Lapsed tunnevad huvi nii minu nime saamise loo, lapsepõlve, lemmikraamatute, inspiratsiooniallikate, Hiiumaaga seotuse kui ka kirjutamisprotsessi vastu üldse. Uudishimulikke küsimusi aina sajab ning hoolimata pikast ja pimeajas kulgenud kolmanda veerandi lõpust ei näi kellelgi lahkumisega kiiret olevat.
Minu küsimuse peale "Kuidas siis on Emmastes elada? Meeldib?" kõlab saalist vastuseks üksmeelne "jaa."
"Ma usun ka, et Emmastes on hea elada," naeratan. "Sellepärast ma teie seltsi tulingi."
Peale tormilist aplausi, mis on ühtaegu pisut üllatav kui ka meeldiv, surub kooli direktriss mulle pihku kooli logoga nägusa valge kruusi ning Emmaste kooli almanahhi, mida jään huviga sirvima. Vahepeal on autogrammikütid vupsanud klassi ja toonud mulle oma päevikud, kuhu signeerin mälestuseks oma allkirja.
"Ilusat vaheaega!" soovin päikesküllasesse fuajeesse jõudes kõigile.
"Kohtumiseni järgmiste raamatute tutvustamisel!" naeratab Ruti Nõmm.
Emmaste põhikooli, millele on omane maakooli soojus ja lahkus, tahaks heameelega tagasi tulla.
Tagasiteel klõpsin pilte valgetest avaratest maastikest, mis kahel pool teed laiuvad. Rahu ja privaatsus, Hiiumaa üks märksõnu, on siinkandis eriti tuntav.
Päev lõpeb Kärdlas Gahwa kohvikus, kus ootab meid latte ja maitsvad kuldpruuniks küpsenud koogitükid. Väike hubane linnasüdames asuv kohvik täitub tasapisi väikeste maiustajate ja nende vanematega, kes on koos vaheaja algust tähistama tulnud.

Ilusat alanud vaheaega kõigile koolilastele!