Kohtumisõhtu Künnapi, Hargla ja Aleksejeviga

Reedel külastas Kärdla Linnaraamatukogu järjekordne kirjaniketuur, sedapuhku loominguline raskevägi koosseisus Asko Künnap, Indrek Hargla ja Tiit Aleksejev. Kahjuks jäi nägemata Karl Martin Sinijärv, kes pidi lennukile tõttama.

Kella kuueks õhtul on raamatukogu ajakirjanduse saalis istekohad viimseni hõivatud, nii et raamatukogutöötajad toovad teisest ruumist toole juurde. Sinistel klaasalustel loidavad teeküünlad ja meeleolu loomiseks on end kirjanike ette lauale istutanud ka nägus vitspunutisest korv värvirõõmsate suvekõrvitsatega, millede rahulikud rohelised ja kollased toonid säravad saalisistujaile rõõmsasti silma. Akna taga laiub novembri alguse must pimedus, mida heledasti valgustatud ruumis ja kohtumise ootuses justkui ei märkagi. Akna all laual on mitmekesine väljapanek autorite loomingut. Võtan Indrek Hargla "Apteeker Melchiori" ja Asko Künnapi "Su ööd on loetud" pihku ning kõnnin oma kohale sirvima, tehes tutvust maagiliste ja kergelt sürreaalsete piltidega.

"Ma olen erialalt graafiline disainer," tutvustab end tumeda põskhabeme ja prillidega Künnap, kelle eksitav süngus kaob selsamal silmapilgul, mil ta suu avab. "Kunagi andsin välja, näete, nii suure raamatu," joonistab ta õhus hiiglasliku ristküliku. "Küllap "nad" polnud enne nii suurt raamatut näinud ja seepärast andsidki mulle auhinna," teeb ta endale omase mõnusa huumoriga publiku olemise lõbusaks. (Näo kiriku kirjastatud raamat "Kaardipakk kaks" mille kujundaja oli Künnap, valiti Eesti 2006. aasta 25 kaunima raamatu hulka). Oma luuleharrastusest räägib ta, et luuletamine on tegelikult üpris kallis lõbu – umbes nagu jahi ülevalpidamine. Ta tegeleb ise ka kirjastamisega ja tunnistab, et luuletamine annab talle erakordse vabaduse öelda mida iganes.
"Sõna on maagia," jutustab kümnekonna ajaloolise kriminaalromaani ja telesarja "Süvahavva" stsenarist Indrek Hargla. Temastki õhkub rahu ja kindlameelsust, teadmist, miks ja kuidas kirjutada. "Kui me suudame ära tabada õiged sõnad, luua nendega õige meeleolu, suudame haarata lugeja juba esimeselt leheküljelt. "Mida inimene aamatute kaante vahelt otsib, ongi sõna maagia, mis tekitab temas äratundmise. Oluline on kirjutades see, et laused ei muutuks sõnavahuks, mille sisse lugeja ära eksib ja tüdineb. Pigem öelda väheste sõnadega palju, leida need kõige õigemad sõnad." Ta tunnistab, et telestsenaariumi kirjutamine on talle endale selles mõttes väga hea praktika ja arenguvõimalus.
"Vahel ei teki lugeja ja raamatu vahele dialoogi," räägib kirjanik ja ajaloolane Tiit Aleksejev, ajaloolise romaande autor. "Selles pole süüdi ei lugeja ega ka raamat. See on nagu kohtumine, kus tutvutakse põgusalt, ja kui ei sobi, läheb kumbki oma teed." Tema sulest on ilmunud "Palveränd," mida tunnustati EL kirjandusauhinnaga ja järg sellele "Kindel linn".

Aleksejev jutustab, et kirjutas romaani kümme aastat ning võttis ette reise, et teose tarbeks maailmast ainest leida. "Ajaloolise romaani puhul ei saa endale lubada luksust faktides eksida," jutustab ta. "Autor võib püüda lugejale meeldimiseks hüpata läbi põleva rõnga, aga ma pigem olen see, kes ma olen, räägin oma loo nii hästi kui oskan ja lähen praami peale."
Kuuleme valitud luulekatkeid Künnapi esituses ja õhtu lõpeb tavapärase autogrammide jagamisega poolteist tundi hiljem.