Katkend novellist "Rännak kassikäpamaale ehk lugu sellest, kuidas ma imearstiga silmitsi seisin"

„Päris uskumatu, et ma olengi lõpuks siin,“ tunnistan vaikselt. Mu juustes lehvib vananaistesuve petlikult soe tuul ja pea pööritab pisut teadmisest, et ma tõepoolest olengi taas paigas, kuhu ma ühtaegu kartsin ja ihkasin tulla – lapsepõlve kodulinnas.

„Miks mitte?“ kõlab vastuseks. „Vahel saavad ka kõige uskumatumad asjad teoks, Triin.“ Silveri käsi mu sõrmede ümber on soe ja selle toetava puudutuse tõttu tunnen end pisut paremini.

Eksleme mööda kitsukesi poollagunenud tänavaid ja vaatame umbe kasvanud aedadesse. Üksteise järel libiseb me pilgu eest mööda terve rodu väikeseid luitunud, peaaegu miniatuuriseina mõjuvaid puumaju, sekka mõni uuem ja värskem, näides kesk lopsakat rohelust unehõlmas rahumeeli tukkuvat. Hoolimata soojast sügispäevast poob mu kurgus nostalgiline nukrus, justkui oleks ma korraga taas see sitsilise kleidi ja maasikakriimuste põskedega plika, kes aastakümneid tagasi siin mööda tolmuseid tänavaid ringi lippas.

„Tegelikult on mul lausa piinlik, et ma õiget maja mäletada ei suuda,“ lausun viimaks kahetsusega. „Siin on vahepeal nii palju muutunud. Kogu keskväljak on ümber ehitatud, kõikjal uued majad, suureks kasvanud puud, võõraks jäänud tänavad.“

„Pole hullu, meil pole ju kuhugi kiiret,“ kostab Silver, paistmata põrmugi häiritud, et mul ei ole õrna aimugi, kas see, mida ma siia otsima olen tulnud, on üldse veel olemas või mitte.

Mõnda aega kõndinud, laseb ta mu käest lahti ja istub nagu muuseas ühe vana maja kivitrepile päikeselaiku ja sirutab end mugavalt välja.
Jään teda kahtlevalt silmitsema.
„Mis on?“ märkab Silver mu pilku.
„Kuule, sa ei saa lihtsalt heast peast inimeste treppidele istuda, nagu pähe tuleb. Kunagi elas just selle ukse taga linna kõige õelam klatšimoor.“

Heidan kõhkleva pilgu pitskardinate poole. Aknalaual, pruunis savipotis, troonib lopsakaid punaseid õisi poetav pelargoon, ent ülejäänu, toa hämaras sisemuses toimuv jääb mu uuriva pilgu eest varjule.
„Saan ikka.“ Silver kougib taskupõhjast piparmündinätsu lagedale ja pistab selle muretult suhu. „Ma olen vaba inimene, Triin. Ma võin teha mida iganes. Istuda vanainimeste treppidel, närida nätsu kus juhtub. Anda järele maa alt välja ilmunud lemmik-sõbranna palvele kolada temaga kasvõi viimsepäeva laupäevani kõigis unustusehõlmas tukkuvates Eesti väikelinnades ja otsida taga seda paganama isehakanud imearsti, kes on kõige tõenäolisemalt üks järjekordne soolapuhuja.“
„Ära räägi mu isast niimoodi.“

Silver kehitab vabandavalt õlgu. „Millal sa teda üldse viimati nägid?“ viib ta jutu mujale.

„Viieaastasena.“

„Sellest on ju terve igavik. Kahtlane, kas ta su üldse äragi tunneb.“
„Ma tõesti loodan, et mitte. Kõik, mis ma tahan, on lihtsalt korraks teda näha.“

„Triin.“ Silveri pilk tõmbub tõsiseks. „Kui me ka peaks ta üles leidma, ei pruugi nähtav sulle meeldida. Minevikuga silmitsi seismine võib olla ka kõike muud kui meeldiv.“
„Ma tean.“

Pitskardin liigahtab ja võõraid pruune silmi kohates, kes mind varjamatu uudishimuga piidlevad, põrkan mõningase piinlikkusega eemale.

„Lähme parem edasi, siin on iga võõras nägu suursündmus. Karta on, et meist räägitakse veel nädal aega hiljemgi kõige uskumatumaid lugusid.“

Silver silmitseb üle punase pelargooni kõrguvat lillelist kodukitlit, veab end vastutahtsi püsti ja vaatab mulle muiates otsa. „Ma ei saa öelda, et väikelinna daamid mulle just ülemäära heidutavatena mõjuksid.“

„Ära unusta, et ma olen kogu oma teadliku elu Stockholmis elanud.“
„See ei loe. Meisse kõigisse jääb sisimas midagi sellest, kust me pärineme.“

„Tõesti?“

Silmitsen kahtlevalt meist paremat kätt vohavaid inimesekõrguseid nõgeseid, lääpa vajunud sammaldunud kaevu, lagunevat eterniitkatust, kiiva kiskunud aeda ja pean põgusalt aru, palju mul millegi taolisega ühist võiks leiduda.

„Mida sa oma isast üldse mäletad?“ katkestab Silver mu mõtiskluse.

„Vähe. Mootoriõli lõhna ta riietel, kumedat naeru, kui ta mind koju tulles lae alla viskas, nurgas seisvat kitarri, mida ta vahel sõrmitses ja mida ema mul kunagi puudutada ei lubanud. Sinist savitassi, millest ta hommikuti kohvi jõi. Läbipaistva paberiga karamellkomme, mida ta vahel mulle töölt tulles pihku pistis ja millest ma hiljem nukkudele voodipesu meisterdasin.“
„Ühe isa kohta on seda kahtlemata vähe,“ nendib Silver kuivalt.

Vaatan enda sõbra avalat lahket nägu ja löön korraga kõhklema.

„Mis on?“ märkab ta mu meelemuutust.

„Tõtt-öelda keeraks ma praegu kõige parema meelega otsa ringi ja sõidaks koju tagasi.“

Silveri ilme muutub kergelt pilklikuks. „Triin, sa tead väga hästi, et sa pole mingi allaandja. Kui sa nüüd põnnama lööd, kahetsed seda pärast päris pikalt.“

„Arvata on,“ porisen tuhmilt ja tunnen end kergelt häirituna, et Silver alati minusse nagu lahtisesse raamatusse näeb. „Mida ma talle õigupoolest ütlema peaks?“

Silver takseerib mind pinevalt ja nööge ta ilmes asendub tõsidusega. „Miljoni dollari küsimus, eks ole? Mida öelda inimesele, kes on su mingil mõistetamatul põhjusel külmalt kõrvale heitnud? Võib-olla sobiks „tere“ alustuseks päris hästi,“ pakub ta ettevaatlikult.

„Ära muretse, ma ei kavatse mingit stseeni korraldama hakata. Ma ei talu mingit dramaatikat. Vaatan talle lihtsalt korraks silma ja kogu lugu. Ainuke elus olev sugulane ikkagi.“

„Sa oled sitke plika, Triin,“ ütleb Silver tunnustavalt. „Küll sa hakkama saad.“

„Ja sina oledki ainult sitkete plikade sõber või?“
Silver naerab. „Vaevalt küll. Tegelikult on mul lausa põrgulikult hea meel, et sa mu üles otsisid ja kaasa kutsusid. Kaua me teineteist näinud polegi?“

„Mm… oma poolteist aastat vist. Ma ei satu Eestisse kuigi tihti. Mu rootsi aktsent on kohutav, eks?“

Naeratus laieneb. „Elab üle.“

Täismahus lugu sirvi Saladuste sügisenumbri "Müstiliste erist" või tule laena minu käest. :) See imeilus ja kergelt unenäoline foto pärineb veebiaadressilt anukagu.blogspot.com, kus leidub teisigi kauneid looduspilte.