Loos endas on üpris palju seoseid valguse ja pimedusega, valguse peegeldusega asjadel, seoseid pimedusest välja astumisega nii otseses kui ülekantud tähenduses. Loo kirjutamine oli tõtt-öelda muude tegemiste kuhjumise tõttu paras peavalu. Tähtaeg tiksus ja pea oli väsimuse tõttu üpris tühi. Mingi ajahetk sõitsin mere äärde, panin ratta Rannapaargu juurde kivi najale, kõndisin mäest üles, istusin restorani trepile ja vahtisin natuke aega teisel pool restorani tuledesäras peegelduvat musta merevett. Lained mürisesid randa, oli niiske ja soe. Ümberringi lasus mõnus pimedus, vaikus ja rahu - just seesugune veidralt meditatiivne olemine, mida üle kõige armastan.
Mingi hetk, ilma et ma loole üldse mõelnudki oleks, tekkis mu mõtetes visioon kellestki pikas mustas mantlis tundmatust, kes astub ootamatult pimeduse varjust välja, süütab sigareti ja lausub nagu muuseas paar sõna. Sellest vähesest piisaski, et püsti tõusta, koju minna ning lugu kirja panna.
Mingi hetk, ilma et ma loole üldse mõelnudki oleks, tekkis mu mõtetes visioon kellestki pikas mustas mantlis tundmatust, kes astub ootamatult pimeduse varjust välja, süütab sigareti ja lausub nagu muuseas paar sõna. Sellest vähesest piisaski, et püsti tõusta, koju minna ning lugu kirja panna.
Novell ise räägib siis taas ühest kohtumisest, millest naispeategelasel Annal hargneb märkamatult platooniline sõprus väikelinna kunstniku Joonasega, kelle seltsis mööda saadetud pimedust täis öö aitab leida senise seisva veena tunduvas elus ootamatu lahendus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar