"Müstiliste eris" lugu "Rännak kassikäpamaale"

Vahepeal ilmunud Saladuse uutes numbrites on ilmunud taas mõned mu lood. Novembrinumbris jätkub mu novell "Tupiktänavas," mis finišeerub peagi lõpu suunas. Aeg on edasi lipanud ja eks ta tükk aega juba on tiksunud ka. Hiiu lehes sai seda pool aastat lapatud, aga sinna mahtus ka märksa vähem materjali korraga muidugi.

Oktoobri lõpus ilmus Saladuste "Müstiliste eri" .Üks mu keeleliselt ehk kõige õnnestunum novell pealkirjaga "Rännak kassikäpamaale ehk lugu sellest, kuidas ma imearstiga silmitsi seisin," sattus just sinna.

Kellele see näppu peaks juhtuma ja müügist veel kadunud ei ole, soovitan sirvida. Vähemasti tunne oli seda lugu kirjutades hea ja taolisest emotsioonist kantuna sünnivadki tihtipeale kõige ladusama keele ja sõnavärvinguga asjad. Kuigi ma iseenesest pole just suurem asi imetohtrite kummardaja, tõin selle elemendi pisut teises võtmes sisse. Lugu iseenesest on lihtne – lapsena Rootsi elama kolinud tütar Triin tuleb mingist nostalgilisest emotsioonist kantuna üle paljude aastate oma juuri otsima, lootuses leida ainsat elus olevat sugulast - isa, kes on tema ja ema kunagi ammu mingil seletamatul põhjusel hüljanud. Seltsiliseks võtab Triin kaasa oma Eestis elava sõbra, et tuttavaid radu oleks lihtsam üles leida. Selleks on meestuttav Silver, kellega seob peategelast Triinu pigem soe sõprus kui füüsiline keemia. Novell püüab lahendusi leida minevikuvaludest lahtilaskimisele ja maailma ning lähisuhete uue pilguga avastamisest. Lõuna-Eesti miljöö kirjeldamine oli ehk loo juures kõige mõnusam, kuna suviti on sealt alailma läbi sõidetud ja seetõttu üpris lihtne ning kaasakiskuv kirjeldada. Soolaga tomatit sööv mees on prototüübina reaalselt olemas. Sattusin suvel mustikametsast tulles täiesti juhuslikult juttu ajama ühe huvitava karakteriga, kes rändas tahtmatult mu loosse sisse. Loodan, et kui ta peaks end ära tundma, jätkub tal piisavalt huumorimeelt. :) Minu teada ta imearstina ei tegutse.

Aga miks just kassikäpad? Kirjutades meeldib mulle tahtmatult luua kõikvõimalikke allegoorilisi seoseid, kuna need annavad lugudele värvi juurde. Kassikäpad on mingis mõttes paeluvad taimed – kasvavad liivastel nõmmedel, märkamatud, harva esinevad ja seda seletamatud. Lapsepõlves sai neid tõepoolest mõnelt liivaselt mäeveerult nopitud ja koju vaasi toodud.

Silver sümboliseerib inimest, kel on maa ja ilm kannatust kõikvõimalikke naiselikku veidrusi muheda rahuga taluda ja kõhklushetki sooja sõbraõlaga siluda.

Viska pilk peale ka Saladuste veebipoele. Seda saad teha siin.
Head kohad on ka raamatukogud, kus leidub müügilt kadunud numbreid.