Katkend novellist "Novembrilõpuvalgus"

Õhtusöök saab läbi, kuid ma ei oma ikka veel täit aimu, mida ma sellelt kohtumiselt õigupoolest üldse tahan. Vaatan viisakalt üle mehe plaadikogu, teen tubades ringkäigu, silmitsen võõraid ja minu ellu mittekuuluvaid esemeid – tumedat elutoamööblit, seintel rippuvaid maale, millest iga järgnev meeldib mulle rohkem kui eelmine, akna all ennast valguse poole sirutavat hiina kaske, mille roheliste lehtede vahelt paistab paar punast õietupsu; mugavat sinepikarva diivanit ja sellel lebavat kahte erkkollast patja; riiulil seisvat käsitsi maalitud savinõude kollektsiooni ja laes kõlkuvat unenäopüüdjat. Selle kõige keskel meest ette kujutada pole üldse keeruline.

 „India käsitöö,“ ütleb mees täpsustuseks, olles mu pilguga kaasa rännanud.

Ta sätib ühe mustaks lakitud savinõu oma kohale, räägib pisut reisimuljeid, kuid taipab peagi, et mu mõtted ekslevad kuulamise asemel sootuks muid radu.
Mu sisemise ebakindluse ära tabanud, teeb mees ettepaneku: „Lähme jalutame pisut. Sul on kõik Elva vaatamisväärsused kindlasti veel üle vaatamata.“

„Karta on,“ muigan.
Mu kontsad klõpsuvad trepist alla ja kui maja välisuks me selja taga kinni kolksatab ja ma end võõra väikelinna sügisõhtust leian, taipan, et selles viibimine on kergendus.

„Oled sa varem üldse siinkandis käinud?“ uurib Joonas.
Märkan, et vihm on järele jäänud ja taevas särab kollane kuusirp. Õhk on karge ja värske, tänavad inimtühjad. Teeäärsed loigud peegeldavad tänavalampide külma kuma ja ma teen edasi kõndides endale nende vahel teed.

„Kunagi ammu, kooliajal. Mul elas siin sõbranna.“
„Jah? Mis temast saanud on?“

„Ta töötab nüüd Soomes. Me ei suhtle enam eriti.“
„Nii ta on,“ ümiseb mees. „Paljud suhted katkevad peale kooli, see näib paratamatu.“

„Aga sina? Miks sa Tallinnast ära kolisid?“

Taipan, et mees hoiab viisakalt distantsi ega ürita mind puudutada ning mõnes mõttes olen talle selle eest tänulik.

 „Küllap mulle siis sobib väikelinnaelu,“ vastab Joonas muretul toonil.

„Tõesti? Räägi mulle, mida sa teed päevad läbi.“

Joonas muigab. „See kõlab nõnda, nagu oleks sul raske uskuda, et ka väikelinnades võib inimene oma eluga rahul olla.“

Tagasi tuppa jõudes ei süüta Joonas tulesid, vaid lülitab hoopis teleka mängima. Elutuba täidab ekraani sinakas valgus, mis visandab põrandale pikki ähmaseid varje. Aknast immitseb tuppa novembriöö kahkjas valgus, mis seguneb tänavavalgustuse kumaga. Mees paneb diivanipadjad maha ja asetab veiniklaasid ja viinamarjad sinna kõrvale.
„Mida sulle vaadata meeldiks?“ uurib ta külalislahkelt. „Kogu mu filmikogu on sinu päralt.“

„Ma ei tea, mõnda draamat võib-olla.“

„Draamat?“ mees kortsutab kulmu ja sobrab natuke aega valikus. „Elu on nagunii üksainus draama, võib-olla sooviksid pigem midagi lõbusamat?“
„Mul ükspuha,“ olen neutraalne.
Nõjatun patjade najale ja kerin põlved lõua alla. Joonas klõpsab filmi käima, võtab mu koduselt embusesse ja ma lasen sel juhtuda.

Ülejäänud õhtu me räägime. Mu huuled vormivad sõnu, mõtteid, unistusi, kõike, mida ma seniajani vaikselt oma sisemuses olen kandnud. Unistustest, mida mul pole olnud kunagi aega teoks teha. Mõtetest, millest rääkimiseks enamasti nappis julgust või mõistvat kuulajat.
Meie jutule taustaks helendab film. Kaadrid vahetuvad, sündmused hargnevad, näitlejad ekraanil elavad väljamõeldud elu, aga me kumbki ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Öö võtab võimust ja mu jutul ei näi lõppu tulevat, just nagu oleks see paisu tagant valla pääsenud tulvavesi, mida pole enam võimalik ohjes hoida.

Hommikune ärkamine on samamoodi veider. Kui ma silmad avan, märkan, et me lebame ikka veel põrandal, kollased padjad pea all, täies riides, teineteise ümber põimununa. Mu jalad embavad Joonase omi, ta käed on ümber minu. Mees hingab mulle kõrva ja ta pikad tumedad ripsmed heidavad ta kahvatutele põskedele võluva varju. Meest vaadates tajun temast hoovavat magaja lapselikku kaitsetust ja see vallandab minus õrnusepuhangu. Alla tõmmatud ruloode vahelt sirab tuppa soe päevavalgus. Üksik päikesekiir on peatunud mooniga maalil ja pannud selle erkpunase värvitooni intensiivselt särama. Tolmuhelbed tantsisklevad õhus ja ma taipan, et nädalaid kestnud vihm on viimaks otsa saanud.

„Hommikust.“ Mees avab silmad, hõõrub nägu ja vaatab kerge üllatusega ringi. „Ma pole vist elu sees nii hästi maganud,“ tunnistab ta.

Naeran ja märkan, et tumedad varjud on ta silme alt tõepoolest kadunud.
„Siis peaksid vist põrandale magama kolimise üle järele mõtlema,“ soovitan ega kiirusta üles tõusma.

Joonas tuleb mind bussijaama saatma.
„Ma võin su vabalt linna ära visata,“ pakub ta veel kord, aga ma ei lase end ümber veenda.
„Pole mõtet. Pealegi mulle meeldib bussiga sõita.“

„Kellelegi ei meeldi bussiga sõita.“

„Mulle meeldib.“

„Kuidas arvad,“ naeratab mees allaandvalt.
Ta kaelas lehvib tumevioletne sall, mille taustal näivad ta tumesinised silmad veel tumedamate ja mõistatuslikemana. Ta juuksed on pisut sassis, huultel mängleb peaaegu poisikeselik naeratus ja seda nähes valdab mind soov see endaga kaasa võtta. Taipan, et peale me ühist ööd on miski temas teisiti. Otsin mõttes õiget sõna. Rahulolevam? Õnnelikum?

„Sa teed häid pannkooke,“ ütlen, kuigi mitte kõigest selleks, et midagi öelda.
„Perekonnaviga,“ naeratab mees. „Mu ema on eluaeg kondiiter olnud ja küllap seetõttu ta ei suutnudki hoiduda kiusatusest mulle põll juba üpris varakult ette siduda.“

„Ja õigesti tegi. Sinust saaks suurepärane kokk.“

„Arvad?“

„Mhmh. Üldse, ma arvan, et sul õnnestub kõik, mida sa ette võtad. Sa lihtsalt oled seda tüüpi.“

„Veider, aga ma tahtsin just täpselt sama sinu kohta öelda.“

Naerame.

Jääme muust rahvast pisut eemale seisma ja vaatame, kuidas valge buss nagu suur kohmakas loom aegamisi peatusesse keerab. Uksed avanevad ja tolmuhallis mantlis memmeke hakkab peale ukerdama.
„Tänan, et sa tulid,“ sosistab mees mulle juustesse.
Ta mehelik lõhn uhab minust üle ja tekitab nõrga kurbusepiste, nagu lahkumiste puhul ikka.
„Tänan sind samuti kõige eest. Mul oli väga tore.“
„Minul ka. Helistame, eks?“

„Muidugi.“
Joonase huuled peatuvad mu põsel ja libisevad põgusalt minu omadele. Sügavsinine pilk riivab justkui mind meelde jätta püüdes mu silmi, siis pöörab mees end ringi ja kõnnib minema. Vaatan ta eemalduvale kogule järele, talletan endasse ta kõnnaku sundimatuse, ta salli violetse värvitooni ja millegipärast tean, et me ei kohtu enam kunagi.

Mu jalge ees mängleb soe päikesevalgus, mis kuldab bussipeatuse servas kasvavat vana viirpuuhekki, mille oksad pärlendavad öisest vihmast. Mu pilk püsib üksikutel kollastel lehtedel ja pruuniks tõmbunud marjadel ja korraga tean ma midagi veel.

Ma tean lõpuks, mida ma tahan.


Täismahus lugu loe novembrikuu Saladustest.