neljapäev, 21. september 2017

Loomaraamatu sarja teise raamatu kirjutamine edeneb



Tänase päevaga valmis laste loomaraamatu sarja uue raamatu käsikirja kaks esimest peatükki. Teos räägib Aafrika looma- ja linnuriigist, saab olema lõbus, tobe, õpetlik ja ootamatute süžeepööretega. Usun, et on põhjust rahuloluks. Hea on kirjutada, kui on aega seda rahulikult ja ilma kuhugi kiirustamata teha. 







kolmapäev, 20. september 2017

Minu suhteromaan "Tupiktänavas" müügil Hiiumaal



Suurepärane uudis raamatusõpradele!
Alates tänasest on võimalus soetada Kärdlast, Magnuse ärist minu uut mõtlemapanevat suhteromaani "Tupiktänavas". Soodushinnaga on sealsamas müügil ka minu jaoks väga tähendusrikas raamat "Maja Mineviku tänaval".
Kasuta juhust, astu läbi ja ostle soodsalt! Sügis on sobiv aeg lugemiseks.






"TUPIKTÄNAVAS" sisu:
Käesolev suhteromaan on lugu hästitoimiva ja pealtnäha õnneliku paarisuhte lahkukasvamisest. Lähikondsete arvates on Pärt ja Piia musterperekond – nad on suurepärased sõbrad ja mõttekaaslased, kellesarnaseid kohtab harva. Kadedatest pilkudest hoolimata tunneb heal elujärjel Piia turvalises abielusadamas mõistva kaasa kõrval salamisi põletavat puudust millestki sootuks enamast.
Ühel hallil tusatujupäeval satub rutiini uppunud naine lugema raamatut, mille erakordsus ajendab teda ühendust võtma autoriga. Vastu ootusi mees vastab ja kirjavahetusest areneb märkamatult kõrvalsuhe. Ühtäkki on Piia elus kuhjaga kirge ja uudsust, värve ning võlu, millest ta vananeva väikelinnaplikana seni vaid vargsi unistada on tihanud. Püüd suhtekolmnurga sasisõlme valutult lahti harutada paiskab naise emotsionaalsesse tupikseisu. Kas sellest leidub üldse väljapääs?  


"MAJA MINEVIKU TÄNAVAL" sisu:

Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kes elas Taaralinnas õdusas metsistunud aiaga majas. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste päralt. Samavõrd, nagu see on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõpeb, on see ka lugu inimese ja looma erakordsest sõprusest, mis elab üle mitmeidki elu keerdkäike. Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi lõpuni mõistnud ei ole. 





esmaspäev, 18. september 2017

Lasteraamatu sarja teise raamatu tegelased


Lõpuks on sügis kogu oma karguses ka Hiiumaale jõudnud, soovimata midagi kuulda päikesekuldsest vananaistesuvest. Ujumisplaan tuleb ilmselt - loodetavasti ajutiselt - kõrvale heita, kuna tuul on külm ja sasib kurjalt puid-põõsaid. Kõik pakilisemad asjad tehtud, puhatud ka pisut, seega on parim aeg nautida hubast toasooja ja lülituda kirjutamisele.
Tänase päeva jooksul said paika loomaraamatu sarja teise raamatu tegelased. Sarja teine raamat kajastab Aafrika looma- ja linnuriiki, sekka ka veeolendeid, kuna see kõik on nii mitmekesine ning rohkelt ainestikku pakkuv. Samuti kaalumisel olnud Põhja-Ameerika loomariik jääb seetõttu praegu kõrvale. Valikus oli palju paeluvaid nimesid, eelistasin neist vanaaegseid ja võimalusel eestipäraseid.
Uue käsikirja lehekülgedel hakkavad seiklema:  

elevant Eleanor, Elfriide, Elsa, Erika, Elviira, Ester - vanaprouad, kes armastavad kududa ja kõiki õpetada
ninasarvik Nigul, Norman, Norbert
lõvi Luukas, Lauri, Lemmet, Liivar, Laurentius, Leho, Lennart
kaelkirjak Kadri, Kaisa, Karmen, Katariina, Klaara, Klaudia
krokodill Kaalep, Kalmer, Kaspar, Kaupo
sebra Samuel, Saul, Sulev
jaanalind Jaana, Juula, Julia
tüügassiga Timur, Timmu, Tõnu, Tõnis
jõehobu Jaagup, Jaak, Jarek, Joonatan, Juhkam – tark vend ja rumal vend
okassiga Oskar, Oliver, Osvald, Olav
surikaat Salme, Saskia, Silva, Silvia, Susanna, Sune
flamingo Friida
leopard Lembit, Lambert vennad – kaksikud, keda aeti alailma segi ja kes lõbustasid end teiste segadusse ajamisega
panter Paula, Paabu, Pauline, Paul
mureen Marta, Molli, Melinda, Merike, Milla – mureliku, alailma muretseva loomuga, tal on sõber
kivikoha Koidu, kes kollektsioneerib arutult igasugu poolvääriskive



Idee autoriõigus (C)Kiiri Saar
Pilt: internet






pühapäev, 17. september 2017

Sügisesed tegemised


Sügispuhkuse esimene nädal on kulunud peaasjalikult puhkamisele ja kodustele toimetustele. Aja mahavõtt on vahelduseks olnud imeliselt tervitatav. Sügisene õunalõhn ja koogitegu koduaia kuldküpseks kasvanud klaarõuntest, hilistesse öötundidesse kadunud hetked raamatute, peaasjalikult uuema Eesti ilukirjanduse seltsis, ujumiskäigud sügiseselt karges vees, mis võttis nõuks sel suvelõpul tavatult kiiresti jaheneda; meretuule, taevavalguse, päikesepaiste ja vee värvide piiramatu endasse laadimine teadmisega, et tõepoolest ei ole kiire ja ma võin sellel värske puidu järele lõhnaval pikal uuel sillal seista nii kaua, kui tahan, ilma, et peaksin selle kõik jälle kiiresti maha jätma ja kuhugi rakkesse ruttama. Sedalaadi rahuldustpakkuv iseolemine.

Kuu lõpupoole ootab ees ajakirja novembriloo kirjutamine ja alates esmaspäevast hakkan mõtteid koondama laste loomaraamatu sarja teise raamatu teemal, milleks ma selle puhkuse suurel määral plaanisingi, tahtmata samas alustada kohe, energeetiliselt tühjana. Saab siis sellest käsikirjast, mis iganes saab. Sahtlisse seisma pole neist jäänud ükski. Mäluvärskenduseks, et sarja esimene raamat kannab pealkirja "Maailma parim dingo"Kolmanda novellikogu materjal täieneb tasapisi, arvan, et läheb veel mõni kuu, siis on vajalik novellivaru koos, et see raamatuna välja anda. Siiras tänu neile, kes minusse usuvad ja kellel on jätkuvalt tahtmist koostööks! 


Foto: Tiina Kattel






laupäev, 16. september 2017

Eeltutvustav katkend oktoobrinovellist "Minu ema mehed"



Enamasti tavatses ema oma külalistega köögis istuda ja ilmaasju lahata. Minu kui teismelise ja alles maailma avastava nooruki jaoks oli rahustav ja teatud kindlustunnet sisaldav ema hoiak, et ta ei suhtunud oma välimuse eest hoolitsemisse kunagi sellise meeleheitliku ja kurva kirega nagu enamik temaealisi üksikuid naisi. Ta nägi niigi hea välja ja tavatses kõigele välisele reageerida teatava meeldiva muretusega. See oli temast tohutult mõnus ja täiskasvanulik. Üldse oli emaga kahekesi koos elamine kirjeldamatult tore. Ma ei väida, et oleksin ihanud kõigest väest olla tema moodi ja võtta üle sarnaseid maailmavaateid, kuna olime selleks liiga erinevad, kuid ma olin uhke, et mul on just selline ema. Ainulaadne, kordumatu ja eriline. Temaga vestlemine sütitas inimesi ja jättis neisse pikaks ajaks põletavaid ning innustavaid jälgi. Ema oleks hästi sobinud mõne loomeinimese muusaks.
Kogu tühise ja kaduva materiaalsuse suhtes muretuna olid mu emale teatud detailid siiski olulised. Külaliste puhul tõi alati lagedale oma peene vanamoelise pitssigaretihoidja, hinnalise antiikeseme, mille ta oli saanud päranduseks kadunud vanaemalt, ja suitsetas talle ainuomase graatsiaga, nagu vaid tema oskas. Neil puhkudel mind kööki ei lubanud, aga ülejäänud korter oli minu päralt.
Niisugused vabadushetked, mil võisin end tunda ühtaegu nii lapse kui täiskasvanuna, olid meeldejäävad. Mu noore elu parimad hetked. Neil puhkudel kehtis meil emaga vaikiv kokkulepe, et võisin teha, mida tahtsin – kuulata täisvõimsusel muusikat, tellida endale koju valmistoitu või kasvõi laulda röökida, mida ma korra ka tegin. Peamiselt seetõttu, et Kirill mulle ei meeldinud. Kirill oli üldse üks väheseid mu ema tuttavaid, kes liigitus minu silmis loodusõnnetuse alla. Lärmates lootsin temast kiiremini lahti saada. Kahjuks polnud meetmel küll märgatavat tulemust. Kirill, kohalik korstnapühkija, käis meil veel mitu korda ja tõi alati kaasa odavaid suhkruglasuuriga meepräänikuid, mida ma võltsi tänulikkusega vastu võtsin ja hiljem ajaviiteks tuvidele söötsin. Mitte, et ma peps olnuks, ma lihtsalt ei tahtnud temalt midagi. Meie sujuvalt kulgevasse ja rahuldustpakkuvalt rõõmsasse ellu ei mahtunud ühtegi Kirilli. Kahju, et mees sellest ise aru ei saanud. Küllap polnud ta oma halli ja tahmast elunatukest elades kogenud, et ilmas võikski päriselt leiduda nii meeldivaid inimesi nagu minu ema ja sestap üritas temast meeleheitlikult kinni hoida. Meeleheitlikkus meile ei sobinud. Mu ema oli ses mõttes nagu sillerdav vesi – hele, kerge ja lakkamatus liikumises, libisedes klammerduja sõrmede vahelt muretult minema. 

Reeglina ei jõudnud kipakal kolmejalgsel taburetil maha peetud tulised maailmalahkamised ja lõbusalt nalja ning naeru saatel veedetud õhtud kunagi köögist kaugemale. Ema magamistuppa ei olnud külalistest asja mitte kellelgi. Kuigi enamasti ma keskustelusse ei sekkunud ja hoidusin üldse tagaplaanile, närisin üpris kiiresti läbi, et emal oli vaja kambajõmmi, kellega aega surnuks lüüa, mitte armukest. Romantilises plaanis ei võtnud ta neist tõsiselt ühtainumatki ja see tõdemus andis mulle kogu olukorra suhtes teatava kindlustunde, ehk isegi kerge üleoleku meeste poisikeseliku lootusrikkuse suhtes. Sain aru, et ema armastas omal moel isa ikka veel, kuigi välja ta seda ei näidanud.
Enamik külalisi olid mõistlikud ja hindasid head seltsi ning ema loomuomast arukust, mis lasi tal kaasa rääkida paljudel erinevatel teemadel. Ema oskas olla hingearst ja andis soovi korral meelsasti nõu, olemata seejuures pealetükkiv ega moraalitsev. Mõned õnnetud said aga asjast omamoodi aru ja lasid endas süttida savijalgadel lootuskiire – tõid roosikimpe ja kommikarpe, õhetasid näost ning higistasid oma pitsitavates ja halvasti hoidvates triiksärkides, mis oldi erakordse sündmuse puhuks ilmselgelt kusagilt kapipõhjast lagedale kaevatud; kinkisid kalleid lõhnaõlisid ja muud meelehead, lubasid kuud ning tähti. Üks ullike maksis tükk aega isegi meie kommunaalmakse, saamata seejuures arugi, et ema oli tema vastu ammuilma huvi kaotanud, kuigi lasi mehe omaalgatuslikul heategevusel malbe muige saatel rahumeeli sündida. Me polnud rikkad ja Mustamäe kolmetoalise ülalpidamine nõudis oma osa. Kogu meie kodune elu keerles ümber ema ja tema külaliste. Emps lõikas olukorrast kasu, ilma, et ta seda teadlikult üldse oleks kuidagi plaaninud. Keegi seda pahaks ei pannud. Ema olemuse juurde kuulus asjaolu, et millegipärast tahtsid paljud talle kingitusi teha või mõnel muul viisil kasulikud olla. Mina seda ei osanud, nagu ma ei osanud olla pooltki see, kes oli ema, küll aga võisin asjaolu üle ikka ja jälle hämmingut tunda. 



Täispikka lugu saab lugeda oktoobrikuu ajakirjast "Saatus ja Saladused".
Pilt: Internet


reede, 15. september 2017

Tagasisidet romaanile "Tupiktänavas"


Lugesin läbi "ühe hingetõmbega". Algusest kohe tõmbas tekst mind kaasa ja ahmisin kuni lõpuni. Lõpus muutus lugemine raskeks, sest silmad olid ikka väga vesised. "Tupiktänavas" peaks olema kohustuslik lugemine igale naisele, kes on olnud pikemas suhtes. Raamatus on hästi välja toodud, kuidas naised kipuvad tihtipeale "üle mõtlema" ja endale sellega probleeme tekitama. Minus tekkis kange tahtmine hakata Kiiri raamatut oma naistuttavatele kinkima 
Aitäh, Kiiri Saar! Kuivatan vaikselt pisaraid...

Maria Lepmaa, kirjanik


Ühinen kiitvate sõnadega. Kiiri tekstides on palju kihte. On kaasamõtlemisvõimalusi, on hoiatusi, on lihtsat rõõmu ja on otsi, mis jäävadki natuke lahti.

Anne-Mari Alver, kirjastaja ja kirjanik


Kunagi ei tea, milliseid emotsioone võib üks või teine kirjutatud raamat kaasinimeses tekitada. Ses mõttes olen pisut üllatunud. Enda meelest ma ei kirjutanud kurba raamatut. Pigem arvasin, et "Tupiktänavas" sai minu poolt külge tugeva huumorivarjundi. Vähemasti oli mul kirjutades lõbus. Hingeminev, samasumishetke pakkuv, see on teine lugu. Tore, rõõmutegev, kui nii väidetakse.
Kuid antud teemal edasi mõtiskledes... võib-olla on seesinane kurbus nii sügav ja nii igiomasena hinge külge kleepunud, et me ei tunne seda teinekord äragi. Või siis oleme andnud sellele hoopis teise tähenduse. "Ah, argipäev". "Selline on elu". "Keegi ei saa kõike". Mis iganes.
Ka mina olen tundnud teatavat kurbust. Loo sündmustik on mõistagi ilukirjanduslik, kuid samas olen seostanud teoses aset leidvaid olukordi teatud paikadega kodusaarel. Veidral kombel tunduvad raamatu kaane vahele saanud sõnad minu enda jaoks seniajani sedavõrd ehedad, nagu oleks selles ilmetus valges telliskivimajas, mida kirjutades ette kujutasin, tõepoolest asunud Piia kaltsukaäri ja kallis firmasärgis ning nöökavalt naeratav Rafael sõitnud sinnasamma porisele õuele ning kõik justkui oligi päriselt. Piia narmendav käekott, kohtumise ootamatus, pahameel, rõõm, häbi ja elevus, mis värvis ühe halli maailma korraks teiseks ja lubas viivuks loota, et on olemas võimalus ka teistsuguseks eluks.
Peale käsikirja lõpetamist olen korduvalt seisnud sellel õuel, vaadanud seda maja, poriaukudega kaetud lapilist teed, taevast, pilvi ja puid ning mõtisklenud. Tundnud üht ja teist. Vahel saavad romaanide tegelased nii ehedaiks, et elavadki näiliselt enda elu. Sama lugu oli kunagi Keteriini raamatutega.
Olen tänulik kõigile, kellele mu raamat meeldis.



Autori kommentaar



esmaspäev, 11. september 2017

Lühilugu "Inimeseks olemise mõõt" ajakirja veebiväljaandes




Tutvu minu uue lühilooga "Inimeseks olemise mõõt" ajakirja "Saatus ja Saladused" veebiväljaande vahendusel. Ajakirja tegijad on leidnud loo juurde tohutult mõnusa ja teose olustikuga suurepäraselt haakuva pildi, millele saad pilgu peale visata siin:
http://www.saladused.ee/inimeseks-olemise-moot
Mõistagi on värske ajakiri leitav ka paberväljaandena müügilettidel terve septembrikuu jooksul, millest on võimalik lugu lugeda täispikkuses. 



Pilt: internet







Sügis Hiiumaal













teisipäev, 5. september 2017

Valmimas on oktoobrilugu "Minu ema mehed"


Kuna suvepuhkus oli sedapuhku tavatult lühike, tunnen teatavat väsimust oktoobriloo lõpetamisel. Kuid kirjutamisel ta on ning katsun novelli õigeks ajaks valmis jõuda igal juhul, nagu ma püüan olla korrektne ning graafikust kinni pidav kõigi oma töösuhete puhul.

Suutsin ema-karakteri kirjutada märksa meeldivamaks, kui see oli algselt plaanitud, püüdes kindlasti vältida muljet, nagu oleks tegu kerglasevõitu naisterahvaga. Mõistagi ei kirjuta ma enda emast, nagu ma olen oma loomingus varasemategi lugude puhul olnud harva autobiograafiline. Kuid kuna see õhust leitud pealkiri tundus minu - ja küllap ka lugeja - jaoks piisavalt intrigeeriv, otsustasin, et jäägu vähemasti see alles.

Loo keskmes on tugev, paeluv ja veetlev naispersoon, kes tõmbab magnetina ligi erinevaid inimnatuure. Kõige muu kõrval tõstatab novell küsimuse, mis salapärane x-faktor on mängus ja mõjutab inimsuhted nii, et mõni inimene - antud juhul siis ema - paelub palju rohkem kui teised. 


Pilt: internet






Ilmunud on värske septembrinovell "Inimeseks olemise mõõt"



Ilmunud on minu uus värske kirjutis, lühilugu "Inimeseks olemise mõõt", mille leiab ajakirja "Saatus ja Saladused" 42. leheküljelt.
Inimsuse ja inimeseks olemise üle on palju arutletud. Millega seda mõõta? Kas hinnangu, kes me oleme, annavad meile teised või on see ainult meie endi määratleda? Kuidas mõjutavad meie olemust töösuhted? Kas me olemegi see, mida me teeme? Kas valikuvõimaluste vähesuse tõttu tuleb meilgi endid pisendada ja leppida tagasihoidliku rolliga ühiskonnas? Käesolev novell lahkab antud teemat läbi kerge irooniamaigu. Keskealine mees otsustab teha oma elus otsustava kannapöörde ja murda end vabaks nii rutiinist kui ka kõigest harjumuspärasest, mis enam ammu rahuldust ei paku. Mis ootab ees võõrsil, sellest loe ajakirjast. 

Tutvu ka katkendiga, mida saad teha siin.

Pilt: internet




Mõttetarkust armastuse olemuse teemal



Jiddu Krishnamurti tähtteos "Vabanemine teadaolevast" on erakordselt terav, selge ning kivinenud mõistust põhjani raputav tekst, mis tõukab meid inimlikust agooniast ja agressiivsusest täielikule psühholoogilisele uuenemisele. Siinkohal katkend legendaarse suurmõtleja raamatust, kus mõttemeister arutleb armastuse olemuse üle.

20. sajandi üks võimsamaid mõtlejaid, India luuletaja ja filosoof Jiddu Krishnamurti teab teed vaimse vabanemiseni. Kuidas ületada üksindus ja kurbus, jõuda seesmise harmooniani, kaitsta elus tõde ja ilu, võita maised kired ja kannatused, kogeda kõiksusega üheks saamise õndsust ning saavutada isiksuse terviklikkus - see kõik asub meis vaid tõelise taipamise kaugusel, milleni Krishnamurti targalt ja rahulikult otseteed näitab.
Soov leida inimsuhete abil mingit turvatunnet või julgeolekut tekitab paratamatult kannatusi ja hirmu. See julgeoleku taotlemine kutsub esile kindlusetuse. Kas olete kunagi üheski oma inimsuhtes kaitstust leidnud? Kas olete? Enamik meist tahab armastamise ja armastatud olemise kindlustatust, aga kas saab olla armastust, kui igaüks taotleb enese kaitstust? Armastust pole, sest me ei tea, kuidas armastada.

Mis on armastus? Sõna on niivõrd ülekoormatud ja laostunud, et ma vaevalt suudan seda kasutada. Igaüks räägib armastusest - viimne kui üks ajaleht ja ajakiri ning kõik misjonärid jahvatavad lakkamatult armastusest. Ma armastan oma maad, kuningat, mõnda raamatut, seda mäge, armastan mõnu, abikaasat, Jumalat. On's armastus idee? Kui on, siis saab seda igal moel kultiveerida, ergutada, kalliks pidada, nihutada ja väänata. Kui ütlete, et armastate Jumalat, mida see tähendab? See tähendab, et armastate enese mõttekujutluses loodud pilti, iseenda peegeldust, mis on rüütatud auväärsuse vormi vastavalt sellele, mida te õilsaks ja pühaks peate. Kui kummardate Jumalat, siis jumaldate iseennast - see pole armastus.

Kuna me ei suuda seda armastuseks nimetatavat inimlikku mõistatust lahendada, siis tormame abstraktsioonidesse. Armastus võib olla põhiliseks lahenduseks kõigile raskustele, probleemidele ja vaevadele. Kuidas me saame teada, mis on armastus? Pelgalt määratledes? Kirik on määratlenud seda ühtpidi, ühiskond teisiti ning on kõikvõimalikke hälbeid ja loomuvastasusi. Jumaldamine, kellegagi magamine, tunnete vahetamine, kaaslus - kas seda peame armastuseks? See on olnud norm, mall, mis on muutunud sedavõrd isiklikuks, meeleliseks ja piiratuks, et usundid on väitnud: armastus on midagi tunduvalt enamat kui see. Selles, mida nad nimetavad inimlikuks armastuseks, näevad nad naudingut, võistlust, armukadedust, soovi omada, hoida, juhtida ja sekkuda teise inimese mõtteisse ning teades selle kõige keerukust, ütlevad nad, et peab olemas olema ka teist laadi armastus, mis on jumalik, kaunis, puutumatu ja rikkumatu.

Niinimetatud pühamehed on väitnud, et naisi vaadata on täiesti sündsusetu. Nad ütlevad, et sa ei saa Jumalale läheneda, kui lubad endale seksi, mistõttu nad hülgavad selle, kuigi nad on seksuaalsust tulvil. Seksuaalsuse salgamisega torkavad nad välja oma silmad ja lõikavad välja keeled, sest nad eitavad maamuna ilu. Nad on oma südame ja meele surnuks näljutanud, nad on kuivikud, kes on pagendanud ilu, sest see seostub naisega.
Kas armastust saab jagada pühaks ja ilmalikuks, inimlikuks ja jumalikuks või on vaid üks armastus? Kas armastus kuulub ühe ja mitte paljude juurde? Kui ma ütlen: "Ma armastan sind," kas see välistab armastuse kellegi teise vastu? Kas armastus on isikuline või mitteisikuline? Kas armastus on kõlbeline või kõlblusetu? Perekondlik või mitte? Kui armastate inimkonda, kas suudate armastada ka üksikisikut? Kas armastus on tunne? Meeleliigutus? Nauding ja iha? Kõik need küsimused osutavad, et meil on mingi ettekujutus armastusest, sellest, mis see peaks või ei peaks olema, mingi mall või kood, mille on kujundanud meid ümbritsev kultuur.
Et uurida armastuse olemust, peame selle esmalt vabastama aastasadade koorikust, kõrvale jätma kõik ideaalid ja ideoloogiad, mis ütlevad, milline peaks või ei peaks armastus olema. Millegi jagamine selleks, mis peaks olema, ja selleks, mis tegelikult on, on kõige petlikum ellusuhtumine.

Kuidas ma saan teada, mis on see leek, mida me nimetame armastuseks - mitte seda, kuidas seda kellelegi väljendada, vaid mida see iseenesest tähendab? Kõigepealt hülgan kõik, mida on asja kohta öelnud kirik, ühiskond, minu vanemad ja sõbrad, iga inimene ja raamat, sest ma tahan ise välja uurida, mis see on. Tegu on määratu probleemiga, mis hõlmab kogu inimkonda. Seda on määratletud tuhandel eri viisil ja ma ise olen samuti ühe või teise malli raames, vastavalt sellele, mida ma parasjagu naudin. Kas ma ei pea siis mõistmise saavutamiseks end kõigepealt iseenda kalduvustest ja eelarvamustest vabastama? Olen segaduses, enese ihadest lõhestunud, mistõttu ütlen endale: "Kõigepealt lahenda oma segadus. Vahest avastad selle, mis on armastus, nende asjade abil, mis ta ei ole."

Valitsus lausub: "Minge ja tapke oma isamaa armastuse nimel." Kas see on armastus? Religioon ütleb: "Loobu seksist armastuse nimel Jumala vastu." Kas see on armastus? On's armastus iha? Ärge öelge, et ei ole. Enamiku jaoks on ta just iha koos naudinguga, mis saadakse meelte kaudu, seksuaalse kiindumuse ja täitumuse läbi. Ma ei ole seksi vastu, aga tuleb näha, mis sellega kaasneb. Seks annab teile hetkeks täieliku eneseunustuse tunde, aga siis on kogu see möll jälle tagasi, mistõttu te tahate taas ja taas korrata seda seisundit, milles pole muretsemist ega probleeme, pole isikut. Ütlete, et te armastate oma naist. Selles armastuses sisaldub seksuaalne nauding ning nauding, mis tuleneb sellest, et teil on majas keegi, kes vaatab laste järele ja teeb süüa. Te sõltute oma naisest: ta on andnud teile oma keha, tunded, ergutuse, teatava turvalisuse ja heaolu tunde. Siis jätab ta teid maha - tüdineb või leiab kellegi teise - ning kogu teie tundeeluline tasakaal puruneb. Seda ebameeldivat rahutust nimetatakse armukadeduseks. Selles on piina, ängistust, vihkamist ja vägivalda. Seega ütlete te tegelikult: "Armastan sind, kuni sa kuulud mulle, aga kui sa ei kuulu enam mulle, siis hakkan sind vihkama. Kuni saan kindel olla, et sa rahuldad mu nõudmisi, seksuaalseid ja muid, armastan sind, aga kui sa ei anna enam mulle seda, mida ma tahan, siis sa mulle enam ei meeldi." Seega on teie vahel vastuseismine, lahusolek ja kui te tunnete end teisest inimesest lahus olevat, siis armastust ei ole. Aga kui te suudate elada koos oma naisega nii, et mõtlemine ei loo kõiki neid vastuolulisi seisundeid, kõiki neid lõputuid tülisid teis eneses, siis te võib olla - võib olla - saate tunda armastust. Siis olete täiesti vaba ja tema samuti, kui aga sõltute oma naudinguis täienisti temast, siis olete tema ori. Armastuse vältimatuks eelduseks on vabadus, mitte ainult teisest inimesest, vaid ka iseenesest.

Teisele kuulumises, temast sõltumises on alati paratamatult ängistust, hirmu, armukadedust ja süütunnet ning kus on hirm, seal armastust pole. Kurbusega koormatud meel ei saa tunda armastust. Härdameelsusel ja tundeküllusel ei ole midagi ühist armastusega. Sama lugu on naudingu ja ihaga.
Armastus ei ole pärit mõtlemisest, mis on möödanik. Mõtlemine ei saa kuidagi armastust aretada. Armastus ei ole ka armukadeduse kütkeis, sest seegi on minevikust pärit. Armastus on alati tegev olevik. See pole "Ma hakkan armastama" või "Olen armastanud". Kui tunnete armastust, siis ei järgi te kedagi, sest armastus ei allu. Kui armastate, siis pole ei austust ega ka lugupidamatust.
Kas te teate, mida tähendab kedagi tõeliselt armastada - armastada ilma vihkamise, armukadeduse, vihata, tahtmiseta sekkuda tema tegudesse või mõtetesse, hukka mõistmata, võrdlemata - kas te teate, mida see tähendab? Kas armastuse puhul on võrdlemist? Kui armastate kedagi kogu südame, meele, kehaga, kogu olemusega, on siis mingit võrdlemist? Kui loovutate end täielikult sellele armastusele, siis ei ole teist.

Kas armastusel on vastutus ja kohustused? Kasutab ta neid sõnu? Kui teete midagi kohusetunde tõttu, on selles siis armastust? Kohustuse puhul ei ole armastust. Kohustus, milles inimene on kui lõksus, hävitab teda. Kuni peate tegema midagi seetõttu, et see on teie kohustus, seni ei armasta te seda, mida teete. Kui on armastus, siis ei ole kohustust ja vastutust.
Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks?

Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii, nagu teeksite puu või lille puhul: kastate taime, uurite tema vajadusi, tagate talle parima pinnase, hooldate teda leebelt ja õrnusega. 
Kui kaotate kalli inimese ja valate pisaraid, kas nutate enese või kadunukese pärast? Kas olete kunagi nutnud teise inimese pärast? Kas olete nutnud lahingus hukkunud poja pärast? Nutnud olete küll, aga kas need pisarad tulevad enesehaletsusest või sellepärast, et inimene tapeti? Kui nutate enesehaletsusest, siis pole teie pisaratel mingit tähendust, sest te olete mures enda pärast. Kui nutate, kuna jäite ilma inimesest, kellesse olete investeerinud hea hulga kiindumust, siis see polnudki tõeline kiindumus. Kui nutate oma sureva venna pärast, siis nutke tema pärast. Väga kerge on nutta enese pärast, et teda ei ole enam. Ilmselt nutate seetõttu, et see sündmus puudutab teie südant, aga mitte tema pärast. Südant puudutab enesehaletsus, mis teeb teid kalgiks, tarastab teid ning muudab tuimaks ja juhmiks.

On's enese pärast nutmine armastus - nutate, sest olete üksildane, mahajäetud, ei ole enam vägev, kurdate oma saatust - alati olete teie neis pisarais? Kui mõistate, mida tähendab selline vahetu kontakt nagu puu, samba või käe puudutamine, siis näete, et kurbuse loome ise, selle loob mõtlemine, kurbus on aja tagajärg. Hetketi võite märgata selle minaks nimetatava armetu asja ülesehitust ja loomust. Minu pisarad, minu pere, minu rahvus, minu usund - kogu see inetus on teie sees. Kui näete seda südame, mitte mõistusega, siis on teil olemas võti, mis kannatuse lõpetab.

Kurbus ja armastus ei käi koos, aga kristlikus maailmas on kannatamist idealiseeritud ja jumaldatud, andes mõista, et vaid see on ainus võimalus kannatusest vabaneda ning selline ongi kogu ekspluateeriva usulise ühiskonna ülesehitus. Kui küsite, mis on armastus, siis võib vastus olla vägagi hirmutav. See võib tähendada täielikku murrangut, pere võib laguneda, võite avastada, et te ei armastagi oma abikaasat ega lapsi. Vahest tuleb teil purustada kord ehitatud hoone, võib-olla ei lähe te enam iial pühamusse tagasi.
Kui siiski tahate teada saada, siis näete, et armastus ei ole hirm, sõltuvus, armukadedus, omamis- ega valitsemishimu; vastutus  ega kohusetunne ei ole armastus, pole seda ka enesehaletsus ega piin mitte olla armastatud. Armastus ei ole vihkamise vastand rohkem kui alandlikkus on uhkuse vastand. Kui suudate kõik need kõrvale jätta, mitte sunniviisiliselt, vaid uhtudes nad minema, nagu vihm peseb puulehelt paljude päevade tolmu, siis ehk satute sellele kummalisele õiele, mida inimene aina ihaldab.

Kui pole armastust - mitte ainult tilgakestena, vaid külluses - kui teis pole armastuse täitumust, siis liigub maailm hävingu poole. Mõistuspäraselt te teate, et inimkonna ühtsus on eluliselt tähtis ja ainus viis selle saavutamiseks on armastus, aga kes õpetab teile, kuidas armastada? Kas mõni autoriteet, meetod või süsteem räägib teile, kuidas armastada? Kui keegi teile sellest räägib, siis pole see armastus. Kas saate öelda: "Ma hakkan armastust harjutama. Istun iga päev mõnda aega, et mõelda armastusest. Hakkan harjutama lahkust ja leebust ning sunnin end teistele tähelepanu pöörama."? Kas tahate öelda, et suudate hakata armastama? Kui teete seda, siis lendab armastus aknast välja. Kui harjutate mingit armastamismeetodit või  süsteemi, siis võite saada erakordselt osavaks, muutuda lahkemaks või sattuda vägivallatuse seisundisse, aga sel kõigel pole mingit pistmist armastusega.

Meie lõhestunud kõrbetaolises maailmas pole armastust, sest nauding ja iha mängivad selles suuremat rolli. Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. Ei saa olla armastust, kui pole ilu. Ilu pole see, mida näete, see pole kaunis puu, pilt, ilus hoone või veetlev naine. Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades, on tõeline ilu. Armastuseta ja selle ilutundeta pole ka mingeid voorusi ning te teate väga hästi, et mida te ka ei teeks, kuidas ka ei püüaks ühiskonda parandada ja vaeseid toita, te loote vaid kannatusi juurde, sest ilma armastuseta on teis vaid inetus ja vaesus. Aga kui teie südames on armastus ja ilu, siis kõik teie teod on õige ja loomuliku korraga kooskõlas. Kui teate, kuidas armastada, siis võite teha seda, mida tahate, sest see lahendab kõik ülejäänud probleemid.
Seega jõuame küsimuseni: kas saab kohata armastust ilma distsipliini, mõtlemise, sunduse, mingi raamatu, õpetaja või juhi mõjutuseta - kohata seda nii, nagu inimene silmab kaunist päikeseloojangut? Mulle näib, et üks asi on seejuures tingimata vajalik ja see on kirg ilma ajendita - kirg, mis ei ole mingi kohustuse või kiindumuse tagajärjeks, kirg, mis ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eal tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul.

Meel, mis püüdleb, ei ole kirglik. Leida armastust seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult, mitte mingi pingutuse või kogemuse tulemusena. Säärane armastus ei ole ajaga seotud, see on nii isikuline kui ka mitteisikuline, ühtaegu ainsus ja mitmus. Sellega on samuti nagu lillelõhnaga: võite seda nuusutada või ükskõikselt mööduda. See lill on kõigi jaoks ja tolle jaoks, kes võtab vaevaks lõhna nautida ja lille olemasolust rõõmu tunda. Lillele pole oluline, kas keegi on aias või väga kaugel, sest ta on lõhna tulvil ja jagab seda igaühega.

Armastus on alati midagi uut, erksat, elusat, tal pole eilset ega homset ja ta on ülalpool mõistuse sekeldusi. Vaid süütu meel teab, mis on armastus, ja võib elada maailmas, mis pole süütu. Et leida seda harukordset, mida inimesed on lootnud leida ohverdamiste, jumaldamise, suhtlemise, seksi, läbi kõikmõeldava naudingu ja piina - see on võimalik vaid siis, kui mõte hakkab mõistma iseennast ja jõuab loomuliku lakkamiseni. Siis pole armastuses vastandeid ega konflikti.
Te võite küsida: "Kui leian säärase armastuse, mis saab siis mu abikaasast ja lastest? Nad vajavad turvatunnet." Kui esitate sellise küsimuse, siis ei ole te olnud väljaspool mõtlemise valda. Kui olete kordki olnud väljaspool teadvust, siis teate, mis on armastus, milles pole mõtlemist ja seega pole ka aega. Seda praegu lugedes võite olla võlutud, aga minna väljapoole mõtlemist ja aega - mis tähendab kurbuse ületamist - see tähendab olla teadlik sellest, et on olemas meile tuntust erinev mõõde, mida nimetatakse armastuseks.
Te ei oska jõuda selle haruldase lätte juurde. Mida te siis ette võtate? Kui te ei tea, mida teha, siis te ei tee midagi, eks ole? Absoluutselt mitte midagi. Siis olete seesmiselt täiesti vaikne. Kas mõistate, mis see tähendab? Teie ei otsi enam, ei aja midagi taga, pole enam mingit keskpunkti. Siis on - armastus.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt "Südametarkuse sarjas" ilmunud Jiddu Krishnamurti tähtteosest "Vabanemine teadaolevast".
JIDDU KRISHNAMURTI (1895-1986), India filosoof ja luuletaja. Oli päritolult Tamil Nadu braahman, õppis Inglismaal, sai 1909 lähedaseks teosoofia pooldajatega (A. Besant, C. W. Leadbeater).
1929 katkestas sidemed teosoofiaga, esines Lääne-Euroopas ja USA-s loengutega, milles eitas maailmavaatelisi süstematiseeritud teooriaid ja autoriteete. Vastandas kultuuritraditsioonist tingitud pettekujutlustel põhinevale teadmisele intuitsiooni varal saavutatava vaimse vabaduse.

Uuri ka Krishnamurti õpetustele pühendatud lehekülge: jkrishnamurti.org

Veebiallikas: alkeemia.ee
(C)kirjastus Pilgrim




esmaspäev, 21. august 2017

Valmimas on ajakirja oktoobrilugu



Käes on suvepuhkuse viimane päev. Pärast mõningast hoovõttu otsustasin alustada oktoobriloo kirjutamisega, et septembrikuus oleks lihtsam. Novelli esialgne pealkiri on "Minu ema mehed". Teos pole mõistagi autobiograafiline. Naispeategelast on kirjeldatud kui sümpaatset suhtlusalti naist, kelle ümber inimesed meelsasti koonduvad. Loo eripäraks saab erinevate inimkarakterite välja joonistamine ja kirjeldamine, nähtuna läbi teismelise, võrdlemisi elutarga ja läbinägeliku tütre silmade.


Pilt: internet






pühapäev, 20. august 2017

Pilguheit minu ehtelaekasse



Täiskasvanuks olemise juures on üks tore asi see, et võib lubada endale mis tahes mänguasju ja keegi ei ütle, et sul ei tohi neid olla. Kui kõik jääb mõistagi seaduskuulekuse piiridesse. Huvitava kuju ja välimusega kivid on paelunud mind lapsest saati. Praegu meeldivad mulle enamasti mitmevärvilised ja poolläbipaistvad kristallid-mineraalid, mida kaela riputada ja ümber käe kanda. Pigem eelistan isegi kivi selle naturaalsel, lihvimata kujul või siis mitte liigselt töödelduna. Tore, kui ostuga lubatakse kaasa ka enneolematut imeväge, eks see ole hetkeajastule üks iseloomulikke ning mõneti kummastavaid uskumusi, millele servapidi võib ju isegi loota. Ja kui kividega kaasa lubatav mind ka paremaks inimeseks ei tee, siis ilusad on nad ikkagi. Kahtlemata ostaksin selletagi. 
Isikliku ehtelaeka kaane avamine maailmale pole ilmselt päris sama, mis pilk pesukappi, seega luban lahkesti vaadata ja loodusliku ilu üle rõõmustada koos minuga. 



Mäekristall



Kuukivi

Roosa kvarts

Ametüst

Fluoriit

Serpentiin



Tsitriin


Roosa ja roheline turmaliin



Opaal

Nagu näha, ruumi veel on!

Ehtekarbid on kohaliku käsitöömeistri looming