pühapäev, 23. september 2018

Rohkelt ilukirjanduslikku lugemist ajakirja "Saatus ja saladused" veebiväljaande vahendusel




Ajakirja "Saatus ja Saladused" veebiväljaandest leiab mitmeid mu suviseid ja varasemaidki lühilugusid, mille katkendeid on võimalik hõlpsasti järellugeda. Septembrilugu "Pärast pidu ja omapäi" on leitav siit: http://www.saladused.ee/parast-pidu--ja-omapai
Augustiloo "Hämarate õhtute jutud" leiab siit: 
http://www.saladused.ee/hamarate-ohtute-jutud
Juuliloo "Kolm lillelugu" leiab siit: http://www.saladused.ee/kolm-lillelugu
Õuduslugude austajaile pakub närvikõdi põnevusjutt "Koolivaheaeg Kalmu tänaval", mille leiab järgnevalt lingilt: http://www.saladused.ee/koolivaheaeg-kalmu-tanaval
Ja kooselust kummitustega saab lugeda siit: http://www.saladused.ee/kooselu-kummitustega






Meeldivaid hetki!
Pilt: internet






Pildigalerii: Hiidlaste sügislaat


Laatadel mulle meeldib käia. Just selle erilise õhustiku pärast, mida sündmus endaga kaasa toob. Värvid. Ja lõhnad. Ringi tiirutavad ja väljapanekuid uudistavad inimesed, kes ise ka veel täpselt ei tea, mida nad tahavad. Lihtsalt üks kohustustevaba olemine keset alanud sügist, kesk kõrvitsaid, pähklikotte ja pehmeid kudumeid, mil õhk on veel päris suvekarva ja päikesest küllastunud. Ega ma muud ei ostnudki peale ühe priske suvikõrvitsa, millest mahlane suutäis praadida. Nii see sügis mekib.
 





























teisipäev, 11. september 2018

Ilmunud on ajakirja septembrilugu "Pärast pidu"


Sügiskuusse pakun taas uut lugemist. Ilmunud on uus ajakirjalugu "Pärast pidu", mille leiate ajakirja "Saatus&Saladused" värske septembrinumbri kaante vahelt. Katkendit saab lugeda siit.
Oktoobrinumbrissegi on oodata uut. Järgmise kuu lugu kannab pealkirja "Päriselu". Milline see peaks olema ühe isevärki elluastuja arvates, sellest juba pisut hiljem. 



Pilt: internet












esmaspäev, 20. august 2018

Katkend peagi ilmuvast ajakirja septembriloost "Pärast pidu"




Selles sügiskuul ilmuvas loos on koos nii lõbutsemise sära kui mingi iseäralik nostalgiline nukrus, mida mul õnnestus usutavasti päris hästi tabada. 
Võimalik, et see ongi minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas, kuna need emotsioonid kipuvad enamasti kõige jõulisemalt ja kindlapiirilisemalt välja joonistuma ning neist kirjutada on lihtne. Ma olen harjunud toime tulema kõige sellega, mis on möödas, mööda saanud, otsa lõppenud ja ega üks pidugi siinkohal mingi erand ole. 

Eeltutvustuseks väike katkend. 


Olen selle pärnade ja sirelite varju mattunud punakaspruuni maja juurest tuulte, vihmade, lume ja sügispimeduse aegadel korduvalt mööda sõitnud, olles nii harjunud hoone ajale jalgu jäänud nukrusega, mööda õue laialipillutatud kiikede ja söötis liivakastidega, kuhu ei satu naljalt mängima ükski laps. 
Sel õhtul on kõik sootuks teisiti. Kooruva värvikihi ja plekk-katusega teeäärne ehitis on elule ärganud. Kõigis akendes säravad tuled, välisuks on selja peale lahti, päevakohases rõivastuses teenindajad askeldavad vilkalt, õhku täidab üleüldine elav sumin. Muusika sütitab kohalviibijais aegamööda millegi ammuuinunu. Meloodiagi on tuttav, kõrvu puudutav samet, mis äratab vanu mälestusi, ärgitab entusiasmile. Pakutakse head-paremat. Ma ei taha midagi. Tahan lihtsalt olla. Koguda emotsioone. Need on mulle kõige hinnalisemad. 

Pärast pidu on kõik alati kuidagi teistmoodi. Liiga vaikne. Juba tuledemöllus ja mürtsuva muusika keskel taipan, et kardan pisut ette seda kõrvulukustavat vaikust ja tühjust, mis peagi siin saarel nii iseenesestmõistetavalt taas oma harjumuspärase koha hõivab. Siis, kui väsinud pidulised oma uhketesse autodesse varisevad ja minema sõidavad. Pelgan ette, mida ma mõtlen ja tunnen siis, kui vaatan uuesti seda päikesekuumusest krõbisevaks kõrbenud tallatud muru, tühje kohvikulaudu, mis peagi, samamoodi, nagu kõik meeleolu loomiseks üles sätitud dekoratsioonidki, minema veetakse nagu miski, mis igapäevaellu ei kuulu. Võib-olla ongi see minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas.


Minu uus lühilugu "Pärast pidu" ilmub juba õige varsti ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbris.
Pilt võetud internetist ega ole antud looga mingil moel seotud. Lihtsalt üks reisi sihtkohana paeluv paik keset mittemistkit.










Puhkuse viimane päev



Puhkuse viimane päev ja akna taga rabisev vihm. Aknalaual peesitav musta marmori värvi lemmikkass, kes oma imeilusate tumekollaste silmadega puhuti mööduvaid linde uurib ja sekka niisama lõõgastunult oleskleb, nagu ainult kassid oskavad. Nöörile tilkuma jäänud pesu. Korrastatud riidekapid ja värvi järgi sorteeritud riideesemed. Külmkapi jahedasse sisemusse kogutud saak – mustikad, kirsi- ja mustsõstrakeedis ning vaarika toormoos. Loetud raamatute kuhjad ja paar elutoa hiliseõhtusesse hämarusse sukeldumist ning üllatavalt head elamust pakkunud filmi. Kõik need loendamatud küpsetatud ja isukate sööjate poolt juba tulikuumana nahka pandud pannkoogid ning üheskoos läbi sõidetud tuulised ja päikest täis mererannad. 

Klaaspurgis aegamööda üha suuremat ravijõudu endasse imav punase päevakübara tinktuur, imeravim, mida juba mitmendat suve talviseks külmarohuks teen. Pehmete roosakaskollaste ploomide all lookas viljapuud ja viimased mustjaspunased kirsid, mida suvi läbi süüa sai. Tikrid ja päevalilled. Peenardel värvirõõmsate suvelillede ning püsikute puhmad. Floksid, päevakübarad, matsakaks paisunud punased ja kollased mätasharjad. Kõik need muru seest kokku korjatud õunad. Valgete klaaride mahlakas maitse. Kõrvetav, kuldav ja küpsetav päike, mida sai sel suvel tavapäratult palju. Kord jahe, kord liigagi soe, vahel vahutav ja enamasti laisalt sillerdav hõbedane merevesi, milles võis muretult igapäevaselt kümmelda.

Grill-liha vürtsikas lõhn, mahe mekk ja need pikad õdusad aiamajas maha peetud jutuajamised maast, ilmast, tuulest, veest, reisidest ja kassidest. Plaanidest eesootavaks ja mõtted selle üle, mille kulg veel teadmata. Jah, isegi varakult valmis kirjutatud ajakirja oktoobrinumbrilugu, mis oma saatmisjärge ootab. Nõnda see suvi läinud ongi. 

Pilt: internet









kolmapäev, 15. august 2018

Äikese aeg


Looduse jõud on ilus. Äike on ilus. Puhastab õhu, teeb selle selgeks ja kargeks. Varem pole ma sellest niimoodi aru saanud. Ikka pigem pisut peljanud. Omamoodi ettearvamatu on ta alati. Kes teab, kuhu sisse lüüa võib. Ilmamuutus toob esile värve, mida tavaliselt ei ole. Sügavaid, jõulisi toone. Jõudu ja tugevust, ükskõik siis, mis kujul, olen ma alati imetlenud ning hinnanud. Eriti ilus on äike mere ääres. Maa ja taeva värvid muutuvad eriliselt intensiivseteks, lausa maalilisteks. Tavaliselt ei satu parematel hetkedel fotoaparaati kunagi kaasa. Lähed ujuma ja tuled tagasi enneolematu tormielamusega. Mõni vaatepilt salvestub pikaks ajaks mällu. Ka niiviisi saab nähtu kaasa võtta. 

Toimetaja sõnul mu kolmas novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilma kahtluseta ikkagi ilmub, toimetamine on jäänud avaldajapoolse ajanappuse tõttu toppama. Kirjastaja sõnutsi ei taha ta raamatut ülejala teha, mis muidugi on õige, sest kvaliteet on igal juhul oluline ja raamatusse raiutu jääb. Sant tunne pärast neid keeleapsakaid silmata. Nii selle raamatu avaldamisega on. Suvest on saanud sügis ja ootajale on aeg pikk. Vahel isegi iseäranis. Siiski loodan, et peatselt on ka selles vallas teile rohkem midagi rääkida. Tore on jälle kogeda seda piiritut rõõmu, mida iga uue teose ilmumine tekitab.


Oma pisipuhkuse täidan isesuguste tegevustega. Korjasin karbi hiliseid vaarikaid. Käin massaažis. Teen valmis mõne pärlitest käekee, mille pudemed on kauaks oma aega ootama jäänud. Võib-olla kirjutan isegi valmis oktoobriloo, kui jõuan. Tahaksin jõuda, hiljem on lihtsam. Ehk satun korraks metsa mustikale, kuigi marju ei pidavat enam eriti olema. Ujun iga päev. Vesi muutub tasapisi üha jahedamaks ja päikest on vähe. Enamasti ei lase ennast sellest häirida. Kuigi päikest püüaks veel küll. Revideerin oma garderoobi, lootuses leida sinna midagi uut. Iga sügis toob midagi uut. Mida veel, ei tea.



Pilt: deskgram.org







esmaspäev, 13. august 2018

Kui suvest saab sügis



Seda suve on järjest vähem. Neid värvilisi, lõputuid päevi, pikki kuumi õhtuid, soolast sooja merevett, mannakreemivärvi millimallikaid lainetes loksumas. Liblikaparvi lavendlipuhma kohal ja roosasid õisi poetavaid floksipõõsaid. Neid otsatuid sõite läbi jahedate männisalude, üksikuid mustikaid madalatel vartel, valge liiva lahket krudinat ning kumeraid merekive taldade all. Laisalt lähedale roomavaid sametsiniseid äikesepilvi ja suurt, kogu metsa enda rüppe haaravat tuult. Neid värve tormieelse vee kohal. Kollast, türkiissinist, kulla virvendust. Kaldale pahisevat valget vahtu. Su jalajälgi minu omade kõrval, su madalat rahustavat häält ja su suveplätusid mu esikus, tubli veerandi võrra suuremaid, kui mu enda omad. Ei ole enam tumeroheliste lehtede varjus kõrgetel puudel hapukasmagusaid kirsse, mida sai iga päev pihutäite kaupa söödud ja mis suve edenedes muutusid helepunasest mustjaiks.

Õhtud on lühemad ja jahedamad. Alles on ikka veel see rand, need metsad ja tuttavad purpursed päikeseloojangud, mis oli nii harjumuspärane osa õhtust, aga miski pole enam päris see. Meri jahtub aegamööda, mets hakkab lõhnama sambla ja seente järele, puulehtedesse sugeneb kollast. Tekib tahtmine süüdata kaminasse tuli, rohkem lugeda, pugeda pehme pleedi sisse peitu. Teha veel mõni hilisõhtune rattasõit või ujumaskäik, mis on üha enam karge kogemus. Loojanguski on palju rohkem sügist kui varem, pilved tumedamad ja madalamal. Seda suve, seda suve pole varsti enam.





Pilt: Kassari, Hiiumaa






pühapäev, 12. august 2018

Pildigalerii: Austria







Rendiauto


Külmaveeline mägijärv






Viin

















Ilmumas on ajakirja septembrilugu "Pärast pidu"




Ega see septembergi enam mägede taga ole. Hetkel on käsil nädal suvist puhkust, kuid õhustik on juba mõnda aega kergelt sügisene. Ning tõenäoliselt aiva sügisemaks läheb. Pilved koguvad endasse sügavamat jaheda aja sinist, hääbumise hõngu aimdub nii hootistest tugevatest tuulte- ja vihmahoogudest, mis üle maa vuhavad, lademes puude alla varisenud õuntest kui ka sellest, et aiand on erksavärvilistest suvelilledest nukralt tühjaks saanud ning keegi neid enam juurde ei too. Koha võtavad sisse astrid, krüsanteemid, kanarbikulised... Neid justkui ei taha veel. Tahaks hoopis hetkes püsida. Omal moel ma seda tegingi, läbi oma uue loo.



Ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbris pakun lugemiseks lühilugu "Pärast pidu". Selle lühijutu saamislugu on päris isevärki. Ühe vana maja õuel oli pidu. Selline suuremat sorti palagan, rohke rahvamassi, ohtra söögi ja joogiga, nii kohalike kui ka kaugemalt tulnud külalistega. Üle õue veetud värviliste valguslampide ning hoogsalt kõmiseva muusikaga. Seisin keset kõrbkuiva aeda, kesk peoga algust teinud inimesi ja tunnetasin kõike kuidagi erilise intensiivsusega. Meloodiat, inimesi, käesolevat hetke ja isegi seda, mis tuleb hiljem. Palju hiljem. Siis, kui pidu on ammuilma otsa saanud ja ümberringi valitseb taas tavapärane tardunud tühjus ning vaikus. Sellest emotsioonist, mis ühe viivu vältel jõuliselt läbi kõigi mu meelte voolas, saigi õige lihtsalt ilukirjanduslik ajakirjalugu. Kõik sõnad, värvid ja meeleolud olid ühtäkki kirkad ning olemas, lihtsalt oodates kirjapanekut. Kõiges selles, mida hoomasin, peitus üüratu rahu ning kindlustunne. Mallake ära oodata september ja saate sellest osa.



Pilt: internet