esmaspäev, 18. juuni 2018

Ilmumas on kolm kunstipärast muinasjuttu sarjast "Laps ja Võlur" ajakirja juulinumbris



Infoks ilmuvast.
Ajakirjale sai hiljaaegu avaldamiseks saadetud juulinumbri käsikiri, kunstipärane kirjutis, mis pärineb sarjast "Laps ja Võlur". Lood sündisid aastal 2012 ja ma pole neid teadlikult seni varem kusagil trükikirjas avaldada soovinud. Võib-olla nüüd, keset õitsvat õilmerohket aega, on lõpuks käes see hetk, mil tahan need laiema lugejaskonna ette tuua. Kindlasti on nad seda oma ilusvalusas maailmakäsitluses väärt.


Inimeste ja lillede maailmas kulgevad käsikäes ning ühel meelel kaks ebamaist olendit – üks noor ja teine muldvana. Laps ning Võlur. Mõlemad on täis kaduvate aegade sügavat tarkust ja muuhulgas ka mõõdukat kurbust inimeste pinnapealse, tihtipeale mõtlematu ning hoolimatu loomuse ning kaduva olemuse suhtes.
Lillelood on täis pulbitsevat allegooriat. Mõistagi polegi siinkohal tegu mitte lillede, vaid inimestega, kellele on lihtsalt antud lille välimus, kuid inimese sisemus.
Juulilugu jutustab kolmest isepäisest tegelasest, igaüks omal traagilisel moel erinev. Esile astuvad Isekas Kibuvitsaõis, Lahke Valge Sirel ja Upsakas Võilillemees. Üks neist otsib õnne, arvates veendunult, et teab täpselt, mis kujul see peaks esile astuma, teine annab endast lähikondsetele kõik, kuigi tema siiras hoolimine ei vii millegi muu kui enesehukatuseni ning kolmas, mõtlematu ja kerglane, paneb liialt rõhku välisele ja käib välja täiesti valesid kaarte, et vaid maailmale meeldida, kaotades seejuures iseenda.
Neid lugusid ajendas mind kirjutama üks väga eripärane ning isevärki maailmavaatega inimene, kellega tollal põgusalt suhtlesin ja kelle mõttemaailma pilku heites leidsin nii mõndagi paeluvat ja üllatuslikku. Ega asjata öelda, et inimesed inspireerivad. Põhimõtteliselt pole traagilisus mu lugudele kuigivõrd omane, aga toona tundus see tervitatav, põnev ning uudne vaatenurk, millest on kantud ka kõik kõnealused lood. Praeguseks ma muidugi ei tea, mis on sellest noorest, byronlikult nägusast traagilisest inimesest saanud, võib-olla polegi temasse alles jäänud midagi muud peale kibestumuse, kuna ta ei soovinud end sobitada siia maailma, kuid lood, milleks ta ainest andis, on oma puhtal, rikkumata kujul jäänud ja omamoodi hinnalised. Ta isegi luges neid. Ning tundis sügavat kurbust ja äratundmist Valge Sireli loo puhul. 



"Laps ja Võlur" sarjas leidub nii mõnigi kunstiline muinasjutt veelgi ja võimalik, et nendest jagub ainest ka augustilooks. Vähemasti hetkel, olles nende avaldamisega algust teinud, olen sedaviisi mõelnud. Valikus on näiteks sulesepitsus "Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis". Veel üks ilus-nukker mõtisklus sellest, mis saab siis, kui ihatakse kõigest väest kogeda sõprust ning armastust, kuigi täiesti valelt inimeselt, ning kuuluda sinna, mis ei saa kunagi päriselt meie omaks.  



Pilt: internet












teisipäev, 12. juuni 2018

Katkend ajakirja juuniloost "Koolivaheaeg Kalmu tänaval"




Kõnealune kirjatükk pole kaugeltki lugu ainuüksi kassidest ja nende iseärasustest, vaid peaasjalikult seekord hoopis inimestest. Täpsemini, kolmest noorest kooliõpilasest, kes otsustasid mulle vaheajaks külla tulla. Toredate sündmuste sekka sattus ka hulk eriskummalisi, millel puudub seniajani igasugune loogiline seletus. Sellest räägibki ajakirja värske juunilugu. Tutvustuseks väike katkend.




Mu vanima kassiga on üldse selline omapärane lugu, et ta on kõige sensitiivsem ja tunnetab vaimumaailma palju paremini kui pere ülejäänud loomad. Ühel õhtul istusin taas korraks allkorrusel külaliste juures, rääkisime niisama päevasündmustest ja sellest, kuidas kellelgi läinud on. Mu kassidel on selliste mõnusate jutuajamiste käigus enamasti kombeks kusagil läheduses peesitada ja omal kassilikul moel seltskonda nautida – ennast hoolega pesta, põrandal püherdada, meid tähelepanelikult jälgida või siis mõnusalt tukkuda. Seekord aga ei teinud kass ei üht ega teist. Ta lihtsalt istus ühe koha peal, apelsinivärvi silmad siirast huvi täis, ja paistis kedagi üksisilmi jälgivat. Kedagi, kes oli piisavalt pisike ja piisavalt kiire, et vilkalt edasi-tagasi sibada. Kass muudkui pööras pead, nagu oleks tema läheduses tõepoolest keegi, temast palju väiksem loom. Näiteks kassipoeg. Natuke hiljem sirutas mu britlane käpa välja, nagu mängu algatav kass ikka teeb, ja patsutas nähtamatut sõpra. Vaatepilt oli igatahes äärmiselt imelik ja me kõik olime selle tunnistajaiks. Õigemini, me ei näinud mitte midagi, mida nägi meie sensitiivne kass. Nähtamatut sõpra, kes oli tema jaoks täiesti reaalselt olemas, olles seejuures piisavalt põnev, et temaga natuke koos lustida.


Värske õudusjutt "Koolivaheaeg Kalmu tänaval" ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet










esmaspäev, 11. juuni 2018

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival "Meie lugu" Hiiumaal



Festivali viimane päev ja Kärdla Baptistikoguduse 134. aastapäev Hiiumaa Gümnaasiumi saalis. Koguduse lugu läbi inimeste lugude ja väga erineva muusikavaliku. Festivali raames astusid üles ka Erkki-Sven Tüür ning Daniel Levi. 











Ürituse Hiiumaa-poolne koordinaator Monika Lige, muusikaõpetaja ja muusik Timo Lige ning armastatud pastor Tarmo Kähr






Nädalalõpp ja aja mahavõtt Tallinnas


Ega ilmaasjata öelda, et jätke vahel kõik muu sinnapaika ja minge olge kusagil mujal, võtke aeg maha. Võtke aega iseenda jaoks. Kuulake, mida te ise endale öelda tahate või lülitage (üle)mõtlemine üldse välja. Töötab, ja kuidas veel. Mõtted saavad teises keskkonnas täiesti teise suuna, milles tajud nii end kui end ümbritsevaid korraga hoopis teistviisi ja teisel moel. Nurga alt, mis meelest läinud või mida ei pruukinud seni nähagi. Ilm oli ka väga ilus ning kuigi hea aastakümme omal ajal pealinnas elatud, oli selline tore turisti-tunne ning avastamisrõõmu küllaga. Kirsiks tordil La Tene butiigi külastus.


Korter Tõnismäel, Tuvi tänaval













Ilmunud on juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval"




Aeg on läinud, suuresti mujale kulunud, sõnu siia kirja saanud vähe. Veebimaailm jääb ilusate ilmade aegu ikka laisaks, täiesti tavapärane. Tegemised tiksuvad ikka omasoodu. Kohustused külitavad kivina kohusetundliku inimese turjal, kuni saavad tehtud. Muudmoodi pole mõeldavgi. Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval". Teadupärast on lastel ju koolivaheajad peagi algamas, kuid see, kõnealune, mis trükikirja saanud, on hoopis isesugune ja painajalikke momente täis. 


Kolm noort inimest peatuvad külaskäigul ühes näiliselt ohutus vanas majas, mis asub kurjakuulutava nimega Kalmu (haua) tänaval. See, mis seal toimuma hakkab, pole õigupoolest kuskilt otsast normaalne ega tavapärasuse alla liigituv. Loo teeb veelgi kurioossemaks asjaolu, et kirjapandud sündmused on ka tõsielus reaalselt aset leidnud. Kus ja kellega, sellest saad lugeda lähemalt ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbrist. Kelles süttis huvisäde, soovitan kaubandusvõrgust leida värske ajakirjanumber ja järele vaadata! 



Pilt: internet







pühapäev, 20. mai 2018

Valik kevadet mu aiast




Suuremõisa lossipark

Koduaia tulbimeri


Petuunia kogub hoogu






Raudürt








Maikuu kohustustevabad tegemised




Nõndaviisi. Pole siinmail jälle mõnda aega sõna võtnud. Sellise täiesti teadliku, muretu ja mõnes mõttes isegi egoistliku rahuga. Teadvustan endale täiskasvanulikult, et ma võin seda endale ilma igasuguste tarbetute süümepiinadeta lubada. Ega ma polegi mingi maniakaalne igapäevablogija, pidamata oluliseks ohjeldamatult jahvatada ilutoodete imemaailmast või sellest, kuidas ma näiteks kartuleid koorin. Selles kõiges pole midagi imetabast, millega pikki lehekülgi täita. Vähemasti mitte minu jaoks. 

Mingi seletamatu kiusatus veab hoopistükkis õue, küllusliku päikesesooja kätte, rohu sisse siblima, õistaimedega jändama. Rahuldustundega mööda aiateed kulgema ja pilguga saatma kogu seda ohjeldamatut õitsemist, mis looduses parasjagu käsil. Vahel veab sedaviisigi, et saab end päikeseterrassil lõdvaks lasta, lüüa raamat valla ja lugeda seda, mida teised on kirjutanud.
Maikuu on südasuviselt soe ja kihk veab vette ning niisamagi mere äärde, ratta selga ning rannakarjamaadele, fotoaparaat kaelas ja meel muretu. Blogi täieneb pigem piltide kui sõnamaterjaliga, sest vahel on märksa lihtsam üles laadida foto, kui veeretada selle ümber asist ja töist juttu. Iseäranis, kui enda elu on ühtäkki sündmusi ja ootamatuid käänakuid pilgeni täis nagu mingi seiklusromaan ning selmet et selle üle peadpööritavat rõõmu tunda, tabab hoopistükkis tundmus, et oled kõigest - ka heast - lihtviisil väsinud ja tahaks lihtsalt rahu.

Väikestviisi veeretan tänases pühapäevas ka plaani
Vaba Eestimaa Ajalehele artikkel kirjutada, nagu minult juba mõni aeg tagasi sooviti, aga eks aeg annab selleski suhtes arutust ja ader tuleb enne korralikult soojaks kütta ja vaim eelhäälestada, teadagi. Natuke raske on küll kirjutada raamatust, mis pole veel ilmunud ja trükisoojana mu pihku jõudnud, kuigi põhimõtteliselt pole probleemi. Kirjutamine pole kunagi olnud probleem, pigem ikka rõõm ja eesõigus. Jutt siis hetkel minu kolmandast, üsna peatselt ilmuvast novellikogumikust "Ella Ulrikese kadunud maailm". Ja ei, ma pole laisk, kohustusi muretult hülgav või midagi kolmandat, ma olen 
lihtsalt olnud mujal. "Puhkus on see, kui sul ei ole mitte midagi teha ja sa teed seda terve päev," tsiteerin ühelt külmkapimagnetilt, mis kätkevad eneses teinekord sügavat elutõde.
Blogi sai ka tänahommikuse seisuga värskema kujunduse, aitab neist lumikellukestest küll, õues juba suur suvi. 



Foto: internet






teisipäev, 1. mai 2018

Ilmunud on värske mailugu "Kooselu kummitustega"



Minu postkastis veel ei olnud, aga poes juba oli. Ajakirja "Saatus&Saladused" värske mainumber. Nii et kui on soovi lugeda sellest, kuidas mu kodu kimbutavad kummitused ja erinevad tüütuvõitu vaimolendid, kes armastavad öösiti kapiustega kolistada ja meelevaldsetel ajahetkedel telekat vaadata, siis andke aga minna.
Ka juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval" on enam-vähem valmis, vajab veel mingit mõistlikku teemalõpetust, millega loodan lähiajal tegeleda. Neid sündmusi on kogunenud lihtsalt nii palju, et kokku sai neist kaks juttu. Viimane jõuab teieni juunis.










Pildigalerii: Kärdla linn 80



Ilm küll udutas ja piserdas korraks hajusa vihmasagaragi, aga pildid said tänu inimeste ärksale kohalolule erksad ning värvirõõmsad. Iga linn on natuke nende endi elanike nägu ning tegu. Kärdla on meie kõigi, kes me siin elame, nägu ja tegu. On põhjust olla rõõmus ning tänulik, sest linn on tõepoolest ilus ja ajaga üha enam heakorrastatud. Hinnatud turismipiirkond ja muidu mõnus ning turvaline elupaik. Üritus algas avakõne ning Kärdla XXVIII linnajooksuga. Hiljem toimusid linnaringkäigud ning meeleolu loomiseks astusid üles erinevad bändid. Palju õnne meile kõigile!






















Valmimas on ajakirja juunilugu - paras ports närvikõdi




Aprilli viimasel päeval tegin algust uue ajakirjaloo kirjutamisega. Kuna mailoo "Kooselu kummitustega" põgus eeltutvustus tekitas teis üllatavalt elavat huvi, mis oli tõtt-öelda viimane, mida ma õigupoolest lootsin, ja ainest jagub teisekski looks, tallan juulinumbris sarnast rada. Pealkirja osas kahtlen, võib-olla "Kolm ööd Kalmu tänaval" või "Koolivaheaeg Kalmu tänaval". Kogu kirjapandu on tõestisündinud ja tegelikkuses aset leidnud, ainuke väljamõeldis loo puhul saab olema tänava nimi, mis sobib tegeliku asemel palju paremini. 
Võib-olla peaksin olema endas pisut pettunud, et lähen korraks seda teed ja kirjutan sedapuhku mitte endale, vaid publikule meelepärast materjali, aga kes ütleb, et need kaks ei või ka ühte jalga käia ja ma ise seeläbi mingit kergendust kogeda. Pealegi on elust enesest kirjutada lihtne, väga lihtne. Lihtsalt lase sõnadel voolata.

Kunagi sai küll tehtud kindlameelne otsus müstitsismi viljelemine täielikult kõrvale jätta, kuid siin ma nüüd olen. Siinkohal meenutuseks, et tegu on siiski kõigest üürikese žanrilise kõrvalepõikega ja edaspidi jätkan ilma igasuguse kahtluseta realismiga. Kas nüüd just seepärast, et olla loomingulises mõttes mingi tõsiseltvõetav(am) kirjanik ja kas nii saab üldse öelda, kuna ulmevallas on sulesepad läbi aegade suuri tegusid teinud. Ütleme, et ma lihtsalt otsustasin ühel päeval sedaviisi, ja ma arvan, et ma ei pea isegi põhjendama, miks. Olen oma loomingu puhul alati lähtunud põhimõttest, et kirjutatav peab mulle endale pakkuma sisemist rahulolu, olenemata, millest ma kirjutan. Selles suhtes pole ma endale kunagi hinnaalandust teinud ega küllap tee ka edaspidi. 


Kuigi jah, kogu toimunu keskel tekib vahel küll tunne, et piirid kahe maailma vahel kuluvad õige õblukeseks, kui näed kapiuksi iseenesest avanemas, televiisoreid meelevaldselt tööle lülitumas ja oma kasse kujuteldavate või siis inimsilmale lihtlabaselt nähtamatute sõpradega mängimas ning muul moel meeldivalt aega veetmas. Veidraid juhtumeid lisandub veelgi, mida kõike ette ära rääkida mul, mõistagi, ei ole kavatsust. Kõigest lähemalt juba juuniloos.
Hetkel toob maikuu ajakiri "Saatus&Saladused" teieni värske õuduste hakatuse pealkirjaga "Kooselu kummitustega". Hääd lugemist.



Pilt: internet











pühapäev, 29. aprill 2018