esmaspäev, 17. juuli 2017

Suur suvine Hiiumaa käsitöö- ja omaloomingulaat 2017


Mõtlesin, et sel aastal ma suvisest käsitöölaadast pilte ei teegi, jalutan lihtsalt niisama läbi kireva käsitöökadalipu ja kogun endasse värviküllast meeleolu, sest eelkõige tahtsin laadalt just seda, kuid viimasel hetkel siiski tegin mõne juhusliku klõpsu. Imekspandavalt tulid need ilma märkimisväärse püüdlemise ja põnevamate võttekohtade teadliku otsimiseta päris meeleolukad välja.

Lõppeks sai aku tühjaks ja selsamal hetkel taipasin üpris alalhoidlikult - eelkõige iseenda suhtes -, et seekord 
rohkem ei tahagi. Piisab täiesti neist mõnest ülesvõttest. Koju läksin päris mitme puidust esemega. Ma armastan puitmaterjali, selle soojust, pehmust ja maalähedast lõhna, ka lakitud puiteseme lõhna. Üks niisugune ese, mille laadalt pooljuhuslikult leidsin, oli ehtelaegas, igati sobiv panipaik mu armsatele poolvääriskiviehetele. 

















Koduaia roosipargi arendus






















neljapäev, 13. juuli 2017

Minu juulilugu "Habemega mees" ja patsiga tüdruk" tutvumiseks ka ajakirja veebiväljaandes




Minu uue lühilooga "Habemega mees ja patsiga tüdruk" on nüüd võimalik tutvuda ka veebiväljaande vahendusel. Mine tea, võib-olla oleks palju lõbusamalt - kaasaegsemalt kindlasti - kõlanud pealkiri habemega tüdrukust ja patsiga mehest, aga see lihtsalt pole praegu selline sulesepitsus. Kuna kirjatükk sai parajalt pikk, see tähendab, piisavalt lühike, on seda võimalik järgnevalt lingilt lugeda kogu mahus:
http://www.saladused.ee/habemega--mees-ja-patsiga-tudruk
Tehkem tutvust!














kolmapäev, 12. juuli 2017

Eesti naiskirjanik kui dominantne Must lesk


Põnevus püsib, oma uut vastilmunud raamatut "Tupiktänavas" ma polegi veel näinud, kuid tõenäoliselt saab homme ette võetud käik postkontorisse ja autorieksemplaride pakk ära toodud. Küllap saab olema järjekordne, sedapuhku juba neljateistkümnes, omaette elamus puudutada teose siledat läikivat kaant ja hingata sisse värskelt trükist tulnud raamatu lõhna. Igatahes, meel on ootel.

Peatudes põgusalt trükki läinud ajakirja augustilool "Kingitus vanaemalt", küsis minult kirjastaja ühe eriskummalise ja tabava küsimuse – miks paljud Eesti naiskirjanikud tapavad tihtipeale oma lugudes mehe? Et millele selline tendents meie ühiskonnas viitab?
Ons see teatav lõbu, mille autor saab ilukirjanduslikust nüpeldamisest? Kuidas kellelegi muidugi, kuid ilukirjanduslik nüpeldamine on kohati väga meeltlahutav. Turvaline meelepaha välja elamise viis.
Kas on tegu sügava rahulolematusega keskpärase, küündimatu ja igavavõitu Eesti mehe suhtes, kes enamasti on endaga nii neetult rahulolev? Oleneb. Kohe kindlasti ei saa kõiki ühe mütsiga lüüa, see oleks sulaselge rumalus. On olemas igati vahvaid mehi, aga samas vohab keskpärasus meesliigi hulgas nagu nõges aia ääres.
On Eesti naisautor justkui kardetav ämblikuline must lesk, tugev ja kõike teelt pühkiv persoon, kes mehe kui ebavajaliku olevuse peale seda, kui too armetuke on oma rollisooritusega kuidagiviisi hakkama saanud, südamerahuga surmab? Mine tea. Mõelgem, mehed. Miski ei saa alguse tühjalt kohalt. 



Pilt: internet







pühapäev, 9. juuli 2017

Valminud on augustilugu "Kingitus vanaemalt"



Täna andsin viimase lihvi oma uuele lühiloole ja saatsin toimetusse ära. Eeltutvustuseks väike katkend, mis peaks kogu loo üldist tonaalsust üsna tabavalt edasi andma. Täispikk novell "Kingitus vanaemalt" on leitav augustikuu ajakirjast "Saatus&Saladused". 
Mis saab siis, kui ühel hetkel me ei suuda enam reaalsust välja kannatada? Milliseks meeleheitlikuks teoks võib olla valmis viimase piirini viidud ja nurka surutud inimene? Käesolev lugu on üks võimalikke variante, mis võib juhtuda siis. Ja see ei ole sugugi lugu vanaemast, vaid ühest pealtnäha täiesti tavalisest ja normaalselt kulgevast paarisuhtest. 




Kohvi?“
Paap raputas pead. Reete kergitas kulmu ega öelnud midagi, valas hoopis endale suure tassitäie. Mõru maitse oli kohvi seest kadunud. Reete armastas kohvi ja võis seda juua päevad läbi. Paabule tegi naine teed. Piparmündiga. Paap jõi alati piparmünditeed. Paap võis igal ajal ja iga ilmaga juua piparmünditeed. Reete vihkas kuivatatud taimelehtede vänget lõhna, kuigi kannatas selle alati vaikselt ära ega teinud teist nägugi. Paap ilmselt ei teadnudki, kui väga Reete piparmünti vihkas. Ja meest takkapihta.



Pilt: internet






100 000 blogikülastust on täitunud



Millal see küll juhtus?
Päris kummaline on nii kummaliselt suurt numbrit näha. 

Aga tänud külastamast. Olete jätkuvalt teretulnud.




 

Pilte asutuse suvepäevadelt


Pauka puhkemaja Hiiumaal, Luidja kandis. Vaata ka http://www.paukapuhkemaja.ee/
























reede, 7. juuli 2017

7.07.2017



Ilus kuupäev ja pulma-aastapäev. Numbritega on mul alati olnud veidike kummaline suhe. Sõnad on minu maailm, neis tunnen end iga ilmaga, ka vihmasel päeval, turvaliselt ja koduselt. Numbrite, mis iganes numbrite suhtes olen tundlik. On ilusaid numbreid, nagu see tänane. On numbreid, millest justkui tahaks head uskuda. Et nad tähendavad midagi. Et sellele või tollele lootes läheb hästi. Olgugi, et nad ei pruugi omada mingit sügavamat tähendust peale teatava kombinatsiooni. Õiged numbrid lotopiletil võivad lahendada nii mõnegi olmemure. Õigete numbrite abil orienteerume siinilmas. Leiame üles tänavaid ja sihtkohti. Positsioneerime endid ega lähe kaotsi. Tunneme end pisut turvalisemalt. 
On numbreid, mis kriibivad. Seda puhul, kui need tähistavad mingit väärtust, mille üks inimene on teisele andnud ühiskondlike kokkulepete näol. Sellistest numbritest ei taha ma vahel midagi kuulda. Kas ma olengi näiteks niipalju väärt, kui palju ma palka saan? Või raamatuid müüa suudan? Säärased tõlgendused on enamasti meelevaldsed ja läbinisti subjektiivsed.
Numbrid on ka aeg, kiirustamine, kaduvuse teetähis, kõik see kokku. Siinkohal tasub meenutada väärt mõttetera - Miski ei tähenda midagi, kui me sel tähendada ei lase. Ja vastupidi. 


Pilt: internet








kolmapäev, 5. juuli 2017

Minu neljateistkümnes ilukirjandusteos, suhteromaan "Tupiktänavas" on ilmunud



Kui ma nüüd asjaga väga puusse ei pane ja tõenäoliselt ei pane, siis on ilmunud mu neljateistkümnes ilukirjandusteos, suhteromaan Tupiktänavas. Vähemasti nõndaviisi Rahva Raamat väidab. Ega nad ju müütaks asja, mida veel reaalselt olemas ei ole. Vähemasti mina küll ei usu, et asjad siinilmas niiviisi käiksid. Võib-olla kinnisvaraturul, aga raamatupoodides küll mitte. Seega peaks jällegi olema ainest pisukeseks rõõmuks. Väga rõõmus ma hiljutiste kurbade sündmuste tõttu siiski ei ole, heameelega võtaks üldse haiguslehe, aga eks mingi rahulolualge pesitseb sisemuses loomingulise koha pealt siiski. Tagakaas peaks iseäranis ilus olema, sealt leiab pildi minust õunapuuõitesse mattununa. 




Ilmumisandmeid:
ILMUMISAASTA 2017
KEEL eestikeelne
FORMAAT Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI 66 lk
KIRJASTUS KENTAUR
LISAMISE AEG: 03.07.2017
HIND 9.00, soodukas 8.55 €


Sisu: "Tupiktänavas" on lugu hästitoimiva ja pealtnäha õnneliku paarisuhte lahkukasvamisest. Lähikondsete arvates on Pärt ja Piia musterperekond - nad on suurepärased sõbrad ja mõttekaaslased, kellesarnaseid kohtab harva. Kadedatest pilkudest hoolimata tunneb heal elujärjel Piia turvalises abielusadamas mõistva kaasa kõrval salamisi põletavat puudust millestki sootuks enamast.
Ühel hallil tusatujupäeval satub rutiini uppunud naine lugema raamatut, mille erakordsus ajendab teda ühendust võtma autoriga. Vastu ootusi mees vastab ja kirjavahetusest areneb märkamatult kõrvalsuhe. Ühtäkki on Piia elus kuhjaga kirge ja uudsust, värve ning võlu, millest ta vananeva väikelinnaplikana seni vaid vargsi unistada on tihanud. Püüd suhtekolmnurga sasisõlme valutult lahti harutada paiskab naise emotsionaalsesse tupikseisu. Kas sellest leidub üldse väljapääs?

Raamatut müüb hetkel Rocca al Mare keskuse Rahva RaamatPärnu mnt 10 Rahva RaamatMustika Keskuse Rahva Raamat ja Viru Keskuse Rahva Raamat. Küllap jõuab varsti ka mujale.



Vaata asja ka Rahva Raamatu kodulehel.






Katkend ajakirja juulinumbris ilmunud lühiloost "Habemega mees ja patsiga tüdruk"


Ühel päeval ilmus meile töö juurde habemega mees. Mitte keegi ei teadnud, kust ta pärit võib olla või kes ta selline üldse on. Habemega meest poldud siinkandis varem nähtud. Mõistagi tekitas uus inimene töökeskkonnas kaunikese elevuse, kuid keegi ei osanud ei tema ega ta päritolu kohta midagi põhjapanevat ütelda.
Eks vist mandrimees, järeldas saarerahvas üksmeelselt ja sellega olid kõik päri. Ennegi neid suurlinnasaksu nähtud, keda linnaelu lihtviisil ära tüüdanud ja aastatega külge kasvanud tahtmine mõnes rahulikumas paigas kanda kinnitada.
Habemega mees polnudki tegelikult kuigi vana, võib-olla kolmekümnene või midagi sinnakanti. 
Mõni särasilmne eakam proua tavatses teda habemega poisiks kutsuda ja säherdune vaimukus vallandas naiste seltskonnas alati heasoovliku naerulaine. Mis seal salata, habe oli habemega mehel tõepoolest vägev. Noore inimese kohta liigagi suur ja tavatu, nähes välja nagu lõua otsas tilpnev põrandahari. 

Omamoodi kütkestav oli habemega mees muidugi ka – ise suur nagu tammepuu, sitked käsivarred, pikk mehelik samm ja alati viisakalt riides. Habemega mees eelistas kanda loodusvärve – oliivrohelist, kastanpruuni, kreemika erinevaid varjundeid kuni sooja päikesekollaseni, millest aimdus rahumeelset ja loodusega kooskõla otsivat loomust. Omapärasele imidžile andsid tooni ümber randmete kõlkuvad loomakihvadega kaunistatud käepaelad ja sinakad tätoveeringud, mis algasid mehe peopesadest ning siuglesid kunstipäraste madudena varrukavarju peitu. Oli seal lisaks ka pildimaterjali või salajast kirjasõna, seda ei söandanud muidugi keegi uurida. Aga uus ja huvitav tundus habemega mees küll, seda enam, et kõike uut ja huvipakkuvat jagus saarele vähe, eriti senitundmatute inimeste näol.
Siiski oli habemega mehel üks omapära, mis kõiki omajagu nõutuks tegi.


Millega täpsemalt tegu, sellest saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" värskest juulinumbrist. 

Pilt: internet






teisipäev, 4. juuli 2017

Ilmunud on lühilugu "Habemega mees ja patsiga tüdruk"



Nüüd saab ehk jälle kirjutamist ja loomingut puudutavate teemadega tasapisi edasi minna. Ilmunud on uue kuu ajakiri "Saatus&Saladused" ning minu loo "Habemega mees ja patsiga tüdruk" leiab kohe neljandalt leheküljelt. Millest lugu räägib? Sutsu tõsieluline ta sai, pajatades kahe äärmuseni erineva inimese kohtumisest töökeskkonnas ning teatavast romantilisest äratundmisest, nagu seda vahel ikka juhtub. Seda küll inimeste puhul, kelledest sedavärki sammu ealeski arvata ei oleks osanud. Lugesin kirjutamisperioodil parasjagu Heinsaart ja sain pisut inspireeritud tema lõbuslakoonilisest kirjutamisstiilist, mida on tõenäoliselt tunda ka antud kirjutises. 
Samuti on peagi ilmumas mu uus raamat "Tupiktänavas", mille tutvustuse leiab ajakirja tagakaanelt.
Arvasin küll, et võib-olla ma seekord uue kuu lugu kirjutada ei suudagi, aga pühapäeval võtsin ette ja kirjutasin selle siiski valmis. Loo pealkirjaks saab "Kingitus vanaemalt". Tegemist on tõesti ühe päris omamoodi kingiga ja seda pigem iroonilises kui otseses mõttes.

See ei ole ilus ja kerge lugu, pigem vastupidi, puudutades päris raskeid teemasid, mida ma varem pole käsitleda tahtnud, võib-olla ka mitte osanud. Olen küll mõelnud kirjutada perevägivallast, asjadest, mis võivad meie teadmata toimuda näiliselt kenade ja viisakate inimeste vahel suletud uste taga, kuid kunagi pole selleks senini päris õiget tõukejõudu leidnud. Õige tunde käivitajaks võib olla mis tahes emotsioon, teinekord ka viha, ka täiesti teemaväline ja sootuks muudel asjaoludel tekkinud viha. Ega ilmaasjata öelda, et kirjutamine on teraapiline tegevus. Kirjutatud on mainitud lühilugu nõndaviisi, et kajastab mõlema peategelase - nii mehe kui naise täiesti erinevat vaatenurka ning ellusuhtumist. Nimed valisin ka erilised - Paap ja Reete.
Jätkuvalt meeldib mulle kirjutada sedaviisi, et loos on vähe tegelasi. Sedapuhku ainult kaks. Vähese läbi palju ära öelda on minu jaoks endistviisi paeluv väljakutse. Küllap ka mulle omane eelistus. 



Foto: internet






In memoriam Anne Saar




11.05.1940-24.06.2017







neljapäev, 29. juuni 2017

Need vahepealsed vaikushetked...



Aitäh, et olete endises vaimus mu blogi lugenud ka vahepealse aja jooksul, mil ma pole mitte midagi siia keskkonda postitada suutnud. Vahel on nõnda, et sõnad ei aita, neil pole tavapärast mõjujõudu; ükskõik siis, mil moel neid ka lausutaks või kirja pandaks. Sõnad lihtsalt ei aita. Sestap olengi vaikinud, kuigi mõistagi ei tee ma seda lõpmatuseni. Ikka kirjutan siia, kuid praegu on teistsugune aeg, raskete hetkete kandmise vaev. Jaanipäeva paiku, ajal, mil õhk oli lõkkesuitsust paks ja kantud rõõmsate inimeste häältest, lahkus üks lähedane armas inimene, kelle elatud aastate ring sai täis. 

Samas on mul veider tunne, nagu viibiksid endiselt pidevalt kusagil läheduses, nähtamatu, kuigi mingite teadaolematute meeltega tajutava kohaloluna. Seda nii siis, kui punusin nukrameelselt õues koduaia kuuseokstest matusepärga, kuna teadsin, et just nõnda meeldiks sulle, kui saaksid killukese kodust kaasa; kui ka siis, kui tegin õhtust rattasõitu ja libisesin mööda suvisest kellukapõllust. Ja veel enam, sa justkui väidaks oma hääletul häälel, et sul on hea meel minu pärast. Hea meel. Minu pärast. 
Mispärast küll? Oma inimlikus piiratuses justkui ei ole seda tunnet, et seda vääriksin. Saan oma tegemises anda küll parima, mis ei pruugi sellegipoolest olla kaugeltki piisav. Võib-olla ei olegi, kuigi oled alati väitnud et on ja enamgi veel. Oled olnud uhke ja tunnustav iga mu ilmunud teose üle, kuigi viimast lasteraamatut sa ei jõudnudki näha.

Omamoodi kõrgemate jõudude kingitusena oli matusepäev hoolimata jahedapoolsest juunist erakordselt soe ning päikesepaisteline. Kalmistu kõrged männipuud kandsid endas päikest ja õhk oli kerge, toetav ning helesinine, mõne üksiku piimvalge pilvega. Ma tean, et kiitsid kõik meie läbimõeldud korraldusliku poole ja püüdlused pakkuda lähikondsetele meeldejäävat ning parimat heaks, nagu sa seda alati oled teinud. 

Kui mõelda sellele, kui kaduv on kõik meie ümber, muutuvad nii mõnedki hetkepüüdlused ja sihid, mille saavutamine varem nii ihaldusväärne tundunud, kummastavalt tähtsusetuiks, sest aja üürikesust hoomates pole sel vähimatki kaalu. Aeg on laenatud väärtus meie kõigi jaoks. 




Pilt: internet