esmaspäev, 12. november 2018

Valminud on ajakirja detsembrilugu "Põhjatuul"





Olen oma lugudes varemgi kasutanud tuulesümboolikat, kuna ta mõjub mõnikord nii elusa, reaalsena. Nõnda võibki tuul mõnikord täita kallima rolli, olla lohutaja, lepitaja, õrnust täis nähtamatu embaja, kuid samas ka kalk vaenlane. Põhjatuul oma külmade iilidega toob enamasti kaasa halbu uudiseid või üle jõu käivaid olukordi. Mu loos lõõtsub põhjatuul mitu päeva, kolistab katusel, vihiseb akende tagant mööda, puhub Lana ja Lukase suure nägusa eramaja külmakambriks.

Haiguslehel olev Lana kõnnib oma üksildastel hallidel päevadel veel hallima enesetundega mööda vaikseid tühje tube ja vaatleb oma elu otsekui kõrvalt, sest tavapärases elurütmis kulgedes tal selle jaoks aega ei leidu. Ta mõtiskleb oma poja kinnise loomuse üle ja teeb oma tütre toas jahmatama paneva avastuse, mis ta korraks rivist välja viib. Ta juurdleb oma abielu üle ning püüab leida lähisuhetest märke, kas inimesed üksteisest pisutki hoolivad või elavad niisama ühisel pinnal. Ta üritab oma lastega vestelda ja juurdleb selle üle, mis saab siis, kui peaks juhtuma nii, et ta ei jõua tervise tõttu enam panga ees oma kohustusi täita.


Kui tuul lõpuks pöördub, muutub kõik. Tõbi taandub, painajalikud mõtted hajuvad, Lana leiab endas taas elujõudu ja läheb tagasi tööle. Pikad kodus veedetud päevad on toonud temani mõistmise, et enamiku tõbede algpõhjus on emotsionaalne.
Novell "Põhjatuul" on lugemisküps aj
akirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.


Pilt: internet








laupäev, 3. november 2018

Valik pilte minevikust




Vahel vaatan minevikupilte. Hetki, mille eredus on ajaga mõningal määral tuhmunud. Foto taaselustab teadvuses nii mõndagi. Olen hakanud aja kulgu ja möödumist märkama millegi täiesti kõrvalise, näiteks aias kasvavate põõsaste suuruse, reiside või riiete järgi, mida kunagi sai kantud. Nii ta on. Kõik muutub, teiseneb.
Ühelt reklaamplakatilt vaatas mulle vastu sõnum: sügis nii, nagu sulle meeldib. Tollal, kui ma selle täiesti juhusliku linnaülesvõtte tegin, ei pööranud ma sellele sõnumile, mis ilmselt järjekordselt midagi ostma ärgitas, mingit tähelepanu. Nüüd vaatasin seda korraga hoopis teise nurga alt. Kui saaks mis tahes aja vormida endale meelepäraseks, siis milline see oleks? 


















reede, 2. november 2018

Parema homse nimel




Lähiajal tuleks ilmselt mõtteid koondada detsembriloo tarbeks. Võibolla võiks see olla jõulutemaatiline või siis lihtsalt üks talvelugu, eks näis. Hetkel sellega kaugemale pole jõudnudki, vaatab, kuidas enesetunne lubab. Valmis kirjutada selle siiski plaanin.
Nädal tagasi vestlesime Anne-Mariga mu kolmanda novellikogumiku avaldamise teemal ja hea uudis on see, et mu kohati autobiograafiline "Ella Ulrikese kadunud maailm", millest siin keskkonnas põgusalt varemgi juttu olnud, ilma igasuguse kahtluseta ilmub. Täpset sünnihetke ei oska me hetkel kumbki öelda, aga lubadus on jõus ja tema sõnutsi head ilukirjandust pole mõtet ülejala teha. Mille osas kahel käel nõus. Kõige optimistlikuma versiooni kohaselt ilmub novellikogumik veel sel aastal, ma vähemasti väga loodan.


Tõbine-olekul on omad eelised. Satud mõtlema asjadele, millele vahepeal üldse pole aega mõelda olnud. Mis on olnud, mis võib-olla tuleb, mis omab tähtsust, mis mitte ja nii edasi. Tubane olek seab olemisele omad konkreetsed raamid. Hämmastav, kuidas perspektiivid nihkuvad paika, kui on mahti lasta neil seda teha. See, mis varem näis põletavalt oluline, pole seda korraga teps mitte. Lihtsalt üks väsimuse tekitatud tühi-tähi, millele ei olegi vaja mingit tähelepanu pöörata. Palju probleeme jääks olemata, kui me ei teeks otsuseid väsinud olekus, emotsioonidest tagant piitsutatuina. 
Vahel tahaks endale küll piki pead anda ja end juba ruttu rattarööpasse tagasi veeretada,  et hullunud oravana ringirähklemist jätkata, nagu olekski see tavanormaalsus, aga võta näpust. Kõigeks on oma aeg. Vahel lihtsalt keha tahab aja maha võtta. Siis tuleb teda kuulata. Ega ilmaasjata pole perearstikeskused praegu patsientidest umbes. Küllap siis on aeg selline. Pimedam, kõledam. Inimesed pole harjunud uue reaalsusega.


Teatavaid võlusid on siiski, kui neid leida püüda. Nurruv kass külje all, kelle põrin on äraütlemata rahustav. Aeg märgata, kuidas päike tõuseb ja loojub, tasapisi üha punasemaks muutub ja puude taha variseb. Mõtiskleda, et võib-olla jaksan varsti ühe raamatu läbi lugeda. Juua rahus teed, selle asemel, et see käigult sisse kallata ja ummisjalu uksest välja tormata. Magada, kui und on, vahet siis pole, kas parajasti on öö või päev. Tuustida mööda e-poode ning ikka ja jälle hämmelduda, kui kohutavalt veider on hetkemood ja kuidas ma sealt (peaaegu) ühtegi asja ei taha. Lugeda internetist loodusravi kohta ja keeta ise kokku ingveritee, mis ei lõhnagi nii jubedalt, kui alguses võis arvata. Olgugi, et salapärane keedus ei too mingeid märgatavaid muudatusi enesetunde osas, on ikkagi palju parem tunne, et olen püüdnud tervenemise osas ka ise midagi ära teha. Ja lootus jääb, et homme (homne) on parem.


Pilt: internet








Ilmunud on novembrinovell "Võhivõõras"




Kuidagi tore, et Anne-Mari ikka mu lugusid avaldab. Meeldiv ja rõõmus hetk on seniajani igal uuel kuul oma värsket lühiugu ajakirjast trükituna eest leida olnud. Lugu ise omandabki oma täie tähenduse justkui alles siis, kui ta on mustvalgel kirjasõnaks saanud. Vähemasti minu enda jaoks küll. Trükk annab sõnadele mingi seletamatu mõjujõu, palju suurema tähenduse kui neil on siis, kui nad on alles mu koduarvutis ootel, ainult mu enda silmadele, salajas ja peidus. Miks see nii on, kes teab. Võimalus laiema üldsusega oma emotsioone jagada? Sama hästi piisaks ka blogist. Või siis mitte. 



Ma ei tea, aeg-ajalt olen ikka mõelnud, kas tasub üldse üht või teist lugu avaldada lasta. Mõned mõtted ja sündmused on nii isiklikud, isegi häirivalt. Maailmal ei ole neid vaja teada. Enamasti olen oma lugudes isikliku elu paljastusi üldse vältinud ja selle juurde ma ka jään, olenemata, on see hetkel moes või ei. Kuid eks vahel sekka satub üht-teist kildude viisi siiski sisse, see on paratamatu. Kirjutada täieliku eraldiseisjana, nii, et teema ennast üldse ei puudutaks, polegi vist võimalik. Selle loo puhul kahtlesin kõvasti, kas seda tasub trükki lasta. Aga kuna ta leidis minust tee välja, siis järelikult on selleks õige aeg. Võtke või jätke. 


Novell "Võhivõõras" on lugu minevikust, tegelikkusest. Sellest jahedast, pruuni tapeediga toast, mille külma nelja seina vahel ma kunagi seisin ja mida enda esimeseks koduks nimetasin. Kõik oli võõras ja ma ise kohalike jaoks niisamuti. Võhivõõras, tulnukas teisest galaktikast, keda varjamatu huviga uuriti. Esiotsa. Hiljem, jah, hiljem, kui olin sisse elanud ja aru saanud, kes on kes, oli kõik muidugi juba hoopis teistmoodi ning tore, kuid millegipärast eelistasin kirjutada sellest vaiksest üksildasest perioodist, mis kätkes eneses seletamatuid avastamisi. Vaatasin iga maja ja teekäänakut esmakordselt, kõndisin mõnikord tundmatu metsatukani, olemata kindel, kas ma üldse oskan tagasi tulla. Leidsin seeni ja jõhvikaid. Punusin pilliroost ruloo. Kummaline oli olla paigas, millega mind mitte miski ei sidunud. 

Oli hoopis teistmoodi aeg. Vaene aeg, krooni alguse aeg, mil poest polnud midagi saada. Mil kõige eluks vähegi vajaliku tarbeks tuli kõndida jala Võhmasse ja sealt sõita bussiga Viljandisse. Bussipilet oli imeodav, sain seda endale lubada, millal iganes soovisin. Istusin tihti kohvikus ainuüksi seepärast, et sealne telekas näitas MTVd, läänemaailma ihaldusväärset muusikakanalit. Toona vist ainsamat üldse, mida vaadata sai. Videod, mis ära jõudsin näha, sööbisid pikaks ajaks mällu. Kõigel oli tollal teistmoodi tähendus. Kõike oli vähe ja iga sündmus, ese või minupärast kasvõi teele sattunud sõber, kes heast südamest elus edasi aitas, seetõttu palju hinnalisem.

Aga lugege ise. Novembrinovell "Võhivõõras" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskest numbrist. 



Pilt: erakogu











teisipäev, 23. oktoober 2018

Sügismõtisklus




Oktoobrikuu on kulda täis. Seda jätkub veel puulatvadesse ja külluslikes lademetes kõikjale teeäärtesse. Kogu maailm on kollase-punasekirju. Küllastumiseni, pillavalt ja pillerkaaritades. Kõigest hetkeks, nagu kestaks pidu veel viivu. Varsti on see läbi. Värvidest jäävad alles taeva tinahall, kuuskede rahustav roheline ja lepavõsa kosutav pruun. Märkan alati värve, hingan neid endasse, toon mõtteserval koju. Vahel pildistan, siis jääb mälupilt kauemaks alles. Ma ei tea, mida teeb mu meel värvidega, aga nende keskel on hea. Mul on neid vaja. Igasuguseid värve, looduse värve, iseolemist nende keskel.

Omal moel igatseb hing juba talve karget jahedust. Valget puhtust, silmapiirini ulatuvat valevat tühjust, otsatut vaikust ning rahu, seda ülimat kingitust, mida töössesukeldunu teab tahta. Ma pole kunagi olnud eriline talveinimene, kuid praegu, peale pikka palavat suve ja sooja sügist tundub talveootus tervitatav. Talv tundub miski, mida tasub praegu oodata. Neid priiskavalt loitvaid jõululampe keset pilkast ööd, punast, sinist ja kollast; heledalt valgustatud aknasilmi tintmustadel tänavatel, lume lõbusat krudinat taldade all, teemantsädelust hangedel. Päikeselisi pühapäevahommikuid, ühiseid väljasõite saare teise otsa.

Mida aeg edasi, seda enam ihkab meel rahu. Seda, et maailm oleks kindlapiiriline ja paigas, jäädeski sellisena püsima. Et elu ei üllataks enam ootamatute käänakutega, et kõik oleks harjumuspärane ja turvaline. Et ma teaks rohkem, kes ma olen, et mul oleks aega olla mina ise. Et midagi minust jääks mulle endalegi alles. Natuke rohkem kui seni. 



Pilt: internet








Eeltutvustav katkend novembris ilmuvast novellist "Võhivõõras"



Jah, lõpuks tekib mul tahtmine kirjutada ka päriselust, läbielatust ning kunagi ammu toimunust. Nagu omandaks minevikusündmused alles teatud aja möödudes kaalu ja tähenduse, selle õige kullaproovi. Või, mine tea, võib-olla oskan olnule alles nüüd vaadata selgema ja läbinägelikuma pilguga. Leida sealt seda, mida toona oluliseks ei pidanud. 

Üksühele autobiograafia see kahtlemata ei ole, ilukirjandusliku nüansi lisamine annab minu jaoks loole teatava lisavürtsi. Võimaluse möödanik pöörata pisut teises suunas, rääkida mitte täpselt sama, vaid hoopis üks teine lugu. Nõndaviisi segunevadki mu novembriloos "Võhivõõras"  ühtaegu tõde ja väljamõeldis. 






Maakond, kuhu Inger pikemalt mõtlemata kolis, oli talle võõras. Üksildasemat kohta andis tõepoolest otsida. Peale lõputute metsade, rabade ja hinge vaakuva asula polnud siin midagi. See sobis Ingerile suurepäraselt.

Elutoa akna ette ihaldas Inger bambusrulood, kuid kuna see oli kallis ja kättesaamatu importkaup, mida polnud sügaval nõuka-ajal kusagilt võtta, laenas ta ühel õhtupoolikul sõbralikult külamehelt, keda ta millegipärast vaistlikult rohkem usaldas kui teisi, ratta ning väntas jõe äärde. Sinna, kuhu teda abivalmilt oldi juhatatud. Soistel kallastel kasvas ohtrasti pilliroogu. Inger kukkus õhinal lõikama, köitis roo pampu, kuhjas pakiraamile ja tassis koju. Köögipõrandal valmis pilliroost ja pruunist heinapallinöörist paari järgmise õhtu jooksul võrdlemisi nägus aknakate. Inger oli rahul nagu ta jäi rahule kõige muugagi, mida ette võttis. Talle meeldis, kuidas valgus ruloo pragude vahelt tuppa paistis ja põrandat triibutas. Just selle lummava valguse pärast, mida ta ühes kataloogis oli silmanud ja sealtpeale endale ihaldama hakanud, ta pika tee ette oli võtnudki.



Novell "Võhivõõras" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris.

Pilt: internet






esmaspäev, 22. oktoober 2018

Sügishetki Hiiumaal



Naabri kass retkel



Hellamaal

Pühapäevaõhtu, koolilaps jälle pealinna poole teel

Popp söögikoht

Käina lähistel

Luidjal





Ilmumas on novembrinovell "Võhivõõras"


Mäletan hästi seda tuba, nagu viibinuksin seal eile. Seda pruuni ornamendikirjalist tapeeti, mis mulle kuigi hästi ei meeldinud ja kunagi lõpuni südamelähedaseks ei saanudki, neid suurte moonidega köögikardinaid, mis maalisid kahvatutele seintele sooje värvilaike, põrandatelt hõngavat külma keldriõhku, mille eest polnud suvelgi kuhugi pääsu, aknaalust rohelist, kääbusmänniga murulapikest ja kitsast maanteed, mis lookles läbi küla, kus ma elasin enam kui kaks aastakümmet tagasi. Üksipäini, oma päris esimeses kodus.
Mu tegelaskujuks on Inger. Vaikne, tõsine ja kinnine tundmatu, kes on oma elupaigaks meelega valinud koha, kus mitte keegi teda ei tunne. Sest vahel on niiviisi parem. Olla minevikuta puhas leht ja alata otsast. Keerata selg kogu osaks saanud valule ja ülekohtule.



Maainimesed on mõistagi teistsugused, tahavad uustulnukast rohkem teada, näpuga katsuda. Sätivad ennast nagu muuseas temaga juttu tegema, püüavad kehakeelest rohkemat välja lugeda, kui jagada raatsitakse, juhatavad külmailmelisele, meelega distantsi hoidvale võhivõõrale lahkesti kätte marja- ja seenekohti. Nii sulatabki Inger endas kröömikese jääd, laenab ühel nädalalõpul sõbralikult külamehelt jalgratta ja võtab ette retke pilliroojahile, plaaniks punuda roost elutoaakna ette ruloo. Sest kõik maksab ju hingehinda ja tollal, sügaval nõuka-ajal, ei tasunud säärasest ekslusiivsusest unistadagi, kuna kohaliku külapoe valik piirnes ühte sorti leiva, eilse saia ja enamjaolt söödamatute konservidega.
Täpselt nõnda juhtus ka tegelikkuses. Ma võtsingi ratta ja käisin ühel õhtupoolikul pärast tööd pillirooretkel. Lõikasin, sobitasin ja punusin. Tulemus sai ilus. Kui ära kolisin, jätsin ruloo järgmisele omanikule, sest see justkui kuulus selle korteriga kokku. Aga enne rõõmustas ta mind pikki kuid sellega, kuidas ta päikest triibutas ja valikuliselt tuppa lubas, muutes kogu interjööri teiseks, argisest pisut erilisemaks. Ka sirmikul käisin, täpselt nõndasamuti nagu Inger. Istusin üksipäini köögis ja mõlgutasin aurava praetaldriku kohal, mis saab siis, kui ma siiski eksisin...



Tõsi, mu viimase aja jutud pole kuigi rõõmsad, aga ometigi pakitseb neis mingi kindlapiiriline rahu ja rahulolu. Vähemasti mu enda jaoks. Selle leidmine on mu peategelastele endiselt omane. Hingerahu leiab Ingergi, kuigi sootuks isesugusel, süngel moel. Siinkohal lähevad tegelikkus ja ilukirjanduslik fantaasia lahku, muidu ei kirjutaks ma teile täna seda lugu.




Novell "Võhivõõras" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris.
Pilt otse kümnesse: Joel Robison Photography












Kolm katkendit oktoobrikuul ilmunud lühijutust "Päriselu"



Oktoobrilooks siis vahelduseks üks noortejutt. Iga mu lühilugu algab emotsioonist. Antud loo käivitajaks oli üks juhuslik foto kahest pidutsevast, mulle tundmatust, väga nägusast ja isikupärasest inimesest. Tähendab, seda olid nad minu jaoks. Võib-olla kõrvalvaataja pilk nägi hoopis midagi muud, nagu see tihtipeale olema kipubki. Kirjutasin lihtsalt kahest võõrast elust. Sellisest elust, millest mul on olnud õnn mitte osa saada. 
Ma isegi ei arva, et mu muusad võiksid ka päriselus olla seesugused, milliseks neid kirjutasin. Küllap nad on märksa mõistlikumad, hakkajamad ja motiveeritumad, aga meie ümber elabki palju isevärki inimesi ja huvitav on vahel ka täiesti teistsugust maailmavaadet  tähelepanuorbiiti võtta. Ja ausalt, sellest kirjutada oli isegi lõbus.


Ma arvan, et ilus olla ongi kõige tähtsam. Siis on elu väga lihtne ja täis hulgaliselt häid valikuid. Koledatele ei jookse võimalused sülle. Nii paraku on. Varem ma ei teadnud päris täpselt, kuidas ilus olla, aga õnneks avastasin üsna ruttu, et kui algmaterjal on enam-vähem, saab ilusaks olemist õppida, täpipealt nagu matemaatikat ja kõike muudki. Tuleb vaid valida õiged riided, õige juuksur, kingad ning kosmeetika. Palju erinevat kosmeetikat, aga kindlasti ei tohi sellega liiale minna. Peab katsetama, mis kõige paremini sobib. Loomulikkus on kõige tähtsam. Meiki peab olema parasjagu, nii et see petaks kõiki ära ja näitaks välja, et selline ongi päris mina. Et selline ma olengi päriselt.
Milline ma olen päris-päriselt, ega ma seda isegi õieti ei mäleta. Olen oma juukseid nii palju kordi värvinud, et õige toon on mul meelest läinud. Aga sel polegi mingit tähtsust! 

Kaldun uskuma, et enamik inimesi on head, kui lasta neil hea olla. Kui on palju raha, siis on kõik su ümber millegipärast iseäranis head. Raha on nagu mingi võluvahend, mis muudab inimesed paremaks. Seepärast ma peaksingi arvatavast õppima mingi sellise eriala, mis tooks palju raha sisse. Juristiks või midagi, kuigi ma tõesõna ei viitsi eriti õppida. Pealegi tahab Martin nagunii juristiks saada ja see oleks totter, kui me mõlemad töötaksime ühel ja samal erialal. Räägiksime õhtusöögi ajal muudkui seadlusandlusest ja see oleks nii igav, et ajaks meile mõlemale une peale. 


Sõbrannasid on mul üsna mitu ja nende nimed püsivad mul õnneks palju paremini meeles, kuna sõpruskond teatavasti ei muutu nii tihti kui vahetuvad mehed. Kui mul igav on, helistan kellelegi ja me läheme välja. Teeme igasuguseid asju. See tähendab, põhiliselt kolame mööda poode ja lööme Viru keskuses aega surnuks. Viru keskus on üldse üks kuum koht, peaaegu nagu välismaa. Seal olles tunnen ma alati, nagu oleksin ka ise justkui natuke peenem ja parem inimene. Millest see tuleb, seda ma ei tea. Võib-olla õhustikust. Kõik särab, läigib ja hiilgab, lõhnab hästi ning mööda kõnnib palju põnevaid inimesi, isegi välismaalasi. Vahel ma mõtlen, kui tore oleks mõne välismaalasega tuttavaks saada, aga kahjuks ei tunne ma mitte ühtegi. Pealegi on mu inglise keel vilets. Võib-olla mõni neist oskab natuke eesti keelt ka, peab lootma. Ja üldse, pole hullu, Martin paneb inglist nagu nalja. Eks ta räägib meie kahe eest, kui vahel vaja, kuigi vaevalt, et ta mulle uut meest hakkaks otsima.





Täispika loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Illustratsioon pärineb internetist. Pildil kujutatud preilil pole antud looga muud seost kui ehk ainult mingi väga kaudne sarnasus.




pühapäev, 30. september 2018

Ilmumas on ajakirja oktoobrilugu "Päriselu"




Jõudsalt sammub lähemale uus kuu, koputades juba homme uksele, ja seoses sellega pakun jälle lugemiseks uuemat ilukirjandust. Ajakirja "Saatus ja saladused" värskes oktoobrinumbris on minult ilmumas lühilugu "Päriselu". Tegu on irooniasugemetega jutustusega, mis pajatab ühe noore neiu ettekujutusest, milline peaks tema kui ühe tõelise maailmakodaniku elu välja nägema.


Minategelane on tüüpiline kaasaegne kiskja. Ta teab suurepäraselt, kuidas küünarnukkide najal endale teed rajada ja enesekindlusest tal puudus ei tule. Kogu tema elu on justkui kätteõpitud kaarditrikk, mis vajadusel õige hõlpsalt käiku lasta. Ta on kenake ning oskab selle osavalt välja mängida, teades ülihästi, kuidas oma tugevaid külgi eksponeerida ja endast "õiget" muljet jätta. Sellele aitab päris hästi kaasa nii vanematelt laekuv taskuraha, mille eest ohtralt trendihilpe soetada kui ka jõukamapoolne kallim.


Mängus liigselt sees olles kipub ta vahel ennastki petma. Piirid tõelisuse ja pettuse vahel hägustuvad ja kaovad mõnikord sootuks. Milline on tema tegelik mina? Kas ta seda või mõnda muud algset detaili endast – näiteks loomulikku juuksevärvi - enam mäletabki? Kuid lõppeks, kas sel ongi tähtsust, kui panused on kõrged ja eesmärgiks ei miski muu kui tipptasemel rahulolu? Sellest lahutab teda hetkel muidugi pirakas kuristik vanade ning surmigavate vanemate, tüütute naabrite ja kadedate sõbrannade näol, kelle sõprus on sallimine ainult teatava piirini, mil mängu tuleb isiklik heaolu. Samuti on minategelase silmarõõm tema jaoks huvitav paraku ainult näiliselt ja lõppkokkuvõttes elu täiuslikkusest sama kaugel kui Kuu Maast. 


Lugu inspireeris mind kirjutama üks suvine foto kahest võhivõõrast, peomeeleolus ennast unustanud noorest, kes eristusid minu jaoks ülejäänud massist ning jäid silma oma spontaansuse ning sarmi poolest. Miks ma üldse kirjutan sellistest inimestest? Kõik pole päris nii nagu näib ja asja võlu peitubki minu jaoks just selles punktis. Millest täpsemalt jutt, saab teada oktoobrikuu ajakirjast.




Pilt: internet






pühapäev, 23. september 2018

Rohkelt ilukirjanduslikku lugemist ajakirja "Saatus ja saladused" veebiväljaande vahendusel




Ajakirja "Saatus ja Saladused" veebiväljaandest leiab mitmeid mu suviseid ja varasemaidki lühilugusid, mille katkendeid on võimalik hõlpsasti järellugeda. Septembrilugu "Pärast pidu ja omapäi" on leitav siit: http://www.saladused.ee/parast-pidu--ja-omapai
Augustiloo "Hämarate õhtute jutud" leiab siit: 
http://www.saladused.ee/hamarate-ohtute-jutud
Juuliloo "Kolm lillelugu" leiab siit: http://www.saladused.ee/kolm-lillelugu
Õuduslugude austajaile pakub närvikõdi põnevusjutt "Koolivaheaeg Kalmu tänaval", mille leiab järgnevalt lingilt: http://www.saladused.ee/koolivaheaeg-kalmu-tanaval
Ja kooselust kummitustega saab lugeda siit: http://www.saladused.ee/kooselu-kummitustega






Meeldivaid hetki!
Pilt: internet






Pildigalerii: Hiidlaste sügislaat


Laatadel mulle meeldib käia. Just selle erilise õhustiku pärast, mida sündmus endaga kaasa toob. Värvid. Ja lõhnad. Ringi tiirutavad ja väljapanekuid uudistavad inimesed, kes ise ka veel täpselt ei tea, mida nad tahavad. Lihtsalt üks kohustustevaba olemine keset alanud sügist, kesk kõrvitsaid, pähklikotte ja pehmeid kudumeid, mil õhk on veel päris suvekarva ja päikesest küllastunud. Ega ma muud ei ostnudki peale ühe priske suvikõrvitsa, millest mahlane suutäis praadida. Nii see sügis mekib.