pühapäev, 18. veebruar 2018

Veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi" tutvumiseks ajakirja veebiväljaandes



Ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne pakub lugemiseks veebruariloo "Kolme korpulentse klubi" katkendit. Selle leiab järgnevalt lingilt: http://www.saladused.ee/kolme-korpulentse-klubi. Boonusena on loo päises jutu ilmestamiseks võrdlemisi tabav pilt. Mina enda postituste juurde sedavõrd sobivat ülesvõtet ei leidnudki. Toimetaja ettepanekul läheb lugu märtsikuus edasi.

Ja miks ma vahepeal nõnda sõnakehv olen olnud ning peaasjalikult  pilte üles laen? Vahel läheb elu lihtsalt minu rahuliku stabiilse loomuse jaoks liiga pikkade sammudega edasi. Sellistel puhkudel eelistan pigem vaikida ja end uues olukorras kuidagi positsioneerida. Kõik uus pole mõistagi kaugeltki halb. Lihtsalt veel... harjumatu, kuigi omal moel, jah, vägagi õnnestav. Eraelust ma avalikult enamasti ei räägi, kuigi mingis mõttes puudutab kõik toimuv kaudselt ka mu loomingut. Sündmused tekitavad emotsioone ja emotsioonid panevad looma loomingut.

Kohtumiseni kirjaridade vahendusel!



Pilt: internet






kolmapäev, 14. veebruar 2018

Sõbrapäeval



Parimad sõbrad on ikka need, kes kõige lähemad. Oma pere ja lähikondsed. Aitäh olemasolu ja hoolimise eest! Head sõbrapäeva kõigile, kes siia lehele sattunud ja midagi siit enda jaoks leidnud. 









pühapäev, 11. veebruar 2018

Karge veebruarikuu Hiiumaal


...ja ometigi... Iga aeg on omamoodi ilus. See lõputu valev valgus, mil silmapiir sulab taevaga ühte. Karge rahu ning otsatu vaikus, mil, olles hästi tasa, võib kuulda iseenda mõtteidki. Ei ühtki hingelist. Vaid puhas puutumata lumi. Nii kaugele, kui silm ulatab. Milline rahu. 
 














Pisut pikem katkend ajakirja veebruariloost "Kolme korpulentse klubi"



KAROLA

„Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle hea meelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised naised.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.
„Sul pole vist õrna aimugi, kui paks ma tegelikult olen!“ nähvas naine. „Ole hea ja ära too mulle neid mõttetuid lapsnaiste riideid! Need on tehtud ainult minusuguste mõnitamiseks!“
Nõutu Olimar tammus jalalt jalale ja maigutas suud.
„Soovite ehk abi?“
Väikesekasvuline sale müüjanna, täiuslik lapsnaise kehastus, seisis nende ees ja vaatas Karolat kaastundliku pilguga. Tema keha oli otsekui loodud mahtuma nendesse miniatuursetesse rõivaesemetesse, mida terve pood täis oli.
„Tänan ei,“ nähvas Karola vihasemalt, kui oleks tahtnud. „Kui teil ei ole just riideid elevantidele.“
Müüja sinistes silmades vilksatas viiskas hämming ja oli näha, et sarkasm läks tema jaoks kaduma. „Kahjuks loomadele me riideid ei müü. Aga siin lähedal on lemmikloomapood, võib-olla tasuks teil sealt läbi astuda.“
Karola tõi kuuldavale pahase mühatuse. Lemmikloomaks hakkamisega oli tal enda meelest veel piisavalt arenguruumi. Naine vedas kabiinikardina kõrinal ette, kiskus hingematvalt kitsa kokteilikleidi seljast ja toppis oma vanad hilbud taas ülle. Ta tundis tülgastust ning väsimust, saamata isegi aru, miks kõik viimasel ajal viltu kiskus. Kunagi oli ta ju olnud kena inimene ja sai inimestega hästi läbi. Aga see oli kunagi. Ärritus poos kurgus. Päev oli järjekordselt luhta läinud. 

Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" värskes veebruarinumbris! 








reede, 9. veebruar 2018

Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi"




Hää on jällegist teada anda, et ilmunud on veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi". Pilguheit kolme kaaluprobleemiga naise ellu. Ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumber on üle Eesti hästivarustatud ajakirjalettidel kenasti saadaval. Siinkohal pisuke katkend blogi vahendusel, lingile võib turvaliselt klikata siin.


Jaanuarilugu "Ulla elu episoodid" saab osaliselt lugeda veel ajakirja veebiväljaandest. Lingi leiab siit: http://www.saladused.ee/ulla-elu-episoodid. Trükitud kujul täismahus novelli lugemiseks tuleb sammud seada raamatukokku. 



Pilt: internet





pühapäev, 4. veebruar 2018

Valminud on märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem"



Nii ongi, et märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem" on kirjutamisjärjega lõpusirgel. Loos räägivad kaasa kõik tegelased, kes on tuttavad juba esimesest osast. Kes rohkem, kes vähem, aga sõna saab neist igaüks. Nagu elus ikka, tammub mõni neist endiselt ühe koha peal, soovimata oma elus midagi muuta, teine aga on astunud pika sammu edasi ja on samamoodi rahul.
Kes ja kuidas, sellest saab lugeda juba uuel kuul. Vihmal on ses loos omamoodi sümboolne tähendus. 






Pilt: internet




 

laupäev, 27. jaanuar 2018

Valmimas on ajakirja märtsilugu


Tööde ja tegemiste järg on momendil sealmaal, et kirjutan ajakirja märtsilugu. Kirjastaja pani ette veebruarikuus ilmuvale loole "Kolme korpulentse klubi" kirjutada järg. Kuna tegelased said üpris säravad ning omapärased isiksused, igaühel neist oma lugu jutustada, siis leidsin, miks mitte. Selle kallal hetkel siis töötangi. 

Järjelugu tuleb pisut teise nurga alt, uues novellis peatun lähemalt ka kolme kaaluprobleemiga kimpus naise meestel – mida nad tunnevad-mõtlevad ning kuidas kaasade jõupingutustesse normaalkaaluni jõuda, suhtuvad. Loos räägivad siis kaasa Alex, Sven ja Olimar. Petis, tossike ning armastav abikaasa.
Novellile loodan punkti panna ja ära saata järgmise nädalavahetuse jooksul, aga peamine saab tõenäoliselt juba selle nädalavahetusega paika. Puudu on veel pealkiri ja loo lõpplahenduskäik. Küllap öö toob inspiratsiooni jätku.  









teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kõik hea



See hetk, mil mõistad, et elad päriselt. Kõik see, mis on su ümber, ongi tõelisus, mitte enam kujutlus tõelisusest, soovunelm, milline võiks elu olla või milline peaks olema.
Et kõik see, nii halb kui hea, mis on olnud varem, on olnud kõigest eelhäälestus praeguseks. Nagu oleksid varem seisnud kohmetu ning pisut ebakindlana laval ja etendanud mingisugust rolli, mis veel päris hästi välja ei kuku. Kõik see, mis on olnud varem nii mõistetamatu, on ühtäkki selge ning klaar. Et need pusletükid, mis on olnud pikki tumedaid aegu mööda universumit laiali pillutatud ja sa ei ole suutnud neis näha mitte mingit mõtet ega seost peale mõistetamatu ja ebaõiglase kannatuse, asetuvad ühtäkki oma kohale ja moodustavad sellise tervikpildi, mida sa ei arvanud end kunagi nägevat ega kogevat.

Et nüüd ongi käes päris elu. See elu, mis toimub päriselt. Selles oled sina ja kõik teised selle juurde kuuluvad pärisinimesed, kes on samal viisil tõelised nagu sa ise. Et muudatus toob endaga kaasa kõik selle, mida soovisid selles leiduvat. Et sa seisadki, kitarr pihus ja ootad nii iseenesestmõistetavalt bussi, ilus, tark, julge ja iseseisev, teel pilkasest kõrguses säravate, sütitavate tähtede poole. Sa ei teadnud, kuidas selleni jõuda, meil kellelgi polnud umbkaudset aimugi, oli vaid unelm. Kõik variandid, mis said etteruttavalt välja pakutud, kõik sihid, mis sai koos läbi kõnnitud, olid valed ega viinud kuhugi. Sest siis polnud veel õige aeg. Oli liiga vara. Keegi ei teadnud, miks see niinimetatud "vara" kestis nii kaua. Kuid mingil mõistetamatul viisil oled korraga sel teel, sel õigel teel, nagu oleks keegi, kes teadis kogu aeg tervikpilti, mõistis ja hoomas tegelikke, lõpptulemini viivaid seoseid, su oma käega sellele istutanud ja veendunult paika pannud nagu noore, kõrgusesse sirguda ihkava puu. Oled terviklik ja täiuslik, päris sellelähedane. Iga päev on tõeline ja sa ise oled selles tõeline, väga tõeline ja reaalne ning saad iga päevaga üha tõelisemaks päriselu kodanikuks. 

Vahel on endiselt kõike nii võimatu uskuda, sest kohale jõudnud reaalsus on alles uus, nii uus, et sa täpselt ei teagi, kus kohas sa selles täpselt asetud. Mõistad ainult, et kõik on nii erakordselt õige ja see pole tõesti mingi uduna hajuv unenägu vaid ehe tõelisus. Su kaasteelised ja pöidlahoidjad kõnnivad mööda lumist koduteed postkasti juurest majani ja tunnetavad samamoodi seda päris elu, seda tõelist elamise tunnet, suutmata endiselt lõpuni mõista, mil moel kõik korraga imelihtsalt paika liikus. Tunnetatav on vaid heasoovlikkus, lõputu soojus ning ühes sellega teadmatus, kellele või mil moel selle eest tänulik olla. Nii tahaks, aga ei oskagi, seega oleme igaks juhuks natuke tänulikud igaühele, kellega kokku puutume, ise juhtunust sõnatud. Samaaegselt kerkib esile ebamäärane pelg, sest elu on õpetanud omaks võtma mõtteviisi, et kõik hea võib pelgalt sõrmenipsust hajuda. Hea on ju alati olnud üürike. Selline lihtne, väike ja võib-olla isegi vale hea. Äkki suure heaga on teisiti? Sa loodad. Tõepoolest loodad. Seetõttu püsid vagusi ja vait ega kuuluta oma rõõmu õieti kellelegi, sest oled natuke ebausklik, nagu enamik inimesi. Lased sel lihtsalt lõkkena enda sisemust soojendada, taibates, kui väga sul seda kõike vaja on.

On päevi, mil tunned ühtviisi võrdselt nii rõõmu kui hirmu. Õigupoolest tunned seda enamuse ajast. Need kaks eripalgelist vanderselli saadavad sind terve pika päeva, pillutavad sind oma segadust tekitavas haardes ühest mõtteuperpallist teise ja sa ei saa mitte midagi teha, et neist tundmustest vabaneda. Kõik hea. Kas see kestab? Kas nüüd tõesti jääbki nii? Kas keegi kiuslik, kellele meeldib inimhingedega lihtsalt manipuleerida, ei võta seda ära sama kergelt, nagu andis? Kas ka täna on kõik sama hästi nagu oli eile ja üleeile? Kas sellele võib loota rohkem kui millelegi muule? Kas võib?
Kas tohib elada? Niiviisi, vabalt ja täiel rinnal hingates. Kas tohib?









kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Valminud on veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi"


Pilguheit kolme perekonna ellu. Kolm erinevat elu, üks ja ühendav probleem - ülekaal. Oma loo räägivad Karola, Riika ning Delis.
Miks me tüseneme? On tegu lihtsalt hea isuga, toidusõltuvusega või probleem pigem mõtteviisis ning psühholoogilist laadi? Kas peaksime leppima suure kaalunumbriga kui paratamatusega või mitte? Värsket novelli saab lugeda ajakirjas "Saatus&Saladused" juba uuel kuul.

Eeltutvustuseks tilluke katkend.








Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle hea meelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised naised.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.




Pilt: aliexpress.com










laupäev, 6. jaanuar 2018

Äsja ilmunud ja peagi ilmuvast ajakirjaloost




Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarilugu "Ulla elu episoodid", millest siin blogis on juba varasemalt palju juttu olnud. Ajakirja lahti lüües leiab selle kohe esimese loona, neljandalt leheküljelt. Kaanel tutvustatakse lugu kui elu üksilduse kapslis, mida see omal moel kindlasti ongi.

Veebruariloo "Kolme korpulentse klubi" kirjutasin valmis vana-aastaõhtul ja uue aasta esimese päeva vabadel hetkedel. Lugu tuleb pikem ja sisutihedam kui viimased varasemad. Ühe põhjusena kindlasti seetõttu, et oli rohkem aega keskenduda. Sel nädalalõpul on plaanis kirjatükk veelkord üle lugeda, pisivead parandada ja toimetusesse avaldamiseks saata. Ajaliselt kulus kirjutamisele ligikaudu kümme tundi.
Uue loo teemat kaalusin tükk aega. Ühes võrdlemisi populaarses suhtlusfoorumis erinevaid teemasid sirvides ja elude keerdkäikude üle mõtiskledes jäi silma, et inimesi puudutab endiselt üsna teravalt kaaluprobleem, mille üle peeti puhuti üpriski tuliseid sõnalahinguid. Kuna ma sel teemal polegi veel kirjutanud, tundus ainestik igati sobiv, kui silmas pidada hiljaaegu aset leidnud suuri söömapuhasid, mil mõni plaaniväliselt lisandunud kiloke tõenäoliselt paljusid kimbutab.
Loo keskmes on seekord kolm erinevat perekonda, täpsemini kolm erinevat sõbrannat, kes pole oma välimusega kaugeltki rahul. Kuidas neil läheb ja milliseid sisevõitlusi igaüks neist peab, sellest saate lugeda veebruaris. Siinkohal täpsustuseks, et tegu on täielikult ilukirjandusliku ainekäsitlusega, millel pole ühegi konkreetse inimese ega ka foorumist loetud juhtumiga vähimatki seost.



Pilt: amazon.com










laupäev, 30. detsember 2017

Positiivseid sündmusi aastalõppu


Aastalõppu mahub veel nii mõnigi positiivne sündmus. Hiljaaegu korraldas Hiiu Valla Raamatukogu konkursi juhatuse liikme valimiseks ning minu suureks üllatuseks otsustati minu tagasihoidlik persoon kaasata raamatukogu tegemistesse. Palju tänu, mõistagi, usalduse eest!

Enne jõulupühi kutsus Hiiu Vald üles inimesi jagama jõulumeeleolu ning saatma fotokonkursile pühadeteemaatikast ning -meeleolust kantud fotosid. Sattusin sellele peale puhtjuhuslikult ja saatsin pikemalt mõtlemata teele paar hiljuti tehtud ülesvõtet. Minu foto "Meie kõigi jõuluvalgus" osutus üheks väljavalituks ja auhinna vääriliseks. Viimase saan kätte uuel aastal. 

Pisut lähemalt sellest, kuidas ma tegin ülalnähtava foto. Käisin mitmel korral keskväljakul plaaniga jõuluilu kaadrisse saada. Jälgisin ilma ja ootasin pildistamiseks sobivat valgust. Kodus vaatasin kaadrid läbi ja tulin tagasi, et leida mõni etem võttenurk või saada olemasolevatest parema kvaliteediga ülesvõte. Nii mõnigi kord rikkus vihmasabin mu kavatsused ära. 
Istusin kuuse all toolil ja vaatasin valgustatud ala, mida ümbritses igast küljest pimedus ning püüdsin lähikaadrisse helendavat põhjapõtra. Selline on selle pildi saamislugu. 







Aastalõpu jalutuskäik Tõrvanina rannas


Aastalõppu mahtus üks haruldane päikeseline päev, mil sai tehtud spontaanne otsus ja mere äärde mindud. Valgus ja päevasära andsid kohe teise hingamise ning tegid olemise tavatult kevadiseks. 












esmaspäev, 25. detsember 2017

Aasta 2017 loominguline kokkuvõte



Loomingulist olemist on sellesse aastasse jagunud paraku vähe. Kõik asjad olen saanud tehtud kiiruga ja käigult, aega selleks on enamasti alati jagunud napilt. Ühesõnaga, loominguliseks keskendumiseks võimaluste leidmine ei ole sel aastal olnud üldse lihtne, kuna põhitöö on neelanud väga suure osa ajast ning energiast. Samuti pole aasta ka isiklikus plaanis üldse kerge olnud. 

Siiski, terve aasta vältel olen suutnud igakuiselt kirjutada avaldamiseks ühe ajakirjaloo ehk novelli. Neid lühilugusid on aasta vältel kogunenud kaksteist. Paremikust saab peagi kokku panna kolmanda novellikogumiku, võib-olla tahaksin kirjutada paar lugu veel, enne kui käsikirja kirjastusele üle annan. Avaldamine jääb uude aastasse. Samuti on selle aasta jooksul valminud uue lasteraamatu käsikiri, mille pealkirjas ma  veel 
küll päris kindel ei ole. Õigupoolest ootabki käsikiri veel kõigest võib-olla sobivat peakirja, muus osas on teos valmis, ja uuel aastal on plaan seda pakkuda paari lasteraamatuid kirjastavasse kirjastusse, eks näis, kellega kaubaks läheb. Praeguse seisuga on teose pealkirjaks "Lamantiin Lonni otsib internetisõpru", kuid kas see oleks kõige sobivam, selles ma momendil kahtlen. Raamat räägib Aafrika loomadest, on lastepäraselt lõbus ning lustakas lugemine, sekka raasike õpetlikku. Kirjutasin käsikirjast lõviosa valmis sügispuhkuse ajal, mida mul oli tervelt kolm nädalat ning lõpetasin viimased lood talvisel haiguslehel olles. Selline see võimaluste leidmine kahjuks on.

Ilmunud teostest. Sel aastal nägi trükivalgust loomaraamatu sarja esimene raamat "Maailma parim dingo" (kirjastus Argo) ning peresuhteid kajastav lühiromaan "Tupiktänavas" (kirjastus Kentaur). Uuel aastal peaks siis prognoositavalt ilmuma minult samuti kaks raamatut: üks lastele, teine täiskasvanutele. Tahaksin mõistagi kirjutada ja avaldada palju rohkem, kuid tõenäoliselt võib sellegi isikliku panusega kirjandusmaastikule momendil rahul olla. Ja kui õnn on jätkuvalt minuga ning ikka aega ja inspiratsiooni leian, siis avaldab ajakiri "Saatus&Saladused" igakuiselt minult uuelgi aastal lugusid, mida ma jooksvalt kirjutan. Võiksin kaaluda koostööd ka mõne teise ajakirjaga või osaleda veelkord mõnel romaanivõistlusel, aga reaalselt tõenäoliselt seab ajanappus momendil omad piirid. 


Siiski, annan endale aru, et kogu tormlemine ja elurutt on nagunii ajutine ning mööduv ja küllap tulevad millalgi jälle ka rahulikumad ajad, mil saan piisaval määral end loominguliselt teostada. Kirjutamine on alati minu jaoks olnud primaarne ja hinges olen seda alati esikohale olen seadnud, ka siis, kui kahetsusega näen, kui vähe selleks reaalselt praegu aega jagub. Miks ma kirjutan? Rahulolust ning armastusest tehtava vastu. Sisemisest vajadusest. Miks mesilind lendab või pilved üle taeva liiguvad? Nii lihtsalt on. 


Pilt: internet







Pildigalerii: jõulud 2017





















Selletalvised jõulud


Jõulud tulevad ja lähevad. Aeg kulgeb kiiresti, liiga kiiresti, võimaluseta kõike täielikult hoomata, märgata ja endaga kaasa võtta.
Seekordsed jõulud on hoopis isesugused, millesarnaseid polegi ehk väga ammu olnud. Sellesse on mahtunud kõike seda, mida on varasematesse aastatesse vähe jagunud. Kasvõi kvaliteedimärgiga vaikust ning rahu. Hinnalist aega iseendale. Mõni kirikukontsert, mõni küünlasüütamine, mõne looduspärase jõuludekoratsiooni meisterdamine. Pähklid ja mandariinid hilisõhtuse filmi juurde. Puupliidi õdus soojus. Valguslampide vaatamine õuekuusel ja ootamine, et pilkane pimedus ükskord ometi järgi andma hakkaks. Või, et kasvõi vihmgi üle jääks ja saaks minna rattaga sõitma.
Haruharva õnnestub meil olla õnnelik sedaviisi, et mitte ükski häiriv mõte kusagil kuklasagaras ei kripeldaks ega takistaks täielikult hetke nautimast. Jõuluaeg just selleks ongi ja õnnelikud on need, kes selle tunde eneses üles leida suudavad. 









Katkend peagi ilmuvast jaanuarinovellist "Ulla elu episoodid"



Kes on Ulla? Naine, kes põeb hetkeajastu üht kõige levinumat tõbe - üksildust. Samaväärselt üksildased ja omaenda tillukeses mullis elutsevad on ka kõik ülejäänud külaelanikud, kellega ta kokku puutub. Nii juhuslikult kohatud endine kolleeg toidupoest, ema telefoni teises otsas kui ka eksmehe veidrikust õde.
Novell otseselt ei tõstata ega lahenda mingeid küsimusi, kuid siiski peatub neil ja pakub mõtteainet. Miks me oleme nii üksi? Oleme seda tahtlikult või võtame kui paratamatust? Kas selles on süüdi ajastu, milles me elame? Keegi teine või me ise? Kas me ei oskagi teisiti? Omal moel on Ulla oma lihtsa ja väheseid valikuid pakkuva eluga rahul, olles puhuti pigem kõrvaltvaataja kui otsene enda elus osaleja.
Eeltutvustuseks lühike katkend.






PÜHAPÄEV

Kass vaatas tähelepanelikult läbi akna õue. Mandariinivärvi silmades helkis kõditav uudishimu. Oli see lumel keksiv närb varblaseraas, kes tema tähelepanu köitis? Simbale meeldis linde jälgida ja kuigi ta oli toakass, kes kunagi õues ei käinud, oli loom täis ilmselget veendumust, et ühel heal päeval saab ta kindlasti mõne sulelise kätte. Peab ainult kannatlik olema. Aknalaud oli tema lemmikkoht, kus ta pikki viive liikumatult istuda tavatses, ainus märk elevusest tasahilju liikuv sabaots.
Oleks minul tema enesekindlus, mõtles Ulla heldimuseseguse kadedusega.
Simba oli hea loom. Hea ja arukas. Tundis õhust, kui perenaise meeleoluga polnud kõige paremini ja püüdis naise tuju tõsta nagu oskas. Nurrutas ja hõõrus oma pehmet kasukat vastu Ulla sääri. Selline tähelepanu liigutas Ullat. Ta kallistas kassi ning oli tänulik.
Ulla istus ja jõi teed. Tassipõhja oli settinud mõrkjavõitu teepuru, mille kaneeline koostis meenutas natuke jõuluaegseid lõhnu.
Väljas valitses otsatu hallus, pühad ja kogu sellega seonduv elevus olid ammuilma läbi saanud. Taevas, maa, puudele varisenud lumi, kõik oli vaadeldav justkui läbi mingi tahmase halli filtri, mis ei kadunud enne kevade saabumist kuhugi.
Ulla silm riivas pliidil seisvat potti, mis levitas endast seniajani kerget kõrbelehka. Pott oli korralikult kannatada saanud – seestpoolt süsimustaks kõrbenud. Äpardus sardellidega oli keedunõu põhjalikult ära rikkunud. Õnn veel, et midagi põlema ei läinud. Kahju, hea nõu oli, mõtles Ulla. Peaks uue ostma, leidis ta, kuid unustas mõtte sealsamas.
Tegelikult oleks niiviisi vagusi istuda päris mõnus, taipas Ulla. Rahu ja vaikus, seda oli ta alati hinnanud, seda enam, et tööpäevi täitis üüratu lärm ja inimeste lakkamatu sagimine, mis koletul kombel väsitas. Kuid erinevalt Simbast läks tema õnnetunde tekkimiseks tarvis midagi sootuks enamat kui üks lumel keksiv märjasuline linnuhakatis.





Täispikk lugu ilmub jaanuarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet







Minu jõululugu "Kaks naist ja vana maja" on ajakirja vahendusel veel saadaval



Ajakirja detsembrinumber on veel viimaseid päevi müügil, kuniks jõulukuud jagub. Olemuselt olen ma võrdlemisi kannatlik ootaja, kuid kuna kuu hakkab juba läbi saama ja ajakirja endiselt mu postkastis ei ole, siis ostsin, soovimata sellest ilma jääda. Ostsin sel lihtsal põhjusel, et kogun enda ilmunud lugusid, olgugi, et paremik on hiljem nagunii plaanis raamatuna välja anda.
Jõululugu Hälist, Margaretist ja vanast majast tundus mulle endale kuidagi liiga oluline, et sellest trükitud kujul ilma jääda. Lugu pole küll täielikult autobiograafiline, kuid on seda siiski osaliselt. Õnnestus sellesse panna teatud isiklik emotsioon, mida kalliks pean.
Jõulurahu, kallid lugejad!