laupäev, 13. juuli 2019

Suviseid aforisme




Mõtteterad on nagu majakad, mis aitavad teekäijal rännata soovitud suunas. Kinnitavad mõnikord mõnda iseenda veendumust, mida küll justkui tead, kuid puhuti kipud siiski unustama. Või siis koged lihtsalt heameelt, et ilmas leidub inimesi, kes mõtlevad või vähemasti soovivad mõelda sarnaselt.


Selleks, et õnn uksele koputaks, tuleb kõigepealt uks ehitada.

Kogu me olemus on meie mõtete tulemus.

Milleks oodata õiget hetke? Võta hetk ja muuda see õigeks.

Las tuul puhub, see toob värskema õhu.

Selleks, et vikerkaart näha, tuleb vihm ära kannatada.

Muretsemine ei peata halbu asju juhtumast. See vaid takistab nautimast head.

Kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks.

Eeldamata, et inimesed oleksid su vastu kenad, vabastab see vajadusest neile meeldida.

Me oleme see, mida mõtleme. Kõik, mis me oleme, tekib meie mõtetest. Oma mõtetega loome oma maailma.

Ära jäta täna midagi tegemata. Homme pole see tihtipeale enam võimalik.

Suuri laevu saadab alati kajakate kisa.

Pole ootusi, pole pettumusi.


Võitjad ei loobu kunagi. Loobujad ei võida iialgi.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje.

Sihi alati Kuud. Isegi kui hüppad mööda, maandud ikkagi keset tähti.


Pilt: internet







pühapäev, 7. juuli 2019

Katkend ajakirja augustiloost "Merevaigukee"




Paljud võib-olla teavad, aga siinkohal olgu uuesti öeldud, et ma armastan ehteid. Võib-olla mõnes mõttes sündiski see lugu kiindumusest kõikvõimalike mineraalide ja poolvääriskivide vastu. Kuigi see pole kaugeltki lugu ehetest, vaid ikka inimsuhetest, läbi nende ilu ja inetuse.
Sind peatab tänaval võõras. Su esimene mõte on, et ta on kas eksinud turist või siis ohtlik hullumeelne, kel mõlgub meeles halvim. Tõik, et ta tunneb ennast suures linnas üksildasena ja tahab lihtsalt natuke kohvitassi taga juttu vesta ja võib-olla isegi tuttavaks saada, peaks esimese hooga tunduma kahtlane, aga heas tujus Prunellale nii ei näi. Päike paistab ja maailm mõjub ohutu paigana, kus peale kooli lõppu end rahuloleva ja muretuna tunda. Kas nii ka on ja jääb, see selgub juba augustikuus. Seniks tutvumiseks katkend. 


Kas ma võin sulle kohvi välja teha?“ küsis Raven hiljem, kui Prunella oli oma ostuga edukalt ühele poole saanud ja poodi hulga raha jätnud. „Andeks, see kõlab vist väga vanamoodsalt, aga ma vist ei oska ennast kuidagi paremini mõistetavaks teha. Jood sa üldse kohvi?“
„Ikka, aga tõesti, pole vaja. Ma käin tööl ja suudan vabalt ise enda eest maksta. Pealegi on mul praegu hoopis jäätisekokteili isu.“
Raven ei hakanud peale käima. Ta tellis endale suure espresso ja mõlemad võtsid välikohviku varjualuses istet. Prunella ei suutnud kiusatusele vastu panna ja kokteili oodates koukis kotist kaelakee uuesti välja, et sõrmeotstega selle siledat pinda puudutada.
„Sulle meelivad ehted?“ pigem nentis kui küsis Raven.
„Mitte igasugused. Ainult erilised ja tähendusega.“
Mees noogutas. Prunellale tundus, et jällegi heakskiitvalt. Enda teadmata oli ta hakanud mehe silmis plusspunkte koguma.
„Vahel meeldib sulle asjadele tähendusi anda?“
„Tõsi,“ kinnitas Prunella.
Naine kaalus, kas tunda huvi, miks mees oli ühe suurlinna teise vastu vahetanud ja Tallinnasse kolinud, kuid mõtles ümber ja otsustas uurida hoopis midagi muud.
„Räägi mulle veel oma hobist,“ ärgitas ta. „Kas ma sarnanen kellegagi, keda sa tunned?“
Raven oli seda nägu, et just sellist küsimust ta oodanud oligi. „Mitte otseselt. Nagu ma ütlesin, on inimesed kombinatsioon väga erinevatest kaaskodanikest. Keegi ei sarnane üks-ühele teisega, kuigi teatavaid sarnaseid jooni on loomulikult võimalik leida.“
„Nii et kui mul on juhtumisi samasugused rohelised silmad, punased juuksed ja jahuvalge nahk nagu sinu vanatädil, olen ma tõenäoliselt ka sarnase riiaka iseloomuga ja kangekaelne nagu temagi? Kõigest näide, aga kas sa pidasid midagi sellist silmas?“
Mees pahvatas naerma. „Sa üllatad mind, aga põhimõtteliselt küll. Loomulikult pole mu teooriatel mingit teaduslikku alust ning need põhinevad kõigest minu isiklikel tähelepanekutel. Inimesi jälgida on huvitav, see on mind paelunud lapsest saati. Väike eralõbu, ei muud. Sa ei pruugi mu teooriaid kuigi tõsiselt võtta.“
Prunella rüüpas läbi kõrre suure sõõmu tummist maasikakokteili ja kannustas meest tagant: „Lase käia. Päris põnev, mida kõike sa veel oled minust välja lugenud.“
Ja mees rääkis. Mida kauem ta pajatas, seda hämmeldunumaks Prunella muutus, sest võõras tabas peaaegu kõiges teda puudutavas kümnesse. Naisele tundus võimatu, kuidas mees oskas sedavõrd napi info põhjal, mis tal oli tema käsutuses – pelgalt Prunella välimusest, kõnemaneerist ja käitumisest – välja lugeda isegi niisuguseid delikaatseid ja sügavalt isiklikke asju, millest ta polnud kellelegi poole sõnagagi hinganud. Prunellale tundus, nagu viibiks ta sensitiivi vastuvõtul, olles ühtaegu nii hämmeldunud kui umbusklik.
„Aitab,“ katkestas Prunella lõpuks seansi. „See muutub juba piinlikuks.“
„Olgu,“ nõustus Raven. „Eks vist läksin jälle omadega liiale. See on mulle omane. Satun hoogu ja kipun ennast unustama, ületades igasuguse hea maitse piiri.“



Pilt: Joel Robison Photography











Katkend ajakirja juuliloost "Naabrid"



Pikapeale sai naine teadlikumaks ka ennast ümbritsevatest inimestest. Korrus kõrgemal elas üksik naine, kes töötas lõviosa ajast kodus, olles midagi ajakirjaniku-taolist. Seetõttu eelistas ta oma jõnglasi, kes olid ilmselgelt hüperaktiivsed, enamjaolt ise kantseldada. Nii veetsidki nood pikkade lasteaiapäevade asemel aega põhiliselt kodus igavledes ning diivanilt põrandale hüpates. Ka naine ise oli mehelikult raske astumisega. Iga tema samm oli allkorrusele selgesti kuulda. Hannele lagi helises ja värises, laelamp kõlkus ohtlikult ja puhuti varises praost krohvipuru. Paar korda oli Hannele käinud kurtmas, et naabripere natukenegi vaiksemaks võtaks, aga viisakast tähelepanu juhtimisest oli kasu ainult üheks õhtuks. Siis jätkus kõik täpipealt samas vaimus.
Paar korrust allpool elas pere musta koeranässakaga, kellele ei meeldinud põrmugi, et teda pikkadeks päevadeks üksi jäeti. Enamiku sellest ajast peni lihtsalt haukus. Hele klähvimine ja ahastav ulumine täitis kõiki Hannele päevi.
„Ma käisin isegi palumas, et nad oma koeraga midagi ette võtaksid, aga nad olid venelased, ei saanud sõnakestki aru, kujutad ette, “ kurtis naine. „Umbvenelased.“
„Et siis mida?“ üllatus Sivan. „Sa nõudsid, et nad oma looma ära annaksid või magama paneksid, kuna sulle juhtumisi ei meeldi, et koer natuke haugub?“
„Mitte seda. Nii kaugele ma ei jõudnudki. Ma ju ütlesin, et nad ei saanud absoluutselt millestki aru.“
Sivan raputas pead ega öelnud midagi.
„Kelle poolt sa õigupoolest oled,“ vihastas naine nüüd omakorda mehe peale.
„Ma olen erapooletu,“ naeris mees ja tõstis käed. „Katsume kuidagi edasi, eks? Kuhu meil ikka minna?“
Selles suhtes oli Sivanil õigus. Minna polnud kuhugi. Korteri eest oldi kopsakas summa välja käidud, pangavõlg lasus kivina kukil ja ainus võimalus oli lasta eluase liisingfirmal kahjumiga maha müüa, mis olnuks täielik rumalus, või reaalsusega leppida. Kuid leppida ei olnud sugugi kerge.
Natukese aja pärast sugenes Hannele ellu uus probleem. Kõrvalkorterisse, mis oli seni  tühjana seisnud, kolis vanem abielupaar. Meest paistis mingisugune motoorne rahutus vaevavat, või siis tõi ta lihtsalt vanast kodust oma hobi kaasa – nimelt meeldis talle ehitada. Hannele ei saanudki aru, mida mees täpsemalt teeb, kuna remondi moodi see küll välja ei paistnud. Võib-olla meisterdas vanamees laada tarbeks mööblit. Kogu senist mürafooni ilmestas nüüd ka lõputu kopsimine ja saagimine. Elu nagu kontsert, mõtles naine. Ainult et väga vilets kontsert. Korra nägi Hannele meest oma kinnisel rõdul toimetamas. Paistsid ainult tumepruunid parkunud töömehekäed. Üürikeseks viivuks oli Hannelel neist kätest kahju. Need tundusid sama üksildased ja eksinud nagu ta isegi. Kuid viiv hiljem võttis naises taas maad tavapärane pahameel. Võib-olla oli allkorruse naabrmutilgi oma vanamehe ärritavast harjumusest mõõt täis saanud, et ta oma küljeluu rõdule taguma oli kupatanud, mõtles Hannele mürgiselt.
„Ju nad ehitavad kahetoalisest kolmetoalist,“ muigas Sivan.
Hannele ei teinud Sivani viletsavõitu naljast väljagi, olles selleks liiga ärritunud. Ühel õhtul, kui vanamees jälle pihta hakkas, tavapärasemast varem kui tavaliselt, kargas Hannele rõdule, noppis rõdunurgas seisvast kartulikotist paraja suurusega mugula ja virutas selle täie meelepahaga vastu alumise naabri aknaplekki, lootuses, et see papi mõistusele toob. Käis hele kolakas, kuid paraku ei saanud teine tema pihta suunatud varjatud agressioonist vähimatki sotti, vaid tümistas endist viisi edasi. Nördinud Hannele vuhises tagasi tuppa.


Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbris.
Pilt: internet













Suve alguse aia õiteilu



Iga taimega käib kaasas oma lugu. Oma armastuse lugu. Õistaimedes on nii palju kõnekat. Õrnroosa südamikuga vanaema roos jälle oma hiigelsuurte valgete õitega aknast sisse kiikamas. Ja liiliad sel suvel esimest korda nii lopsakad, rõõmustades uue, päikeselisema kasvukoha üle. Petuunia, igasuvine kindla peale minek, vaikselt ema kingitud ampli sees tuule käes kiikumas. Nii nagu igal suvel. Ning rohkelt dekoratiivseid tumepunaseid õisi tõotav mündilõhnaste lehtedega aed-monarda, millest kunagi kirjutasin oma novellis "Saialilletüdruk", toona päris täpselt teadmatagi, milline see taim tegelikkuses välja näeb. Lihtsalt nimi tundus nii paeluv. Alles selle suve hakul jõudis taim mu aeda, eks vist otsustades, et küllap nüüd on õige aeg siin vohama kukkuda. Ja need püsilillepeenrad, mis venivad labidatäie kaupa järjest pikemaks, kuna mingi kustutamatu salaiha tõmbab ikka ja jälle aiandi poole, kaemaks, kas taas midagi uut põnevat müüki tulnud. Oli küll. Näiteks violetsete õitega leeklill ehk floks. Kes need peenrad küll kunagi rohitud jõuab, kes teab. Aed elab oma elu. Ja inimene oma. 


















Ilmunud on ajakirja juulilugu "Naabrid"



Et siis jälle värskemat lugemist sellise mugava piltpostituse näol, millega ongi tegelikult kõik niigi ära öeldud. Loo tutvustustekstina leiab ajakirja juulinumbri 13ndalt leheküljelt järgmised read:

Uue kodu soetamine on suures osas õnneasi. Mugavuse ja kena elujärjega võib teinekord kaasa saada ka midagi sootuks ette prognoosimatut. Näiteks ebameeldivad naabrid.


Siinkohal olgu tervitatud Mooni tänava elanikud, kes on ilmselt suures enamuses aja jooksul nagunii välja vahetunud, aga see selleks. Mälestus on jääv, kuigi alati ei pruugi see olla kaugeltki kaunis. Ma kuigi meelsasti autobiograafilist ainest ei kirjuta, aga järgmise kuu loole mõeldes lihtsalt tuli korraks jälle meelde see mõnus uue kodu tunne, stiilselt süsimustaks võõbatud köögiaken ja selle taga suvi läbi lärmavad naerukajakad. Ning üht-teist muudki. Ilukirjanduse tore pluss on see, et võib vinti juurde keerata palju kulub ja keegi ei ütle, et see on vale. Natuke seda ka tegin, kuid siin-seal on mu loos ka sutsuke tõtt. Keda mu eraelu huvitab, võtke ajakiri ja lugege. Eks kunagi läbi elatu ole suuresti ka põhjuseks, miks ma vaikust ja privaatsust ülimalt väärtustava inimesena enam eales korteris elada ei taha. 










Mälestusplaat õpetajale Viluste Põhikooli 250. aastapäeva puhul



Kusagil seal kaugel Põlvamaal, ühes koolimajas, mis pole küll enam see hubane vanakollasest puidust maja, kus kunagi põhikoolihariduse sain, vaid ilusast tumepunasest tellisest, hulga uuem ja uhkem, aga selle võrra ka võõram, asub nüüd alljärgnevatel fotodel näha olev mälestuspink, mis sai avatud Viluste kooli 250. aastapäeva puhul. Pingi külge on kinnitatud kullaläikelisest messingist plaat, millele on graveeritud luuleread, mis on pühendatud õpetajale kui tarkuse andjale ja idee edasikandjale. Oli mõnevõrra üllatav, et luuleridade sepitsejaks palus vana kooliõde ja praegune Räpina valla kultuurijuht Marge just mind, kes ma pean end rohkem küll proosakirjanikuks kui poetessiks, kuigi, tõsi küll, üks luulekogumik on minult siiski aegu tagasi ilmunud, "Võilillelein", aastal 2014.
Ei saa öelda, et ma poleks olnud meelitatud mulle osaks saanud usalduse eest, eks ma kahtlemata olin, sest eks iga loomeinimene unistab ju vargsi sellest, et tema sõna saaks jäädvustatud. Kui mitte kivisse, siis raamatukaante vahele või vähemasti leheveerule ikka. Oluline on endast midagi maha jätta. Kuigi luuletuse valmimine polnud just kergete killast ettevõtmine. Nagu öeldud, aktiivselt ma poeesia viljelemisega momendil enam ei tegele ja kui üldse, siis eelistan pigem vabavärssi, kuid plaadil mõjus riim kahtlemata paremini. Seega tuli leida vajaminev aeg ning õiged sõnad. Keeletoimetajateks ja hüva nõu andjateks olid nii mu emakeeleõpetajast ema kui ka noorem õde, kellele siinkohal mõistagi tuhat tänu.
Küllap seisatan ka ise kunagi selle pingi juures ja vaatan plaadi ning möödanikuga tõtt, praegu lepin piraka vahemaa tõttu fotodega, mis erinevad inimesed mulle sellest mälestust väärivast päevast ning sündmusest saatsid.
Viluste koolimajast veel niipaljukest, et selle ainetel kirjutasin mõni aasta tagasi novelli
"Amelie", mille leiab näiteks mu novellikogumikust "Tuulemüüja tütar"
. Lugu koolipõlvearmastusest ning tugevatest, elumuutvatest tunnetest, mis saatsid loo peategelast, kunstnik Joonast omal moel terve eluaja. Sest mõnikord lihtsalt läheb nii. Mõni sündmus, mõni inimene, muudab teist sedavõrd, et ta ei saa enam kunagi tagasi päris iseendaks, sest olnu on selleks liialt ere. Ja mine tea, võib-olla ta ei tahagi olla keegi muu, sest tänu möödanikus kogetule on ta täna just see, kes olema peab. 
Milline näeb välja nii vana kui uus koolimaja, saad vaadata siit. Kooli sünnipäevast jäädvustati ka video, mille saatis mulle H. Mendrik ja mida saab vaadata siit. (tegija teadmata)
Fotod: M. Trumsi, A. Raadla, A. Liiv




















esmaspäev, 1. juuli 2019

Ilmumas on ajakirja augustilugu "Merevaigukee"




Jaanipäev on tulnud ja läinud. Ilusat ilma on pikalt jagunud, eks seetõttu on e-maailma sattumine olnud ka palju juhuslikum kui tavaliselt. On ju lihtsalt niisamagi hea seista kesk hilist videvikku oma aias, kastmisvoolik käes ja turgutada päevapalavusest rammetud taimi, seejuures meeldivalt adudes, et kell kümme õhtulgi pole lühikestes suvepükstes veel jahe. Aga üht-teist kirjandusalast uudist siiski on.
Augustis on minult oodata uut lühilugu "Merevaigukee". Lugu on põhimõtteliselt valmis, ainult viimane lihv veel andmata ja ajakirjatoimetusele saatmata. Ei saa öelda, et merevaik ehtena just mu lemmikute esikümnesse kuuluks, kuna kollane värv ei haaku mu olemusega, aga loo tarbeks vajasin mingit tähenduslikku elementi ning selleks sobis see nõiduslikult läbikumav mineraal suurepäraselt. Ehkki ma ehtena merevaiku ei kanna, on see omal moel pilkupüüdev ja lapsepõlve möödanikuga seostuv.

Ehe on selles loos sümbol, mis loo edenedes saab sootuks uue, esialgsest täielikult erineva tähenduse. 
Tegelikult on augustis ilmuva loo keskmes hoopis üks omamoodi ja võrdlemisi tavatu tutvumine. See on lugu heledast ja helgest suvepäevast, mil vanalinna ehtejahile suunduv noor neidis jääb tänavanurgal silma ühele pikka kasvu võõrale, kes teda kõnetab. 
Eks me kõik vaja midagi, mis meid minevikuga seoks või olevikule tähenduse annaks. Selle õige tunneb alati ära, olgu see siis ainulaadne kaelakee vaateaknal või hoopistükkis lugu, mida tundmatu sulle ühtäkki sinust endast jutustama asub. Missuguse pöörde ootamatu tutvus võtab ja kes täpsemalt on kummaline tundmatu, sellest saab lugeda viimasel soojal suvekuul ehk siis augustis. 

Juulis aga pakun lugemiseks lühilugu "Naabrid". Loo sisu peaks olema tuttav neile, kes lärmakate naabritega hädas. 



Pilt: internet










kolmapäev, 5. juuni 2019

Lähiajal ilmunud ja ilmuvat kirjandust


Kuigi eelmise kuu ajakiri "Saatus&Saladused" on nüüdseks müügilt kadunud ja asendunud juuninumbriga, on endiselt võimalik ajakirja veebiväljaande vahendusel visata silm peale eelmise kuu lühijutustusele "Kolm meest, kolm lugu". Seda saab teha järgneval lingil: http://www.saladused.ee/kolm-meest-kolm-lugu
Juunikuu toob teieni loo "Nõiaring", mis räägib kitsikuses pere argipäevast ja raskuste kiuste kokkuhoidvast meelelaadist. Siinkohal pole tegu valede valikute ja eluoskamatusega, vaid eesmärgistatud kokkuhoiuga, tänu millele on võimalik järeltulijat koolitada ja seeläbi talle paremat elujärge võimaldada.

Juulikuus ootab lugemisjärge lühilugu "Naabrid", mis sai eilse seisuga ajakirjatoimetusse ära saadetud. Lugu on mõningal määral autobiograafiline. Mitte küll täielikult, mõjususe ja põnevuse suurendamiseks on mul vahel tavaks oma lugudele pisut vinti juurde keerata. Tegu on ju eelkõige siiski ilukirjandusega, mis võimaldab mugavalt ning oma parema äranägemise kohaselt piire nihutada ja reaalsust fiktsiooniga segada. Uuest loost lähemalt edaspidi.
Laste loomaraamat "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" on toimetajale üle antud ning töö sellega hakkab peagi pihta. Lasteraamat ilmub selle aasta teises pooles. Pealkiri saab kirjastuse soovil ilmselt olema pisut teine, lühem ja tabavam, aga täit selgust selles osas veel ei ole. Kaalume erinevaid pealkirjavariante. Toimetaja Mari Kleini üle on mul siiralt hea meel, tundub tugev, asjalik ja suure kogemusega tegija, kelle nõuandele saab toetuda. Kui lasteraamatuga läheb hästi, on võimalik, et kirjutan suvepuhkuse ajal loomaraamatu sarjale järje mingi muu maailmajao loomadega. Praeguse seisuga on ilmunud loomaraamat Austraalia asukatega ("Maailma parim dingo", Argo 2017, ill. Ruudu Remmelgas) ja ilmumas on lõbusad lood Aafrika loomariigist, mille annab välja kirjastus Helios ja illustratsioonid teeb Andres Kuura, kes on tõenäoliselt nõus ka järgmist, hetkel alles idee kujul ja veel mitte eksisteerivat käsikirja illustreerima. 


Minu kõige värskem seni ilmunud raamat, novellikogumik "Ella Ulrikese kadunud maailm" on samuti mõningal määral autobiograafiline, täpsemalt siis nimilugu. Teos on leitav igast suuremast raamatupoest, astuge aga lahkesti ligi. 
Teadusliku fantastika žanrisse kuuluv ulmejutustus "Vana Maailma varjud" sai üle antud staažikale ulmekirjastajale Eva Lutsule, vaatab, kuidas sellega edasi. Kui Kultuurikapital on lahke, saab sellestki tekitada uue raamatu. Kui mitte, tuleb olukord pisut ümber mängida, kirjutada juurde veel üks sarnane jutustus ja pakkuda kuhugi mujale. Sai nüüd kokkuvõtvalt selline informatiivne postitus. Tehtut on palju, üht-teist veel ees, aga ilus ilm kisub hoopistükkis õue ja ujuma. Valgeõieline kibuvits avab õisi, aia taga lokkav hein lõhnab varasuve ja loendamatute niidutaimede järele. Puhkus on alles augustis.


Pilt: internet









teisipäev, 4. juuni 2019

Ilmunud on ajakirja juunilugu "Nõiaring"




Ajakirjatoimetus arvas heaks minu lühiloo pealkirja "Nõiaring" sutsu pikemaks venitada, olgu siis pealegi. Saab juba pealkirjast aru, millest juttu tuleb. Viimasel ajal olen hakanud eelistama lühikesi ja lakoonilisi pealkirjavariante, mille juurde tõenäoliselt ka edaspidi jään. Näiteks kannab juulilugu pealkirja "Naabrid".
Ilmunud lühiloost lähemalt. 

Kesisest elujärjest ei taha keegi meist kuulda, saati veel mingil moel välja näidata, et läheb keskpäraselt või lausa vireledes. Kus selle häbi ots, eks ole. Kõigil läheb ju hästi, küsi, kellelt tahes. Mingi eestlaslik ja sügavalt sisse juurdunud (vale)uhkus. Ometi lasub kasinusele kannustav deemon enamike kodakondsete turjal ja raha lugema peab meist igaüks. Mõistlikult majandama igal juhul. Võtsin sedapuhku tähelepanuorbiiti ühe tavalise eesti pere, kelleks on keskealine mees ja naine, kes kasvatavad teise linna tarkust nõutama läinud poega. Ühes sellega on tuntavalt kasvanud ka peresisesed väljaminekud, mistõttu tagasihoidlikku palka saavad vanemad peavad puhuti väga vähesega läbi ajama. Sitkete inimestena tulevad nad kuidagiviisi toime, kuid emotsionaalse piina hind on see-eest kõrge, eriti naispoolel. Mõistagi saavad nad hakkama, kuidas siis teisiti. Kasvõi selle nimel, et nende järeltulijal oleks võimalus paremale elule. 
Täispikka lugu saab lugeda juunikuu ajakirjas "Saatus&Saladused"


"Ma olen elus ka varem vaene olnud, küll ma hakkama saan,“ ütleb Maarit Kalmarile, meenutades tudengipõlve. „Ma oskan vaene olla, ära muretse.“ Märkimisväärset kergendust selline vaprus muidugi ei too, aga pisukest leevendust pakub iseenese tragidus ikkagi. Seda enam, kui ühtegi päästvat lahendust silmapiiril pole. 
„Kui poiss kunagi iseseisvaks saab, läheb kergemaks,“ lohutab mees, kuigi mustal päeval, mil kõik paistabki süngetes värvides, see suurt meeletuge ei paku. Kahjuks koguneb neid süngeid päevi üha enam.
„Mul on tekkinud imelik hobi,“ räägib Maarit ühel õhtul enne und Kalmarile. „Ma panen silmad kinni ja kujutan endale ette, millistes riietes ma käia tahaksin. Fantaseerin, kujundan enda stiili ja isikupära. Niiviisi mõelda on kuidagi tore.“
„Mida selline hobi sulle annab?“ ei mõista mees naise veidrust.
„Hea tunde. Mulle meeldib riietega välja näidata, kes ma sisimas olen.“
„Kellele sa muljet jätta üritad?“
Seda Maarit ei tea. Võib-olla on eelkõige ta ise see, kelle ees ta end veenma peab et ta, hoolimata rasketest oludest ja närusest elust, veel midagi väärt on.
Hingesopis on Maarit optimist ja loodab, et võib-olla juhtub kunagi midagi. Näiteks võidavad nad loteriiga suure summa ja see annab võimaluse normaalse elu juurde naasta. Tõenäosus on muidugi väike, aga vahel hoiab pelk lootuski tuju üleval. Seda enam, et Kalmaril on õnnemängude peale väikestviisi kätt. Tihti mees võidabki, kuid alati tillukesi summasid, mille eest saab heal juhul uue pileti osta.
„Inimeste narrimine,“ võtab Maarit mehe kire kokku. „Raha läheb ikka sinna, kus seda juba lademetes ees on ja vaesus sünnitab vaesust.“
„Aga kunagi krooniajal võitsime me ju kakstuhat krooni ja maksime selle eest autoliisingu ära,“ meenutab mees.
„Jah, see oli siis, kui meil veel see hall Opel oli,“ muigab naine.
 „Võib-olla muutub midagi siis, kui Marek kooli lõpetab ja ise teenima hakkab.“
„Seegi on ju ainult võib-olla, sest poisil on ju elamispinda vaja. Kindlasti tahab ta autotki osta.“
„Mingu suvel tööle,“ nähvab mees. „Hakaku koguma.“
„Ei kogu ta midagi. Õppival noorel on kõike vaja.“
„Siis proovigu lihtsalt, mis mekk on tööinimese elul.“
Maarit teeb asjast koju tulnud Marekiga ääri-veeri juttu. Poissi vägisi ta sundida ei raatsi, teisalt kuluks lisakopikas hädasti ära.
„Vaatab seda asja,“ vastab Marek ja unustab ema ettepaneku sealsamas.
Maarit näeb poja juures samasuguseid ambitsioonituse ilminguid nagu Kalmeris ja see teeb naise meele kurvaks. Marekile ta liialt peale käia ei söanda, süüdistades selles enda liigset leebust. Siiski on õpingud rasked ja lapsel vaja puhata ka, veenab ta ennast ning loodab, et võib-olla tuleb Marekil vanemaks saades endal aru pähe ja ta märkab, et vanematel on raske. Võtab siiski mingi tööotsa vastu? Maarit jagab oma mõtet Kalmariga.
„Kas sina seda lapsepõlves märkasid? Lapsed ei oska niimoodi mõelda,“ teab Kalmar.
„No aga mine otsi ise pealinnas tööd,“ käib Maarit välja veel ühe ettepaneku. „Seal on ju palju suuremad palgad ja valikuvõimalust rohkem.“
„Kus ma sinu arust elama hakkan? Üür sööb palgavahe ära nagu naksti, lisaks ole kodust eemal. Kes koeraga käib, kui sa pikad päevad tööl oled?“
Maarit ohkab. Nad seisavad järjekordse kitsaskohaga silmitsi ning kogu elu tundub otsekui nõiaring, mille kammitsaist välja rabeleda pole võimalik.








esmaspäev, 27. mai 2019

Mõtteid ja hetkeolemisi esseevõistluse lõpetamiselt




Pärastlõunane palavus. Kõrgel mereäärsel künkal laisa majesteetliku loomana lesiv Rannapaargu restoran, taevast, puid ja vett peegeldavad aknad merekohina suunas. Mõtlen kõigile neile loendamatutele kordadele, mil olen seisnud siinsamas kaldapealsel ja vaadanud kõrgelt künkalt alla merele. Vaadanud nii, nagu vaatab inimene loodust. Rahu ning lugupidamisega. Meri on iga kord ise karva. Mõnikord hall, mõnikord sinine, üksiku kollase liivatriibuga. Vaikus ja tühjus. Need kaks käivad siinmail enamasti käsikäes. Vahel harva istub keegi kiigel ja kääksutab seda. Mõnikord kõnnib juhuslik paarike veepiiri pidi eemale. Aga enamasti ei ole rannas kedagi. Ainult tuul, pilved, üksikud merelinnud, loojangud kõikmõeldavates värvitoonides.

Nii palju on kõike olnud. Talved, sügised, pilkane pimedus, mil meri on ainult üksainus tintjasmust raske veemass, paari üksiku valgustäpiga, Lehtma sadama tuledega. Olen harjunud kogu selle otsatu vaikusega. 

Täna on kõik teistmoodi. Lauge nõlv on üle külvatud võilillede ja nurmenukkudega. Õhk lõhnab suve järele, kuigi on alles hiliskevad. Ka maja ise tundub pisut pidulikuma olekuga kui tavaliselt. Ruumis valitsev elevus on käega katsutav. Saal on täis elujõust pakatavaid noori kenasid inimesi, igaüks omal moel isikupärane. Enamik neist tundub mulle mu meeter kuuekümne kahe juures muljetavaldavalt pikkadena. Või olen ma ise lihtsalt nii lühike. Veetakse nahktoole saali ühest otsast teise, et moodustada ühtekuuluvustunnet tekitav poolring. Me kõik ju olemegi koos ühise asja nimel. Kõik ongi juba kohal, peale minu, kes ma napilt keset kiiret tööpäeva tulema sain. Lootusrikkusega veeta aega vahelduseks hoopis hinnalisemalt. 

Keset ruumi seisev Andrus märkab mind ja tuleb otsekohe ülevoolavalt tervitama, käepigistus nii tugev, et suudan selle suurivaevu välja kannatada.  Mu üllatunud pilku püüab rikkalik suupistelaud, mille poole mind külalislahkelt suunatakse – ananass, arbuus, kõikmõeldav muu värviline. Krevetiampsud korvikestes, täidetud munad, hiigelsuur kohupiima-vahukooretort, kohv, tee, vesi. Mustade kaantega esseekaust näpus, vajun pehmesse diivanisse Tiiu Heldema kõrvale istuma, tundes veidrat isutust. Ma polegi kunagi märganud, kui mugav on see pikk diivan ja mind tabab tänutunne, et võin selles ajahetkes viibida just nimelt siin, ühe žüriiliikmena.

Selja taga lõõskab meri, kohalolu rahustav ja kaitsev. 
Andres peab kõnet. Ta räägib hästi. Nagu missioontundega inimene. Sõbralik hoiak on muljetavaldav. Ta näib tõepoolest hoolivat kõigist ruumis viibivatest inimestest ja esseevõistlusest, mille ta kolm aastat tagasi omaalgatuslikult käima lükkas. Hea on kuulata inimest, kes tunneb end kõneldes mugavalt. Ta toob välja kolm kõige tugevamat ja enim punkte saanud tööd. Loodan, et olin kohtunikurollis õiglane. Tore on näha rõõmsaid nägusid. Abituuriumirahvas on maha käinud pika tee ja ees terendab uus algus kusagil mujal. Mäletan hästi seda ammust elevust. Tunnet, et maailm on valla, ainult siruta tiivad ja lenda. Kõikvõimas emotsioon, mis saadab üht vähem, teist kauem. Sõltuvalt ambitsioonidest.

Hiljem, palju hiljem, kui kõik jutud saavad räägitud ja kokkuvõtted tehtud, mõtlen, et tegin ikkagi õigesti, et ujumistrikoo käekotti 
toppisin. Rand on ju siinsamas. Päike lausa põletab ja pikk puusild on taldade all soe. Vesi sillerdab nagu elavhõbe. Kõigest õrn virvendus. Ja suplus ise parim võimalikest. Veest välja tulla ei tahakski. Koju lähen jala. Sinna on läbi linna päris mitu kilomeetrit, aga mul pole kuhugi kiiret. On selline rahulik õhtu, õhk meekarva kuldne.
Ma tean, et seisan seal kõrgel kaldapealsel nii mõnigi kord veel. Vihma, tuule, päikese ja lumesajuga. Endistviisi on mu ümber tavapärane otsatu ja omamoodi võluv vaikus ning tühjus. Aga peale tänast teen seda võib-olla natuke teise ning värvilisema tundega. 




Pilt: internet








pühapäev, 26. mai 2019

Valmimas on ajakirja juulilugu "Naabrid"




Nädalalõpu vihmane pühapäev kulges peaasjalikult ajakirja juuniloo kirjutamise rütmis. Otsustasin sedapuhku kirjutada naabritest. Elades paneelmajas, ümbritsevad meid tahes-tahtmata võõrad inimesed, kellest me esiotsa midagi ei tea. Kui meil veab, ei saagi me neist suurt midagi teadma. Kui veab vähem, kuuleme neist ja nende igapäevaharjumustest juba õige pea. Veel enam, oleme sunnitud kuulma, tahes tahtmata. 

Esmapilgul meeldivaks kujunenud uue kodu soetamine seesugusesse ööl kui päeval sumisevasse hiigelsuurde mesilastarru võib kujuneda parajaks õudusunenäoks, kui alles tükk aega hiljem tuleb ilmsiks, milline kompott pealt näha soodsale laenulepingule alla kirjutades kaasa ollakse saadud. Tänavalt kostev automüra ja heitgaasilehk on kõigest jäämäe tipp. Loo peategelane Hannele, kes loodab maalt linna kolides kergema elujärje peale saada, teeb ebameeldivaid avastusi igal sammul ja lõpuks on rahuarmastav naine lausa meeleheitel. Kuidas tal läheb ja kas seesugusest sandist  olukorrast, mil rahu saamiseks peab kodust lausa põgenema, on ka väljapääs, sellest lähemalt juba juulikuus.
Juunis aga ootab lugemisjärge suhtelugu "Nõiaring", mis pajatab kehva elujärje küüsi sattunud perekonnast, kes tuleb ka väga vähesega läbi ajades meisterlikult toime. Seda kõike ikka ajakirjas "Saatus&Saladused". Mida juba varem olen siin keskkonnas juuniloo kohta kirjutanud, selle leiab siit.


Pilt: internet





  


Esseevõistluse "Minu Hiiumaa - 20 aastat hiljem" pidulik lõpetamine Rannapaargus


Sel aastal osalesin üle-hiiumaalisel abiturientide esseevõistlusel žüriis ja andsin lugudele hindepunkte. Sellisel kujul toimub esseevõistlus juba kolmandat korda ja selle korraldajaks on Andrus llumets. Kokku tuli viieliikmelisel žüriil hinnata 36 esseed. Töödele lisas omapära tõik, et need olid kirjutatud käsitsi. Hinnata tuli loo sisu ja mõtet, hindamisele ei kuulunud grammatika, käekiri jms.
Kutse žüriis osaleda kukkus mu näoraamatu sõnumite postkasti keset tihedat tööpäeva. Ettepanek oli ahvatlev, kuigi mahukas ja võttis korraks päris mõtlema, kas leian selleks piisavalt ajalist ressurssi. Siiski pole mul võimalusel kombeks kunagi ära öelda.

Nädalalõpu ilm juhtus olema imeilus. Istusin suviselt palavas aias viluvarjus, pastakas paremusjärjestuse tabamiseks näpus ning lugesin. Andrus pani mulle südamele, et kohtleksin iga lugu austuse ja tähelepanuga ega jätaks ühtegi paljutõotavat esseed märkamata.

Kohtasin lennukaid mõtteid, fantaasiat, noorte head tahet ka ise kodusaare elu edendamise eest hea seista. Paremuselt kolme esimese töö välja selekteerimine polnudki kuigi keeruline, kuna need eristusid tuntavalt oma julge ja voolava keelekasutuse, lennukate ideede ning paeluvate mõttekäikude poolest. Üheks oluliseks hindamiskriteeriumiks pidasin ladusat ning lugejat köitvat eneseväljendust, omapära ning kandvat ideed.

Võistluse pidulik lõpetamine toimus 22. mail restoranis Rannapaargu. Kohal olid samuti žüriis osalenud Hiiumaa Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Tiiu Heldema, mõistagi Andrus ise, ning leheloo tarbeks klõpsis pilte teha Hiiu Lehe peatoimetaja Harda Roosna. Kohaletulnuid võttis vastu rikkalik värviküllane suupistelaud ning mõnus suvine meeleolu. 
Esimese koha pälvis Mattias Malk, teisele kohale jõudis Gritt-Marleen Rakkaselg ja kolmanda koha saavutas Hanna Lige. Lisaks rahalisele preemiale antakse võitjate käsutusse lõpupeo pidamiseks puhkeküla Villamaal. Jääb üle imetleda Andruse head tahet ning indu sellist toredat ning tänuväärset ettevõtmist vedada ning soovida üritusele pikka iga.


Esseevõistluse peakorraldaja Andrus Ilumets


Gümnasistid võistlustules

Esseed köidetakse kaante vahele ja need jäävad koolile, lubas Andrus

Gümnasistid võidupunktide ootuses

Kolmas koht Hanna Lige (100 eurot)

Teine koht Gritt-Marleen Rakkaselg (200 eurot)

Esikoht Mattias Malk (500 eurot)

Temaatiline tort