Ilmumas novell "Hetked unenäolinnuna"

Koos muru sees õitsema puhkenud märtsikellukestega on peagi käes taas uus kuu ning ühtlasi ilmumas ka ajakirjas "Saatus&Saladused mu värskeim novell, mis kannab sedapuhku pealkirja "Hetked unenäolinnuna." Pealkiri on ilmselgelt inspiratsiooni saanud mu luulekogust "Võilillelein," mille lõppviimistluse kallal hetkel töötan. Enam-vähem samanimelist pealkirja – "Hetked unenäolinnuga" - kannab üks mu luuletusi.

Mõne sõnaga siis novellist lähemalt. Kuna olen viimasel ajal end ehk enim sütitada lasknud Kausi loomingust, võivad mu looski kaudselt - seda küll tahtmatult - esineda mõned Kausi mõjutused.
Lugu valmis üpris kiiresti, praktiliselt kahe päevaga.

Kuna ma ei pea oma novellides oluliseks tegelaste rohkust, vaid pigem vähesust ja seda, mida kellelgi tegelikult öelda on, on neid nüüdki napilt, õigupoolest kolm. Üks neist, meestegelaskuju, võtab sõna üpris minimaalselt, olles peamiselt kõrvalseisja, kelle olemusest saab lugeja aimu kahe väga erineva naise silmade läbi.

Soovimata üldistada, visandab lugu tänapäeva tüüpilise suurlinnainimese karakteri, kelleks on granaatõunapunaste juustega Inga - sarmikas, tegus, isikupärane ja edukas, ent samas pinnapealne, hoolimatu ja sisemiselt pidetu. Tema sõbranna Kaarin on sootuks teisest puust - madalat profiili hoidev loovinimene, kes on pagendanud end meelega tahaplaanile. Ta hindab Inga sõprust, kuid teab samas suurepäraselt, et miski pole tingimusteta, isegi mitte sõprus. Kaarina vihkab end sisimas sundmõtte pärast, kelleks on Inga mõistatuslik abikaasa, ja üritab sellest kangelaslikult vabaneda. Suurlinnaelu tekitab temas ajapikku üha enam võõrandumist, loob maad illusioonidele ja painavatele unenägudele. Ent üllatuslikult saab mõni neist vahel ka teoks.


Pilt pärit siit. 

Lugemissoovituse blogi soovitab: "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Oma arvamuse mu uue romaani kohta, mida oli meeldiv eest leida, on kirja pannud Ülli Tõnissoo, Tartu Linnaraamatukogu osakonnajuhataja.

Postituse leiab Lugemissoovituse blogist siit.

See raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja André, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
Mehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. André võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.

“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab André neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.

Lõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrélt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.

Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”André võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.

“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära."

Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, ”Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  ”Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Kohtumine Kärdla Ühisgümnaasiumi kooliperega

10. märts. Saanud mõned nädalad tagasi Kärdla Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetajalt Tiiu Heldemalt kutse tulla kooliperele endast ja oma loomingust emakeelenädala raames pajatama, seisiski mul sel kevadpäeval kell 12.30 taas ees kohtumine raamatusõpradega.

"Mu raamatupakk on päris raskeks muutunud," muigan ja tõstan ükshaaval kotist välja oma seitse romaani, lisaks mõned luulekogud ja paar ajakirja ning asetan teosed lauanurgale püsti, et need kuulajaskonnale paremini näha oleks. Paraku osutub laud liiga tillukeseks, seega mahutan lasteraamatu "Keteriin Salaaias" mõlemad osad mustalt läikiva tiibklaveri servale.
Üksteise järel valguvad saali õpilased  - kaheksandikud, üheksandikud ja kümnes klass ning hetkeks näib neid isegi hirmutavalt palju. Pikast talvest pisut väsinud nägudega ning kevadvaheaja ootel. 

Avastan kiiresti, et tegelikult polegi isegi natuke sellisele kevadväsinud publikule kuigi keeruline rääkida taaskord oma lugu, kuidas ma kirjutamise juurde jõudsin. Sellest vihmasest sügispäevast Selveris aastal 2010, kui raamatuleti ees värskelt ilmunud teoseid sirvisin ning pähe tekkis mõte: mis siis, kui prooviks? Kasvõi enda lõbuks? 

Aeg möödub kiiresti, ent lõpetuseks jõuan siiski lugeda katkendi kirjastuse Argo poolt välja antud, viimati ilmunud romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem," mis pälvib siit-sealt lõbusaid naerupahvakuid.

Raamat jääb koolile kingituseks ja õpilased tõttavad edasi uuele üritusele, sedapuhku Ave Vita! keskusesse, järgmisele kirjandusüritusele.

Pisut huumorit

Kui kass on kahevahel, kas siis on kaks kassi?

-Mis sulle Prantsusmaal kõige rohkem meeldis?

-Prantsuse kassi-kõhh.

-??

Selgitus: (Ühes mägikülas viibides märkasime ühe maja ees paari kõhetu olemisega kassi, kellest üks kutsumata külaliste peale pahaselt sisises.)

Pilt: zastavki.com

Kohtumisõhtu Mihkel Rauaga

Kolmapäeva õhtu, 5. märts. Kell tiksub poole kuue kanti. Õhus on õhtupäikest, peale pikka talve suisa harjumatut sumedust. Üks esimesi seesuguseid päevasid, mis meelitab nii õues viibima kui ka kultuurimaja poole suunduma, et järjekordset kultuurielamust saada.
Kinosaali uks on kutsuvalt pärani, ent istmeread veel tühjad. Sean end istuma kohta, kust on hea pildistada ja mu ootav pilk jääb pidama bordoopunasel kardinal, jõulise kontrastina mõjuval sinise kattega laual ning sama värvi toolil. Algamas on kirjandusõhtu Mihkel Rauaga.

Aeg kulub kiiresti. Veel napp pooltund, mille vältel inimesed vaikselt kogunevad ja saali astubki vetruvates helebeežides moodsates jalanõudes, teksapükstes ning Black Sabbath´i logo kandvas helehallis dressipluusis Mihkel Raud, kes kuulama tulnuid koduselt tervitab. Sama koduses ja vahetus õhkkonnas kulgeb ka järgnev poolteist tundi.

Mihkel Raud räägib oma esikteosest "Musta pori näkku," mis kujunes Eesti kirjandusmaastikul üheks müüduimaks ja ühtlasi ka skandaalseimaks raamatuks.

"Mu algne plaan oli kirjutada ansambli "Singer Vinger" hiilgeaegadest, kuigi teos kujunes siiski pigem mu enda tol ajal asetleidnud sündmuste subjektiivseks nägemuseks," nendib bändis kitarristina tegutsenud ja siiani tegutsev Raud. Mõne sõnaga puudutab ta ka oma teist romaani "Sinine on sinu taevas", milles ta oma sõnul tahtlikult vältis pori loopimist, kirjutades teose sootuks teises, ühiskonnakriitilises žanris. Põgusalt puudutab Mihkel teletöö telgitaguseid, räägib "Superstaari"-saate kohtunikurollist, vastates lihtsalt ja ausalt ka isiklikumat laadi küsimustele.

Pärimise peale, kuidas on mõjutanud ta elu olla kuulsate vanemate järeltulija, vastab Raud talle omases kujunditerohkes kõnepruugis, et lapsena ei saanud ta sellest eriti arugi, kuigi ta lapsepõlv olla palistatud paljude kultuuriheerostega külaskäikudega.

Päevitunud Mihkel Raud, kes näeb välja nagu oleks äsja lõunamaareisilt naasnud lennukilt maha astunud, räägib oma kirglikust reisiarmastusest, mis viib teda peagi giidina tagasi New Yorki,   teatrilembusest kui ka sellest, et talle meeldib näidendeid lugeda.

"Ma otsin end ikka veel, ega tea, kes ma olen," väidab ta, pidamata ilmselgelt pelgalt tagasihoidlikkusest oma mitmekülgusust olla mitmel väga erineval alal andekas, eeliseks. "Ma olen väga enesekriitiline inimene."

Autogrammiküttide parvest läbi murdnud ja lõpuks koduteele suundunud, tõden, et vahetu Mihkel Raud on sootuks teistsugune kui teleekraanilt nähtud karm "Superstaari"-kohtunik – lihtne, loomulik ning meeldiv inimene. Keegi, kes on palju näinud, kogenud, inimene, kellest kiirgab jõulist loomingulisust ning kellega on huvitav ning rikastav suhelda.

Ilmunud on mu värskeim novell "Õnn algab homme"

Sombune, udune ja mõnusalt soe märtsikuu algus tõi mu postkasti ja ka poelettidele ajakirja "Saatus&Saladused" värske numbri.
Punavalgete kaante vahel nägi trükivalgust mu uus novell "Õnn algab homme."

Postitan tutvustuseks katkendi, mille leiab ajakirjast lehekülgedelt 10-11.
Täismahus lugu loe ajakirjast!

Ma sain kohe aru, et mulle meeldib siin. Toad olid avarad ja nägusad, vana ja uus omavahel võluvas harmoonias. Haistsin õhus levivat magusat ja vürtsikat kuivatatud taimede lõhna, mis näis olevat selle majesteetliku, rohelusse uppuva maamaja lahutamatu koostisosa. Eluruumidesse jõudnud, tegin paar sammu ja jäin lummatuna vahtima kööginurgas troonivat vanamoelist kummutit, mille siit-sealt kohati kooruv värv paljastas mitu erinevat värvikihti. Mööbliese nägi hommikupäikese soojas valguses välja nagu mingi eksootiline kunstitaies. Hetkeks valdas mind kiusatus kummutit puudutada, et selle ehtsuses veenduda, ent mõistagi ei söandanud ma seda teha. Mind ajas muigama entusiastlikult tööd rügav ja higistav Hannes ning mu rahulolu süvendas veelgi krabisev uhiuus kahekümneeurone, mis päeva lõpus me mõlema peopesale langes.

„Pole paha,“ jörises üllatunud Hannes rahatähte püksitaskusse toppides.

„Tööd on palju, tulge järgmisel nädalavahetusel jälle!“ hõikas naine meile järele.

Viipasin nõusoleku märgiks ja alles siis meenus mulle, et polnud taibanud küsidagi, mis on perenaise nimi.

Me käisime selles talus veel ja veel. Kui aknad said pestud, leidis Aura meile hulganisti muud tegemist – ehituskola sorteerimist, kuuride korrastamist, elupuude istutamist, vana varjualuse ümberehitust. Lõuna paiku kattis naine terrassile laua ning pakkus süüa, enamasti sooje juustusaiu, puuvilju ja mett. Kuigi maja mahutanuks vabalt ära rohkearvulise perekonna, ei kohanud me peale naise kunagi kedagi.

„Mõelda vaid, elabki siin üksipäini vä?“ ähkis töö lõpetanud Hannes õhtul ratta selga hüpates. Ta särk oli määrdunud ning nägu leemendas higist.

„Ei usu. Mulle tundub, nagu oleks ta rohkem pagenduses.“

„Kelle eest?“ imestas Hannes. „Mõne kõrilõikaja? Siinmail pesitseb neid tõesti tosinate viisi. See Viina-Helmut on küll väga ohtlik tüüp, eriti, kui tal paarsada grammi sees. Ja Luua-Linda samuti. Räägib su vabalt surnuks.“

Sõbra lõõp ajas mu muigama. „Kust mina tean, kõigest arvamus.“

Aeg läks. Me kõhetud rahataskud priskenesid tänu heldele tööandjale tervitatavalt, ent paari nädala pärast näis Hannes asja vastu huvi kaotavat.

„Ähh, ei viitsi mina enam orjata,“ pobises ta ühel pühapäevahommikul telefoni, kui teda taas varavalges maast lahti kangutada üritasin. „Magada tahaks.“

„Sa, mees, muud ei teekski, kui magaks,“ olin äraütlemise tõttu pahur.

„Tead, mis. Hoia sealt majast parem eemale,“ jätkas Hannes. Unisesse häälde sugenes hoiatav noot.

„Ei tea mille hea pärast? Vaata, palju seal tegemist on! Kuidas Aura sinu arust üksipäini hakkama peaks saama?“

„Võõras elu, võõras mure,“ mõmises Hannes ja katkestas kõne.

Põrnitsesin tummaks jäänud telefoni, saatsin mõttes lendu vandesõna, tümisesin trepist alla ja seadsin sammud Pihlaka talu poole.

„Noh, kuhu sa oma sõbra jätsid?“ imestas naine, kui nägi mind üksipäini väravast sisse astuvat.
 „Tal oli… ee… muud tegemist.“ Vahtisin kergelt punastades maha ja teadsin, et Aura sai aru, et ma valetan.

Sellegipoolest ei teinud ta teist nägugi, vaid jagas päevased ülesanded kätte ja ma asusin vaikides tööle. Üksipäini elupuid istutada ja majaesist lahmakat kiviktaimlat kõpitseda polnud pooltki nii lõbus kui koos Hannesega, mil enamik ajast kulges teineteist aasides. Ent  millegipärast oli mulle hakanud naise lähedus meeldima ja ma tahtsin temast rohkem teada.

„Kas sul kõhe ei ole siin niimoodi üksi elada?“ uurisin lõunasel puhkepausil end soojas päikeselaigus välja sirutades. Kohv oli imehea ning ma mekkisin seda naudinguga.

„Ei, miks peaks? Ivar on kõigest telefonikõne kaugusel.“

„Ivar?“

Naine naeratas ja litsus filtrini põlenud sigareti vastu tuhatoosi serva laiaks. „Minu mees.“
„Ah soo.“ Tegin näo, nagu ei läheks mingisugune Ivar mulle vähimatki korda. Kuid tõde sõnastus nõnda, et tegelikult läks küll. Aura oli mulle meeldima hakanud. Mind võlusid ta heledad lehvivad juuksed, mõtlik vaikne olek, mille taga paistis olevat märksa enamat, kui mulle avaldati. Polnud midagi lummavamat tema küpsest ilust.

„Natuke omaette olemist tuleb mulle kasuks.“

„Tõesti?“ Tõlgendasin väite suhtetüdimuseks. „No ja kas on tulnud?“

Aura kallutas pea viltu ja vaatas mulle otsavaatamise asemel üle punaste begooniapuhmaste kuhugi eemale. „Eks paistab. Loodetavasti.“

Ta rüüpas sõõmu kohvi, õngitses taskust välja väikese plastmasspurgi ja lasi helerohelisel tabletil peopesale pudeneda. Teisest topsist tuli nähtavale roosa kapsel. Need kadusid sõõmu apelsinimahlaga naise punaste huulte vahele.

„Sa oled haige?“ kohkusin.

„Mitte niimoodi, nagu sina mõtled,“ rahustas Aura. Naeratus tardus viivuks, ent muutus siis taas loomulikuks. „See on tõbi, mis laseb elada, aga ei lähe ilmselt kunagi päriselt üle.“

Ta vaatas veelkord mingi nukruseseguse varjundiga oma begooniaid, tõusis siis ja kadus oma salapärasest tõvest rohkem juttu tegemata siidkardinate sahinal toa jahedasse hämarusse. Mekkisin kohvitilga lõpuni, läksin tagasi elupuudega maadlema ja juurdlesin terve pärastlõuna mulle öeldu üle.

Katkend romaanist "Martin Greeni juhtum"

Postitan lugemiseks katkendi romaanist "Martin Greeni juhtum"

Kirjastanud: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2011
Kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud noorteromaanivõistluse auhinnatud teos
Lehekülgi: 307
Zanr: Müstikasugemetega põnevik
Katkend pärineb lehekülgedelt 32 - 50




Umbes tunni aja pärast, kui kaldusin juba arvama, et mu külmavõetud jalgadest ei saa enam eales asja, juhtus midagi sootuks ootamatut.
Mu vaatevälja, enam-vähem samasse paika, kuhu eelminegi kord, ilmus siluett. Jäin seda täiesti jahmunult silmitsema, unustades nii oma külmatunde, hingevalu kui ka peaaegu lõpuni põlenud sigareti sõrmede vahel. Sekundi pärast jõudsin arusaamisele, et kuigi ta oli sedapuhku riides sootuks teisiti, kandes korallpunast spordijopet ja liibuvaid heledaid teksaseid, ei saanud see olla keegi muu kui tema. Blondid juuksed voogasid samamoodi lahtiselt lopsaka kosena õlgadel, olles täis tipitud tuhandeid sädelevaid räitsakaid, mis muutsid teisel pool teed seisva tüdruku tänavalampide öises kumas kellekski muinasjutuprintsessiga sarnanevaks olevuseks. Ainus, mis ta suhteliselt moodsa ja tänapäevase imagoga kuidagimoodi kokku sobituda ei tahtnud, oli kohver. Täpselt samasugune pruun päevinäinud nahkkohver, mille ta mu köögitoolile jätnud oli, ja mida, kui ma nüüd just väga mööda ei pane, vist viimati viiekümnendatel kanda armastati. Tüdruk hoidis seda kramplikult paremas käes ega vaadanud minu poole, püsides samasuguses vaikses tardumuses, mis oli mulle tuttav juba eelmisest korrast.
Kustutasin aegamööda sigareti ning kõndisin vaikides üle tee, suutmata seejuures isegi ülemäära imestada, et mu jäätunud jalad mind üldse kanda suutsid. Jäin tüdrukust paari meetri kaugusele uurivalt seisatama, kohandades hääle sõbralikuks. Tõsiasi, et ma teda uuesti nähes lausa absurdselt rõõmustasin, jahmatas mind ennastki. „Hei, kuidas läheb?”
Hallid silmad libisesid jahedalt ja üksjagu üllatunult minu omadesse. Neis külmuse kohtamisega olin ma tegelikult arvestanud. Ta ei tundunud vähimalgi määral seesuguse tüdrukuna, kes igale suvalisele tüübile, kelle hulka kuulusin ilmselgelt ka mina, naerdes kaela oleks viskunud.
„Ma ei tea, tänan küsimast muidugi. Kuidagi ikka.”
Seirasin hetkeks ainiti ta punast jopet, mis tundus täiesti uus ja tõenäoliselt üsna kallis, pannes mu oletama, et ilmselt on talle kõik siiski meenunud ning ta on kenasti koju tagasi jõudnud.
Märkasin, et tüdruk on end üsna tugevalt meikinud, mis mõjus pigem sõjamaalingu kui jumestusena, jättes ta hapruse ja haavatavuse sedapuhku kuidagi kummaliselt varju.
 „Kõik on vist kombes, nagu ma aru saan?”
Tüdruku silmis välgatas üllatus. „Vabandage, kas ma tunnen teid?”
See ootamatu küsimus hämmeldas mind tublisti, pannes mu teda uurivalt ja sootuks teistsugusel pilgul silmitsema. Needsamad hallid silmad, pehmed näojooned, väike lohk lõual, sama tooni juuksed – vaatluse tulemusena olin siiski enam-vähem sajaprotsendiliselt veendunud, et eksimine polnud võimalik, kui tegemist polnud just identsete kaksikutega. Rõhutatult tugev silmalainer ja tumepunane läikiv huulepulk muutsid ta küll pisut võõramaks, ent seejuures siiski täiesti äratuntavaks.
Pistsin käed taskusse, üritades enesekindlana välja paista. „Minu meelest küll. Sa jätsid oma asjad minu poole.”
Tüdruk mõõtis mind pika pilguga, milles ei vilksatanud ainsatki äratundmishelki. „Mida sa veel välja mõelda suudad?”
Kehitasin vaoshoitult õlgu ja süütasin aja võitmiseks uue sigareti, hoides tooni meelega kerge ja huvituna, et end mitte päris lolliks teha. Kes teab, võib-olla oligi see mingi segane kaksikute mäng, mille mõte mulle arusaamatuks jäi?
„Ootad kedagi?” söandasin viimaks pärida.
Korraga tundus tüdruk ebalev. „Ma ei tea. Vist mitte.”
 Mu pilk riivas uuesti kohvrit ta käes. „Reisid kuhugi?”
Tüdruk silmitses oma pagasit peaaegu õnnetult, justkui kannaks ta kaasas midagi, mida ta tegelikult vähimalgi määral näha ei soovinud. „Ma ei usu.”
Tõmbasin sigareti aeglaselt lõpuni, mille vältel ei juhtunud midagi muud kui see, et meist möödus taas tuttav lumesahk ja tüdruk hoidis pilgu stsenaariumikohaselt tee äärde lükatud lumevallil, justkui võiks sealt iga hetk välja hüpata mõni abivalmis härjapõlvlane, kes sõrmenipsu peale meile mõlemale mõistuse pähe tagasi tooks. Või siis vähemalt üritaks inimkeeli selgitada, mis siin, põrgu päralt, õieti toimub.
Aeg läks ja kuna seda siiski juhtuvat ei paistnud, tuli mul lõpuks paratamatult ohjad üle võtta.
„Igatahes,” märkisin kuidagimoodi eneseväärikust säilitada üritades, „su õe kohver on minu pool. Annan selle äkki sinu kätte, mis sa arvad?”
Tumepunane suu väändus nõutult. „Mida sa sellega mõtled?”
„Täpselt seda, mida ütlesin.” Muljusin sigareti pikkamisi vastu prügikastiäärt laiaks, jälgides eemalolevalt, kuidas see kokkupuutest lumega silmapilkselt visisedes kustus. „Ma ei ela kaugel, tule kaasa, see ei võta kaua.”
Tüdruk loovutas vähimagi võitluseta oma kandami ja kõndis kuulekalt mu kõrval Subaruni, vaikides samamoodi terve tee, huuled kõvasti kokku surutud ja pilk ainiti enda ette suunatud.
Kui me minu poole jõudsime, kissitas ta nagu eelmiselgi korral eredas päevavalguslampide kumas ehmunult silmi ja jäi esikusse tardunult seisatama, justkui oleks kogemata keelatud pinnale astunud.
Soovimata ta trikkidest end rohkem petta lasta, kõndisin oma avatud kööginurka ja tulin hetke pärast kohvriga tagasi. „Näed, siin see on. Kõik on alles, võid üle kontrollida.”
Tüdruk silmitses uurivalt kohvrit ja seejärel mind. „See pole minu oma,” teatas ta äkki.
„Ma ei mõtlegi, et sinu.”
Mu hääles kõlas sunnitud rahu nagu mingil B-kategooria näitlejal, kes pole küll päris veendunud, missugust lavastust tal parasjagu etendada tuleb, omades seejuures siiski head tahet asjaga talutavalt ühele poole saada. „Ole nii kena, vii see oma õele ja ütle talle, et Martin tervitab.”
„Mul ei ole õde,” kõlas uus ja järjest veidram väide.
Nõksatasin oma külalisele hämmeldunult otsa vaatama ja panin kohvri, mida ta tõrjuva kehakeele järgi otsustades vastu võtma ei soostunud, meie vahele – täpselt võrdsele kaugusele teineteisest – maha. Selle mõlemad sangad vajusid uuesti lonti, tuues endisest selgemini esile sarnasuse vana hüljatud jahipeniga.
„Või nii. Tähendab, see oled siis sina?”
„Mis mina?”
„Tüdruk eilsest õhtust.”
„Anna andeks, aga ma ei saa aru, millest sa räägid.” Hääl oli jahe, võõras ja kauge, justkui seisaks me ikka veel tänaval nagu kaks võhivõõrast.
Silmitsesime teineteist uurivalt. Hall pilk püsis mittemidagiütlev, sealt polnud võimalik midagi välja lugeda. Hetke pärast jõudsin ainumõeldavale järeldusele, et ta mälukaotus on ilmselt sügavam, kui ma esmapilgul oletadagi oleks osanud.
„Hea küll,” pomisesin viimaks rahustavalt, libistasin sõrmedega läbi juuste ja vaatasin arupidavalt ringi, kaaludes samaaegselt võimalust, kas mul õnnestub ta hommikul kuidagimoodi haiglasse kupatada.
„Ee… Kuigi sulle vist ei meenu, siis… ma elan siin,” alustasin mõnevõrra ebalevalt. „Mu nimi on Martin. Sa võid vabalt siin ööbida.” Osutasin lõuaga diivani poole. „Eile magasid sa seal, aga kui sa juhtumisi meelt oled muutnud, siis võin vabalt ise diivanil tukkuda.”
Tüdruk näris oma lopsakat alahuult, nii et pärlvalged hambad erepunase pumatiga pisut määrdusid, ja kõhkles. „Ma hakkan parem vist siiski minema.”
Mu hääles kõlas nõrk iroonia. „Jah? Ja kuhu?”
Ainus temapoolne reaktsioon oli napp õlakehitus.
„Sinna tänavanurgale?”
„Ilmselt küll. Mis siis?”
Astusin lähemale ja silmitsesin teda uurivalt, kuid hallid silmad jälgisid mulle otsa vaatamise asemel pingsalt mu läikivat parkettpõrandat. Miski selles näis teda isegi ülemäära murelikuks tegevat.
„Süüa tahad?” küsisin lõpuks, suutes ühisele hommikusöögile mõeldes vaid suurivaevu naeratamast hoiduda. „Sulle vist meeldib röstsaiu võiga katta?”
Mu lõbusana mõeldud tähelepanek läks tüdrukust mööda, kuna ta silmad uurisid ikka veel võrdlemisi häiritult parketi puidumustrit. „Tänan, aga ma ei soovi midagi.”
„Noh, ega ma muidugi peale ei käi.” Ulatasin talle uue saunalina ja seekord, juba märksa targemana, kohe ka hommikumantli.
„Aga…” Ta tõstis silmad ja näperdas tükk aega kärsitult pehmet kohevat froteepampu enda käes.
 „Jah?”
„Mul ei ole raha, et sulle öömaja eest maksta.”
Muigasin. „Kuigi sulle vist ei meenu, olen seda kardetavasti juba kuulnud.” Köhatasin hääle puhtaks. „Kas sa tõepoolest arvadki sedasi, et mu meelisajaviide on linna pealt peavarjuta ja mälukaotusega tüdrukuid üles korjata, et nende pealt teenida?”
Mu märkus pani ta millegipärast sunnitult itsitama ja mind otsekohe mu mõtlematuid, kuigi seejuures sundimatuna mõjuma pidanud sõnu kahetsema.
„Kõik võib olla, Green,” kostis ta hooletult, pani pehme nutsaka otsustavalt diivaninurgale, et end sulejopest aeglaste läbimõeldud liigutustega vabastada.
Jõllitasin üha kasvava hämmeldusega, kuidas ta mulle juba tuttavaks saanud sujuvusega üle põranda liugles, et jope, mis väljas nähtud korallitooni asemel nüüd millegipärast hoopis tumepunasena tundus, varna riputada. Silmitsesin oma salapärast külalist ainiti, kui ta end ringi pööras, blonde läikivaid juukseid automaatselt kohendas ja mulle aegamisi taas lähenes. Mu pilku nähes libises ta silmist läbi põgus flirtiv naeruvirvendus, mis järgmisel silmapilgul sama kiirelt kustus.
Tajusin üsna selgelt, et peale riietuse ja meigi oli temas midagi sootuks teistmoodi kui eelmisel korral. Ma ei osanud seda õieti sõnadessegi panna, see polnud otseselt midagi määravat, pigem kuidagi alateadlikult tunnetatav. Miski ta olekus oli hoopis teistsugune – tüdruk tundus märksa enesekindlam ja hoolimatum kui eile, seega ei suutnud ma siiski päris lõpuni kindel olla, kas tegemist on üldse sama isikuga või mitte.
Segadust kuidagi varjata püüdes otsustasin turvalisuse mõttes eileõhtuse stsenaariumi juures püsida.
„Nagu näen, on sulle mu perekonnanimi meenunud?” avaldasin maailma kõige rahulikumal moel viimaks oma hämmeldust. „Mine tea, äkki me tõesti tunnemegi teineteist? Kus koolis sa käisidki?”
Tüdruk ohkas ja ma tajusin selles tüdimust. „Ma tõesti ei mäleta.”
„Sa ei mäleta midagi?”
„Ei.”
„Isegi mitte seda, et sa eile siin olid?”
„Kas ma olin eile siin?” Ta vaatas uskumatult ringi, nagu näeks kõike tõepoolest esimest korda.
„Olid.”
Tüdruk paistis hetkeks segadusse sattuvat. „Aga… see pole ju   võimalik.”
Üritasin säärases tavatus olukorras jääda nii sundimatuks kui võimalik. „Noh, pole hullu, kas tead. Vannituba on seal. Kasuta kõike, mis meeldib. Tunne end mugavalt.”
Tüdruk nõksatas justkui käsu peale liikvele, kiirustades tõtakalt näidatud suunas.
Omapäi jäänuna üritasin samaaegselt taas nii peas kui ka elamises mõõdukat korda luua. Korteriga läks enam-vähem õnneks, mida ei saanud paraku öelda mu meeleseisundi kohta. Ringi sebides märkasin, et tüdruk oli jätnud oma kohvri täpselt samasse kohta kuhu eile, tundmata selle vastu vähimatki huvi. Kaalusin seda hetke käes, tundes korraks lausa üleloomulikku uudishimu: kas on võimalik, et see võis sisaldada samasugust vana kampsunit, nürisid värvipliiatseid ja muud träni, milles ma juba sobranud olin? Pärast põgusat kõhklust panin kohvri põrandale tagasi, loobudes targu plaanist ta asjades tuustida.
Kui tüdruk lõpuks õhetava ja tilkuvana vannitoast tuli, märg rätik turbanina ümber juuste keeratud, ja minu kõrval diivanil istet võttis, tegin sellest ettevaatlikult juttu.
„Sa ei mäleta, kas sa oled üldse siit linnast või kusagilt kaugemalt?”
Tüdruk mõtles hetke. „Pole aimugi.”
Mingi ootamatu idee ajendil vinnasin lauanurgalt sülle oma valge Maci läppari ja avasin kaane, klõpsides erinevatele Tallinna panoraamidele. „Kas miski tundub tuttav?”
Tüdruk nihkus sentimeetri võrra lähemale ja ta tardunud pilk püsis ainiti helendaval ekraanil. Lõpuks nõjatus ta diivani seljatoele tagasi, hääles kõlamas tusane allaandmine: „Kahjuks mitte.”
Lootust kaotamata klõpsisin seejärel lahti mõningaid teisi suuremate linnade vaateid, ent mu kummaline külaline ei leidnud – või siis ei tahtnud meelega leida – mitte kusagilt ainsatki pidepunkti.
„Oo-kei,” venitasin lõpuks, tahtmata lüüasaamist tunnistada, ja panin läppari lauanurgale tagasi. Sõnatu rõhuv vaikus virvendas raske ja arusaamatuna me vahel. Siiski üritasin selles pooleldi eksinuna mingit viisi huupi teed leida, lobisedes niisama pealiskaudselt ühest ja teisest, taibates seejuures, et tüdruk ei kuulanudki mind õieti.
 „Eile öösel ütlesid sa midagi kummalist,” märkisin lõpuks vaikselt.
„Mind ei olnud eile siin,” kõlas maailma kõige veendunum jahe vastus.
„Olgu peale,” sõnasin allaandvalt, silmitsedes ühe lubamatu viivu sillerdavat veeniret, mis tüdruku meelekohalt aegamööda hommikumantli kaelusesse nõrgus. „Keegi, kes oli sinu moodi, väitis, et mäletas üht kollase kannuga kööki. Kas sa juhtumisi tead sellest midagi?”
„Kollase kannuga kööki?” Hallid silmad pöördusid hämmeldusega mulle otsa vaatama. „Kas see on mingi maal?”
Naeratasin hapukalt, tõdedes endamisi, et ilma meigita nägi tüdruk kahtlemata märksa parem välja. „Mul pole tegelikult õrna aimugi. Kuigi see võib täitsa vabalt ka maal olla.”
„Ei, ma ei mäleta päris kindlasti mingit maali,” täheldas tüdruk mõne aja pärast. „Ma ei usu, et ma kunagi üldse mingitel kunstinäitustel käinud oleks.”
„Sa ei usu, aga päris kindlalt siiski ei tea?”
„See teeb vist ühe ja sama välja.”
Ta väitele vastu vaielda soovimata rändas mu pilk uuesti kohvrile. „Võib-olla peaksid siiski oma asju uurima?”
„Milleks?”
„See aitaks sul meenutada.”
Enne, kui ta vastu vaidlema oleks jõudnud hakata, tõusin otsustavalt püsti, võtsin kohvri ja asetasin selle diivanile meie vahele. Tüdruk silmitses tusaselt ja tõrksalt oma kandamit, justkui võiks seal peituda mõni vana vihavaenlane. Ühe põgusa, kartusest kantud viivu mõtlesin, et võib-olla tekitab see temas taas samasuguse hirmusööstu nagu eile.  Tüdruk põrnitses kohvrit, kulm kortsus, kuid hetke pärast näis ta otsusele jõudvat: mühatas pahaselt, avas hooletu õlakehituse saatel pagasi ja õngitses seal leiduva aegamisi lagedale, asetades asjad lauaservale korrapärasesse ritta.
Silmitsesin nähtavale ilmunut üha suureneva uskumatusega. Kohvris oli täpselt viis asja: tühi puidust niidirull, tükk roosat kriiti, väike kokkupandav ilma nuppudeta malelaud, sinised number 42 meeste tennised ja tilluke marmorist elevandikujuke, mille vasak kõrv oli pisut murenenud.
Mu pilk püsis esemetel, hinges täielik arusaamatus. Neis oli veel vähem mõtet või loogikat kui eilse kohvri sisus.
„Kas see staff ütleb sulle midagi?” pärisin viimaks.
Tüdruk oli vahepeal märkamatult lahti klõpsanud ruumi teises servas seisva teleri ja ta pilk oli libisenud helendavale ekraanile, kus hiline ilmateade jätkuvat lumesadu lubas. Tema olekust paistis, et ta oli oma kummalisevõitu kraami juba täielikult unustada jõudnud.
„Mis asjad?” küsis ta eemalolevalt. Ilmateade asendus muusikakanaliga.
Tõstsin niidirulli pisut kärsitult ta nina ette. „Näiteks see? Mida see sulle ütleb?”
Tüdruk fokuseeris oma halli pilgu pooleldi vastu tahtmist niidirullile, millega ma endiselt ta nina ees vehkisin, ja korraga tundus ta vihane. „Mida see sinu arvates mulle siis ütlema peaks?”
„Ma lootsin, et sina ütled mulle.”
Ta seiras mind häiritult. „Ja ma ütlen sulle, et ma ei tea!”
„Kas sa oled õmbleja?”
„Õmbleja?” kordas ta toonil, nagu ei suudaks selle sõna tähendust üldse tabada. „Vaevalt küll.”
Võtsin laualt tennised. „Või siis tennisist?”
Mu sarkastiline naeratus töötas ilmselt minu vastu, aga ma lihtsalt ei suutnud seda endas hoida. „Kuigi sinu jala jaoks suurevõitu, või mis?”
Külm pilk mõõtis mind pealaest jalatallani. „Ära ole vastik, eks? Pealegi pole see üldse sinu asi, mida ma kaasas kannan.”
„Loomulikult,” taandusin kiirelt tagasi viisakuse piirimaile. „Lihtsalt inimlik soov abi pakkuda.”
„Kui sa aidata tahad, siis anna mulle parem üks suits.”
„Ole lahke.”
Alles avatud Cameli pakk rändas külalislahkelt tüdruku õblukesse pihku. Ta koputas vilunult kolm sigaretti välja ja andis paki ulaka naeratuse saatel tagasi. „Tagavaraks.”
Kõndisime koos rõdule ja ta sihvakat seljajoont silmates ei suutnud ma lahti saada veendumusest, et eilne tüdruk – või vähemasti mulje, mis ta endast jättis – oli oma haavatavuses mulle märksa meelepärasem.
„Hästi elad, Green,” täheldas tüdruk pärast paari pikka mahvi rõdurinnatisele naaldudes. „Oled miski miljonär või?”
Kehitasin lõbustatult õlgu. „Enda teada mitte. Aga ei või iial teada, eks?”
„Mida?”
„Kus suunas varandus su poole teel on.”
Sigaret liikus sujuvalt pehmete huulte vahele. „Sina peaks seda ju päris hästi teadma, Green.”
„Mis mõttes?”
„Kõige otsemas.”
„Anna andeks, aga kuidas sa ikkagi mu nime tead?”
„Ma tean sinust kõike.”
„Tõsiselt?”
„Täitsa tõsiselt.”
„No mida näiteks?”
Tüdruku silmades helkis pilge. „Sa said oma kuuendaks sünnipäevaks jalgratta, mis õnnestus sul juba nädal aega hiljem hunnikusse sõita. Sa vihkad oma eriala, aga oled liiga heasüdamlik, et seepärast oma vanematega riidu minna. Su armsaim sai kaks kuud tagasi autoavariis surma ja sa usud, et ei saa temast iialgi üle. Sa võitsid hiljaaegu loteriiga päris kena nutsu.” Ta mõtles veidike ja laksutas siis tähendusrikkalt keelt. „Midagi… neljasaja tuhande euro ringis vist, kui ma ei eksi?”
„Sa lugesid seda netist, eks?” ei kavatsenud ma end ülemäära lollitada lasta.
„Su jalgrattast ka või?” Hallid silmad seirasid mind peaaegu ülbelt.
„Mis sind veel huvitab? Su lemmikhamstri nimi oli Julia, ja sa söötsid teda salaja rosinatega, ehkki see oli karmilt keelatud. Sa kandsid kuuenda klassi jõulupeol üsna jõledat punast parukat, mille sa pärast puukuuri taga prügikastis salaja ära põletasid. Sa ei kanna kunagi rohelist värvi riideid, kuna sul on selleks teatud põhjus, mida ma siinkohal torkima ei hakkaks. Sa oled homo. Aga mind see ei häiri, kas tead.”
„Või nii.” Mu toon püsis jahe ja reserveeritud. „Ja räägi nüüd, mida sa endast tegelikult tead?”
„See pole üldse oluline.”
„Ja mis siis on?”
Tüdruk võdistas õlgu ja nipsutas sigareti üle rinnatise ääre. „Hetkel vist see, et mul on rämedalt külm. Kas me ei võiks tuppa minna?”
„Minugipoolest.”
Mõni aeg hiljem tõin täielikku tujutust ilmutades oma külalisele voodiriided.
Tüdruk silmitses neid pilklikult. „Ma võiksin öömaja eest natuuras maksta, kas tead. Lihtsalt tekkis seesugune abivalmis tuju.”
Jõllitasin teda uskumatult. „Minu meelest ütlesid sa äsja, et ma olen homo.”
Tüdruk kukkus itsituse saatel asju kohvrisse tagasi loopima, raksatas seejärel lukud kinni ja heitis pagasi hooletu liigutusega riidenagi alla, kuhu see kohmaka pruuni mütakana poolkülitsi lebama jäi. „Seda lõbusam ju.”
Pöörasin tüdrukule selja ja kadusin üle õla head ööd pomisedes oma territooriumile, omamata seejuures isegi ettekujutust, kas ma üldse soovisin, et mu külaline oleks hommikul endiselt olemas või mitte. Veendumus, et see ei saanud siiski olla sama inimene, kui tegemist polnud just mingi skisofreenia või isiksuse kahestumise eriti ägeda vormiga, tõstis minus kindlameelselt pead.

Ärkasin umbes pool seitse selle peale, et kusagil kööginurga piirkonnas prantsatas miski valju kolinaga vastu maad. Unisena pooleldi käsikaudu asja uurima loivates tuvastasin tüdruku ülemeeliku itsitamise saatel klaasi- ja plastmassipuru kokku kraapimas.
„Kas see on siis kõik, mis mu espressomasinast järel on?” esitasin viimaks pärast minutipikkust juhmi jõllitamist kannatlikul toonil suunava küsimuse.
„Paistab küll sedamoodi.”
End minu segadusest vähimatki häirida laskmata jätkas tüdruk võrdlemisi lõbustatult endist tegevust. Ta kandis ikka veel hommikumantlit, mis oli ta hapra kogu jaoks liialt suur, blondid kiharad õlgadel taas võluvaks lokikuhilaks kuivanud.
„Ära kildude peale astu, Green, need võivad üsna teravad olla,” hoiatati mind. Soovitusele poolautomaatselt kuuletudes tammusin kohmakalt lävel, söandamata sammugi edasi astuda.
Pilgul mööda elamist ringi rännata lastes jõudis aegamööda mu unehämaruses veel pooleldi suikuvasse ajju häiriv tõdemus kaose tegelikust ulatusest. Terve mu riidekapi sisu oli mööda korterit hoolikalt laiali laotatud, justkui oleks tegemist mingi peatselt aset leidva draamaetendusega, mille tarbeks on näitlejatele kõik käeulatusse asetatud. Mu helesinine lemmikpintsak vedeles mingis veidras poosis radiaatoril, vanaemalt saadud täpiline pidžaama, mida ma kordi olin kaalunud ära visata, ent viimasel hetkel siiski alati ümber mõelnud, oli laotatud risti üle põranda, kõik mu sokid sahtlitest välja kaevatud ja värvi järgi söögitoa lauale poolringi sorteeritud. Mu
trenniriided rippusid elutoa lühtri otsas, golfikomplekt moodustas esikunurgas kummalise geomeetrilise kujundi ja jalanõudest oli kujundatud midagi sajajalgsesarnast. Kõikjal valitses kirjeldamatu, ent samas mingi omamoodi korrapära järgi paigutatud kaos.
„Mida põrgut siin üldse toimub?” sain viimaks sõna suust, toppides põrandalambi otsas kõlkunud šortsid silme alt esimesse ettejuhtuvasse sahtlisse peitu.
Tüdruk sai espressomasinakildude muretu prügikasti toppimisega rahulolevalt ühele poole, süütas seejärel kõige süüdimatumal moel sigareti, mille ta arvatavasti öösel minult näpanud oli, ning itsitas lõbusalt. „Mul ei tulnud lihtsalt und.”
„Tõesti?” Teesklesin üllatust, mis nõudis tegelikult mõningat vaeva, et meelepahal mitte ülemäära välja paista lasta. „Ja see on sinu meelest kõige sobivam viis varahommikul aega veeta?”
Tüdruk kehitas häirimatult õlgu. „Viis nagu iga teinegi. Eeldan, et me peame täna ilmselt lahustuva kohviga leppima?”
Silmitsesin nukralt espressomasina jäänuseid, mis parimagi tahtmise korral enam midagi kohvisarnast valmistada ei oleks suutnud, ja kohmasin allaandvalt: „Näib küll sedamoodi.”
„Oki, Green, ma teen kompensatsiooniks moraalse ja materiaalse kahju eest meile mõlemale tassitäie.”
„Kui sa just oled nii kena,” pobisesin ebamääraselt ja suundusin mõnevõrra tusasena vannitoa poole.

Hommikusöök kulges, vähemalt minupoolselt, kaunikesti äraolevas meeleolus, mida ilmestas me ümber laiuv kõikvõimalike riiete kirev tohuvabohu. Sellele aeg-ajalt närvilisi pilke saates tabasin end üllatavalt tõdemuselt, et mul polnud aimugi, kui palju asju mul tegelikult on. Silmitsesin kohvi rüübates mõtlikult oma tumesiniseid punaste ornamentidega sametpükse, mille olemasolugi ma juba unustada olin jõudnud, suutmata seejuures isegi mõtlema vaevuda, mitu päeva võiks mul kuluda, et kogu sellest kaosest lõpuks jagu saada.
Tüdruk tundus täna kummaliselt isukas ja peale selle talumatult  jutukas, hävitades ära ligemale pool pätsi röstsaia, veerand purki murakamoosi ja kogu mu singivaru.
„Õigupoolest oleks siiski vist üsna kena, kui sa selle stafi enne lahkumist oma kohale tagasi paneksid,” nähvasin lõpuks tüdinult, mille peapõhjuseks oli tegelikult fakt, et olin ligemale kakskümmend minutit sunnitud kuulma enda lapsepõlveseikadest, milleks ei olnud mul tõtt-öelda vähimatki tahtmist. Seejuures ärritas kui ka hämmeldas mind üha enam, kuidas tüdruk sellest kõigest üldse teada sai.
„Kas see tähendab, et sa viskad mu välja?” kõlas külmalt irooniline küsimus. Kohvitass rändas teatraalse kolksatusega lauale.
„Mitte otseselt.”
Tüdruk itsitas. „Aga kaudselt?”
Kinkisin talle tüdinud pilgu, olles kaotanud igasuguse soovi hulludega suhelda või neid omapäi enda territooriumile tsirkust korraldama jätta. „Ma arvan, et me lahkume hoopis koos. Ma aitan sind haiglasse sisse kirjutada.”
Tüdruku lopsakad – sedapuhku granaatpunaselt läikivad – huuled vajusid hämmeldusest pärani. „Haiglasse? Mis hea pärast? Oled sa haige?”
„Kullakene, sa ei kuulanud vist hoolikalt. Jutt ei käi praegu üldse minust.“
„Kellest siis?”
„Mis sa ise arvad?”

Tänu minupoolsele initsiatiivile ja tüdruku võrdlemisi energilisele tegutsemisele nägi mu elamine umbes kolmveerand tunni pärast välja enam-vähem taoline, nagu ta ideaalis pidanuks olema. Ainsa kõrvalekaldena ilmnes väike tõrge golfikeppide kokkupanekul, sest millegipärast näis tüdruk üsna tuliselt, peaaegu hüsteeriliselt nende ärakorjamise vastu protesteerivat. Kergema vastupanu teed minnes otsustasin alla anda ja need sinnasamasse vedelema jätta, et sellega hiljem tegeleda.
Pärast korrastusprotsessi edukat lõpetamist lahkusime koos, tüdruk mõnevõrra mossitades ja mina täis otsustavust, mõlemad kohvrid sangupidi käe otsas tilpnemas.
„Kuule, see on üks kuradi jama,” pomises tüdruk lõpuks umbusklikult haigla peahoone lahmakat halli fassaadi silmates. „Miks ma sinna peaksin minema, põrgu päralt? Kas sa ei arva, et kusagil pubis oleks poole lahedam?”
„Lahedam või mitte, aga sa vajad abi.”
„Või nii?” Hoolikalt meigitud peen kulmukaar kerkis juuksepiirile. „Huvitav, mis diagnoosi sa mulle siis salamisi pannud oled?” Tundsin endal iroonilist kõrvalpilku, eirates seda stoilise rahuga.
„Minu arvamus pole siinkohal küll kuigi oluline, aga ilmselt peaksid sa oma mälukaotusest rääkima ja kompuutertomograafiat paluma.”
Tüdruk silmitses mind ühe pika viivu, pilk häiritud. „Hea küll, kui see sind rahustab, astun läbi,” sõnas ta viimaks pooleldi vastu tahtmist. „Aga sina sinna ei tule, diil?”
„Ma tahan veenduda, et sinuga kõik ikka korda saab. Pealegi pole sul passi ja võib-olla oleks minust abi, kui ma selgitaks, et…”
Tüdruk viskas sigareti hooletu liigutusega läbi akna lumme ja avas seejärel kärsitult autoukse. „Ära põe, Green, viimane asi, mida mul tõepoolest vaja läheb, on üks homost lapsehoidja.”
Ta ootamatu kommentaar pani mu ühe suunurgaga muigama. „Tegelikult, nii osav selgeltnägija, kui sa enda meelest ka pole, panid sa ühe asjaga siiski väheke mööda.”
Hallid silmad pöördusid küsivalt mulle otsa vaatama. „Põnev küll, ei tea, millega siis? Et sul on kuue paari helesiniste sokkide asemel kaheksa?” Ta laksutas teadvalt keelt. „Ei usu, ma lugesin kõik hoolega üle.”
Seirasin teda ühe uskumatu viivu. „Mille põrgu pärast sind mu sokivaru huvitab, aru ma ei saa?”
„Millest sa välja lugesid, et huvitab?”
Ta uudishimulik pilk püsis mu näol ning ma üritasin juhust kasutades sealt väevõimuga mingit hullumeelsuse ilmingut tuvastada. Kuid ta ilme oli endiselt rahulik ja kergelt lõbustatud, midagi tähelepanu väärivat reetmata.
„Millega ma siis mööda panin?”
„Sellega, et ma homo olen.”
Tüdruk viskas pea selga ja naeris kähedat suitsetajanaeru. „Ära põe, ma teadsin, et sa pole. Kuigi enamik su riietest jätab sinust kahtlemata just seesuguse mulje.”
„Mis mu riietel viga on?” esitasin süütu küsimuse.
„Kas ma ütlesin seejuures, et on?” Ta trummeldas oma pikkade maniküüritud küüntega vastu uksekäepidet. „Tegelikult võiks sa seda rüüsidega valget pluusi mulle mõnikord laenata, see tundus päris lahe.”
„Puhtalt läbirääkimise küsimus. Ma tulen sind homme vaatama.”
„Mitte mingil juhul.” Korraga oli kogu lõbusus tüdruku häälest
kadunud, asendudes jaheda metalse veendumusega. „See on tingimus, et ma sellest neetud uksest üldse siseneda suvatseks.”
„Ma helistan siis vähemalt.”
„Mul pole telefoni.”
Kuuldu tundus mu tehnikasajandiga kohanenud kõrvadele äärmiselt uskumatuna, ent samas sobis see tõdemus tüdruku olemusega vägagi kokku.
„Kui sa nii ütled.” Andsin isegi liiga kiirelt alla, peamiselt seetõttu, et õigupoolest olid mul sootuks muud plaanid. „Ära kohvreid unusta.”
Tüdruk kinkis mulle külma altkulmupilgu, ent rapsas teatraalset ohet alla surudes siiski tagaukse lahti ja õngitses kohvrid välja.
Teda silmitsedes sosistas mu vaist mulle midagi ootamatut kõrva. „Muide, ega su nimi juhtumisi Amber ei ole?”
Tüdruk kangestus hetkeks, ent ajas siis selja sirgu, jäädes mind tähelepanelikult silmitsema. Märkasin tahtmatult, et ta huulepuna ere värv mõjus tänases halastamatus sombuses hommikus kuidagi liialt silmatorkavana.
„Ma ei usu eriti.”
Kehitasin allaandvalt õlgu. „Aga midagi sinnapoole?”
„Kuule, sel pole üleüldse mingit vahet, eks?”
Ta oli juba ust üleolevalt kinni kõmatamas, kui talle näis veel midagi meenuvat. „Green?”
„Jah?”
„Tegelt pean ma sinult midagi paluma.”
Ootamatu paluv noot ta hääles muutis mu hoobilt lahkeks, pannes mu oletama, et pean arvatavasti kellelegi helistama, kusagilt läbi hüppama või muud sarnast.
„Ole nii hea ja ära neid golfikeppe mingil juhul liiguta, eks?”
Mu näol peegeldus ilmselt kõige ehedam hämmeldus, sest see oli tõepoolest viimane, mida ma kuulda lootnuks.
Mu iroonilise mõttekäigu vaevata ära tabanud, kinnitas tüdruk peaaegu anuvalt: „See on väga oluline, tõesõna.”
Enne, kui ma midagi vastatagi oleks jõudnud, kõmatas ta autoukse kinni, keeras mulle otsustavalt selja ja eemaldus.
Jäin ainiti jälgima, kuidas mu identiteeditu külaline mööda lumist kõvaks trambitud teed reipal sammul peasissekäigu poole suundus, kummaski käes õõtsumas pruun kohver, tundudes mulle kogu oma veidruses millegipärast kummalise üleskeeratud portselannukuna. Järgmisel hetkel avanes haigla välisuks, neelates ta sihvaka hapra kogu.

Aforisme sõprusest

Tõelised sõbrad on nagu hommikud. Sa ei saa neid kogu päevaks, ent võid alati kindel olla, et nad on olemas, kui üles ärkad. Homme, järgmisel nädalal, järgmisel aastal, igavesti .

Sõprus on armastus ilma tiibadeta.

Sõprusel on üks hing ja kaks keha.

Kõige vanem sõprus on kõige ehedam - nagu kõige vanem vein..

Sageli kujutab sõprus enesest võrrandit, milles on oma tundmatu ja muutuja.

Sõprus on tugev nagu kepp, mis kõlbab rännakuks, armastus aga habras kepike jalutuskäiguks.

Parim osa inimese elust on ta sõbrad.

Sõprus on nagu saladus- kas sa oskad seda hoida?

Ainuke ja tõeline sõber on see, kes teab sinust ka halvimat, aga siiski hoolib.

Loevad need sõbrad, kellele sa võid helistada ka kell 4 hommikul.

Iga inimene on täpselt niikaua elus, kuni mõni olend maailmas temast veel tõeliselt hoolib.

See, kui palju keegi sind armastab, on pöördvõrdeline sellega, palju sina neid armastad!

Üritada unustada kedagi, keda sa armastad, on sama, mis üritada mäletada kedagi, keda sa iial kohanud pole.

Sõprus suurendab rõõmu ja vähendab kurbust.

Armastus küsib sõpruselt: "Kui mina olen juba olemas, siis milleks Sind vaja on?"Sõprus vastab: "Selleks, et tekitada naeratus sinna kuhu Sina jätad pisarad."

Sõbrad on nagu taevatähed- neid ei ole kogu aeg näha, kuid nad on alati olemas.

Sõber on see, kellega sa julged olla sina ise.

Pam Brown

Sõber on vastatud vajadus.

Kahlil Gibran

Kui oled end narriks teinud, on tõelised sõbrad seda meelt, et sa ei pea igavesti narriks jääma.

H. M. E

Tõeline sõprus algab mõnusast vaikusest kahe inimese vahel.

DAVE DYSON GENTRY

Armastus on kaaviar, tort, maasikad ja vahukoor. Armastus on šampanja.

Sõprus on soe leib, värske või, kodujuust ja tassike teed. Parim viis elamiseks on need kaks ühendada. Ent sõprust on kergem seedida.

PAM BROWN

Kohtle oma sõrpu nagu oma piltegi – paiguta nad oma parimasse valgusse.

JENNIE JEROME CHURCHILL

TOREDAT SAABUVAT SÕBRAPÄEVA, MU ARMSAD SÕBRAD JA HEAD LUGEJAD!

Fotod: bwallpapers.com,

funhandprintalt.blogspot.com

Nukitsa konkurss taas alanud

Alanud on taas Nukitsa konkurss. Elektroonilise hääletuse kaudu saavad lapsed valida viimase kahe aasta jooksul ilmunud lemmikraamatu. 

Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatav lugejaküsitlus, kus kahe viimase aasta lastekirjanduse saaki hindavad lapsed ise. Laste häälte põhjal selgitatakse välja populaarseim lastekirjanik ja lasteraamatukunstnik.

Laste hinnanguid kogutakse terves Eestis peamiselt raamatukogude abiga, võimalik on hääletada ka elektrooniliselt. XI Nukitsa konkursist võttis osa 7827 last.

Nukitsa konkursi võitjad – laste lemmikkirjanik ja -kunstnik – saavad auhinnaks pronksist Nukitsa kuju, tänu Kultuurkapitalile kuulub kolmele edukamale kirjanikule ja kunstnikule ka rahaline preemia.

Nukitsa konkursi peaauhinna – Nukitsa pronkskuju – on võitnud kirjanikud Andrus Kivirähk (kolmel korral), Henno Käo (kahel korral), Voldemar Miller, Edgar Valter, Ene-Maris Tali, Ira Lember, Janno Põldma, Kristiina Kass ning kunstnikud Heiki Ernits (neljal korral), Edgar Valter (kahel korral), Piret Niinepuu, Ulvi Kuusk, Tarmo Tali, Karel Korp, Anni Mäger. 
Kas tänapäeva laps on aktiivne lugeja ning mis meelitab teda helendava ekraani lummusest ilukirjanduse värvirohkesse ja seiklusrikkasse maailma? 
Sündmust kajastas ka veebiväljaane Hiiuelu, kus natuke ka minust juttu. Sellest loe lähemalt siit.

Pilt: nuku.ee
allikas: elk.ee