Kohtumine Kärdla Ühisgümnaasiumi kooliperega

10. märts. Saanud mõned nädalad tagasi Kärdla Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetajalt Tiiu Heldemalt kutse tulla kooliperele endast ja oma loomingust emakeelenädala raames pajatama, seisiski mul sel kevadpäeval kell 12.30 taas ees kohtumine raamatusõpradega.

"Mu raamatupakk on päris raskeks muutunud," muigan ja tõstan ükshaaval kotist välja oma seitse romaani, lisaks mõned luulekogud ja paar ajakirja ning asetan teosed lauanurgale püsti, et need kuulajaskonnale paremini näha oleks. Paraku osutub laud liiga tillukeseks, seega mahutan lasteraamatu "Keteriin Salaaias" mõlemad osad mustalt läikiva tiibklaveri servale.
Üksteise järel valguvad saali õpilased  - kaheksandikud, üheksandikud ja kümnes klass ning hetkeks näib neid isegi hirmutavalt palju. Pikast talvest pisut väsinud nägudega ning kevadvaheaja ootel. 

Avastan kiiresti, et tegelikult polegi isegi natuke sellisele kevadväsinud publikule kuigi keeruline rääkida taaskord oma lugu, kuidas ma kirjutamise juurde jõudsin. Sellest vihmasest sügispäevast Selveris aastal 2010, kui raamatuleti ees värskelt ilmunud teoseid sirvisin ning pähe tekkis mõte: mis siis, kui prooviks? Kasvõi enda lõbuks? 

Aeg möödub kiiresti, ent lõpetuseks jõuan siiski lugeda katkendi kirjastuse Argo poolt välja antud, viimati ilmunud romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem," mis pälvib siit-sealt lõbusaid naerupahvakuid.

Raamat jääb koolile kingituseks ja õpilased tõttavad edasi uuele üritusele, sedapuhku Ave Vita! keskusesse, järgmisele kirjandusüritusele.