Kohtumisõhtu Mihkel Rauaga

Kolmapäeva õhtu, 5. märts. Kell tiksub poole kuue kanti. Õhus on õhtupäikest, peale pikka talve suisa harjumatut sumedust. Üks esimesi seesuguseid päevasid, mis meelitab nii õues viibima kui ka kultuurimaja poole suunduma, et järjekordset kultuurielamust saada.
Kinosaali uks on kutsuvalt pärani, ent istmeread veel tühjad. Sean end istuma kohta, kust on hea pildistada ja mu ootav pilk jääb pidama bordoopunasel kardinal, jõulise kontrastina mõjuval sinise kattega laual ning sama värvi toolil. Algamas on kirjandusõhtu Mihkel Rauaga.

Aeg kulub kiiresti. Veel napp pooltund, mille vältel inimesed vaikselt kogunevad ja saali astubki vetruvates helebeežides moodsates jalanõudes, teksapükstes ning Black Sabbath´i logo kandvas helehallis dressipluusis Mihkel Raud, kes kuulama tulnuid koduselt tervitab. Sama koduses ja vahetus õhkkonnas kulgeb ka järgnev poolteist tundi.

Mihkel Raud räägib oma esikteosest "Musta pori näkku," mis kujunes Eesti kirjandusmaastikul üheks müüduimaks ja ühtlasi ka skandaalseimaks raamatuks.

"Mu algne plaan oli kirjutada ansambli "Singer Vinger" hiilgeaegadest, kuigi teos kujunes siiski pigem mu enda tol ajal asetleidnud sündmuste subjektiivseks nägemuseks," nendib bändis kitarristina tegutsenud ja siiani tegutsev Raud. Mõne sõnaga puudutab ta ka oma teist romaani "Sinine on sinu taevas", milles ta oma sõnul tahtlikult vältis pori loopimist, kirjutades teose sootuks teises, ühiskonnakriitilises žanris. Põgusalt puudutab Mihkel teletöö telgitaguseid, räägib "Superstaari"-saate kohtunikurollist, vastates lihtsalt ja ausalt ka isiklikumat laadi küsimustele.

Pärimise peale, kuidas on mõjutanud ta elu olla kuulsate vanemate järeltulija, vastab Raud talle omases kujunditerohkes kõnepruugis, et lapsena ei saanud ta sellest eriti arugi, kuigi ta lapsepõlv olla palistatud paljude kultuuriheerostega külaskäikudega.

Päevitunud Mihkel Raud, kes näeb välja nagu oleks äsja lõunamaareisilt naasnud lennukilt maha astunud, räägib oma kirglikust reisiarmastusest, mis viib teda peagi giidina tagasi New Yorki,   teatrilembusest kui ka sellest, et talle meeldib näidendeid lugeda.

"Ma otsin end ikka veel, ega tea, kes ma olen," väidab ta, pidamata ilmselgelt pelgalt tagasihoidlikkusest oma mitmekülgusust olla mitmel väga erineval alal andekas, eeliseks. "Ma olen väga enesekriitiline inimene."

Autogrammiküttide parvest läbi murdnud ja lõpuks koduteele suundunud, tõden, et vahetu Mihkel Raud on sootuks teistsugune kui teleekraanilt nähtud karm "Superstaari"-kohtunik – lihtne, loomulik ning meeldiv inimene. Keegi, kes on palju näinud, kogenud, inimene, kellest kiirgab jõulist loomingulisust ning kellega on huvitav ning rikastav suhelda.