Kirjastanud: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2011
Kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud noorteromaanivõistluse auhinnatud teos
Lehekülgi: 307
Zanr: Müstikasugemetega põnevik
Katkend pärineb lehekülgedelt 32 - 50
Umbes tunni aja pärast, kui kaldusin juba arvama, et mu külmavõetud jalgadest ei saa enam eales asja, juhtus midagi sootuks ootamatut.
Mu vaatevälja, enam-vähem samasse paika, kuhu eelminegi kord, ilmus siluett. Jäin seda täiesti jahmunult silmitsema, unustades nii oma külmatunde, hingevalu kui ka peaaegu lõpuni põlenud sigareti sõrmede vahel. Sekundi pärast jõudsin arusaamisele, et kuigi ta oli sedapuhku riides sootuks teisiti, kandes korallpunast spordijopet ja liibuvaid heledaid teksaseid, ei saanud see olla keegi muu kui tema. Blondid juuksed voogasid samamoodi lahtiselt lopsaka kosena õlgadel, olles täis tipitud tuhandeid sädelevaid räitsakaid, mis muutsid teisel pool teed seisva tüdruku tänavalampide öises kumas kellekski muinasjutuprintsessiga sarnanevaks olevuseks. Ainus, mis ta suhteliselt moodsa ja tänapäevase imagoga kuidagimoodi kokku sobituda ei tahtnud, oli kohver. Täpselt samasugune pruun päevinäinud nahkkohver, mille ta mu köögitoolile jätnud oli, ja mida, kui ma nüüd just väga mööda ei pane, vist viimati viiekümnendatel kanda armastati. Tüdruk hoidis seda kramplikult paremas käes ega vaadanud minu poole, püsides samasuguses vaikses tardumuses, mis oli mulle tuttav juba eelmisest korrast.
Kustutasin aegamööda sigareti ning kõndisin vaikides üle tee, suutmata seejuures isegi ülemäära imestada, et mu jäätunud jalad mind üldse kanda suutsid. Jäin tüdrukust paari meetri kaugusele uurivalt seisatama, kohandades hääle sõbralikuks. Tõsiasi, et ma teda uuesti nähes lausa absurdselt rõõmustasin, jahmatas mind ennastki. „Hei, kuidas läheb?”
Hallid silmad libisesid jahedalt ja üksjagu üllatunult minu omadesse. Neis külmuse kohtamisega olin ma tegelikult arvestanud. Ta ei tundunud vähimalgi määral seesuguse tüdrukuna, kes igale suvalisele tüübile, kelle hulka kuulusin ilmselgelt ka mina, naerdes kaela oleks viskunud.
„Ma ei tea, tänan küsimast muidugi. Kuidagi ikka.”
Seirasin hetkeks ainiti ta punast jopet, mis tundus täiesti uus ja tõenäoliselt üsna kallis, pannes mu oletama, et ilmselt on talle kõik siiski meenunud ning ta on kenasti koju tagasi jõudnud.
Märkasin, et tüdruk on end üsna tugevalt meikinud, mis mõjus pigem sõjamaalingu kui jumestusena, jättes ta hapruse ja haavatavuse sedapuhku kuidagi kummaliselt varju.
„Kõik on vist kombes, nagu ma aru saan?”
Tüdruku silmis välgatas üllatus. „Vabandage, kas ma tunnen teid?”
See ootamatu küsimus hämmeldas mind tublisti, pannes mu teda uurivalt ja sootuks teistsugusel pilgul silmitsema. Needsamad hallid silmad, pehmed näojooned, väike lohk lõual, sama tooni juuksed – vaatluse tulemusena olin siiski enam-vähem sajaprotsendiliselt veendunud, et eksimine polnud võimalik, kui tegemist polnud just identsete kaksikutega. Rõhutatult tugev silmalainer ja tumepunane läikiv huulepulk muutsid ta küll pisut võõramaks, ent seejuures siiski täiesti äratuntavaks.
Pistsin käed taskusse, üritades enesekindlana välja paista. „Minu meelest küll. Sa jätsid oma asjad minu poole.”
Tüdruk mõõtis mind pika pilguga, milles ei vilksatanud ainsatki äratundmishelki. „Mida sa veel välja mõelda suudad?”
Kehitasin vaoshoitult õlgu ja süütasin aja võitmiseks uue sigareti, hoides tooni meelega kerge ja huvituna, et end mitte päris lolliks teha. Kes teab, võib-olla oligi see mingi segane kaksikute mäng, mille mõte mulle arusaamatuks jäi?
„Ootad kedagi?” söandasin viimaks pärida.
Korraga tundus tüdruk ebalev. „Ma ei tea. Vist mitte.”
Mu pilk riivas uuesti kohvrit ta käes. „Reisid kuhugi?”
Tüdruk silmitses oma pagasit peaaegu õnnetult, justkui kannaks ta kaasas midagi, mida ta tegelikult vähimalgi määral näha ei soovinud. „Ma ei usu.”
Tõmbasin sigareti aeglaselt lõpuni, mille vältel ei juhtunud midagi muud kui see, et meist möödus taas tuttav lumesahk ja tüdruk hoidis pilgu stsenaariumikohaselt tee äärde lükatud lumevallil, justkui võiks sealt iga hetk välja hüpata mõni abivalmis härjapõlvlane, kes sõrmenipsu peale meile mõlemale mõistuse pähe tagasi tooks. Või siis vähemalt üritaks inimkeeli selgitada, mis siin, põrgu päralt, õieti toimub.
Aeg läks ja kuna seda siiski juhtuvat ei paistnud, tuli mul lõpuks paratamatult ohjad üle võtta.
„Igatahes,” märkisin kuidagimoodi eneseväärikust säilitada üritades, „su õe kohver on minu pool. Annan selle äkki sinu kätte, mis sa arvad?”
Tumepunane suu väändus nõutult. „Mida sa sellega mõtled?”
„Täpselt seda, mida ütlesin.” Muljusin sigareti pikkamisi vastu prügikastiäärt laiaks, jälgides eemalolevalt, kuidas see kokkupuutest lumega silmapilkselt visisedes kustus. „Ma ei ela kaugel, tule kaasa, see ei võta kaua.”
Tüdruk loovutas vähimagi võitluseta oma kandami ja kõndis kuulekalt mu kõrval Subaruni, vaikides samamoodi terve tee, huuled kõvasti kokku surutud ja pilk ainiti enda ette suunatud.
Kui me minu poole jõudsime, kissitas ta nagu eelmiselgi korral eredas päevavalguslampide kumas ehmunult silmi ja jäi esikusse tardunult seisatama, justkui oleks kogemata keelatud pinnale astunud.
Soovimata ta trikkidest end rohkem petta lasta, kõndisin oma avatud kööginurka ja tulin hetke pärast kohvriga tagasi. „Näed, siin see on. Kõik on alles, võid üle kontrollida.”
Tüdruk silmitses uurivalt kohvrit ja seejärel mind. „See pole minu oma,” teatas ta äkki.
„Ma ei mõtlegi, et sinu.”
Mu hääles kõlas sunnitud rahu nagu mingil B-kategooria näitlejal, kes pole küll päris veendunud, missugust lavastust tal parasjagu etendada tuleb, omades seejuures siiski head tahet asjaga talutavalt ühele poole saada. „Ole nii kena, vii see oma õele ja ütle talle, et Martin tervitab.”
„Mul ei ole õde,” kõlas uus ja järjest veidram väide.
Nõksatasin oma külalisele hämmeldunult otsa vaatama ja panin kohvri, mida ta tõrjuva kehakeele järgi otsustades vastu võtma ei soostunud, meie vahele – täpselt võrdsele kaugusele teineteisest – maha. Selle mõlemad sangad vajusid uuesti lonti, tuues endisest selgemini esile sarnasuse vana hüljatud jahipeniga.
„Või nii. Tähendab, see oled siis sina?”
„Mis mina?”
„Tüdruk eilsest õhtust.”
„Anna andeks, aga ma ei saa aru, millest sa räägid.” Hääl oli jahe, võõras ja kauge, justkui seisaks me ikka veel tänaval nagu kaks võhivõõrast.
Silmitsesime teineteist uurivalt. Hall pilk püsis mittemidagiütlev, sealt polnud võimalik midagi välja lugeda. Hetke pärast jõudsin ainumõeldavale järeldusele, et ta mälukaotus on ilmselt sügavam, kui ma esmapilgul oletadagi oleks osanud.
„Hea küll,” pomisesin viimaks rahustavalt, libistasin sõrmedega läbi juuste ja vaatasin arupidavalt ringi, kaaludes samaaegselt võimalust, kas mul õnnestub ta hommikul kuidagimoodi haiglasse kupatada.
„Ee… Kuigi sulle vist ei meenu, siis… ma elan siin,” alustasin mõnevõrra ebalevalt. „Mu nimi on Martin. Sa võid vabalt siin ööbida.” Osutasin lõuaga diivani poole. „Eile magasid sa seal, aga kui sa juhtumisi meelt oled muutnud, siis võin vabalt ise diivanil tukkuda.”
Tüdruk näris oma lopsakat alahuult, nii et pärlvalged hambad erepunase pumatiga pisut määrdusid, ja kõhkles. „Ma hakkan parem vist siiski minema.”
Mu hääles kõlas nõrk iroonia. „Jah? Ja kuhu?”
Ainus temapoolne reaktsioon oli napp õlakehitus.
„Sinna tänavanurgale?”
„Ilmselt küll. Mis siis?”
Astusin lähemale ja silmitsesin teda uurivalt, kuid hallid silmad jälgisid mulle otsa vaatamise asemel pingsalt mu läikivat parkettpõrandat. Miski selles näis teda isegi ülemäära murelikuks tegevat.
„Süüa tahad?” küsisin lõpuks, suutes ühisele hommikusöögile mõeldes vaid suurivaevu naeratamast hoiduda. „Sulle vist meeldib röstsaiu võiga katta?”
Mu lõbusana mõeldud tähelepanek läks tüdrukust mööda, kuna ta silmad uurisid ikka veel võrdlemisi häiritult parketi puidumustrit. „Tänan, aga ma ei soovi midagi.”
„Noh, ega ma muidugi peale ei käi.” Ulatasin talle uue saunalina ja seekord, juba märksa targemana, kohe ka hommikumantli.
„Aga…” Ta tõstis silmad ja näperdas tükk aega kärsitult pehmet kohevat froteepampu enda käes.
„Jah?”
„Mul ei ole raha, et sulle öömaja eest maksta.”
Muigasin. „Kuigi sulle vist ei meenu, olen seda kardetavasti juba kuulnud.” Köhatasin hääle puhtaks. „Kas sa tõepoolest arvadki sedasi, et mu meelisajaviide on linna pealt peavarjuta ja mälukaotusega tüdrukuid üles korjata, et nende pealt teenida?”
Mu märkus pani ta millegipärast sunnitult itsitama ja mind otsekohe mu mõtlematuid, kuigi seejuures sundimatuna mõjuma pidanud sõnu kahetsema.
„Kõik võib olla, Green,” kostis ta hooletult, pani pehme nutsaka otsustavalt diivaninurgale, et end sulejopest aeglaste läbimõeldud liigutustega vabastada.
Jõllitasin üha kasvava hämmeldusega, kuidas ta mulle juba tuttavaks saanud sujuvusega üle põranda liugles, et jope, mis väljas nähtud korallitooni asemel nüüd millegipärast hoopis tumepunasena tundus, varna riputada. Silmitsesin oma salapärast külalist ainiti, kui ta end ringi pööras, blonde läikivaid juukseid automaatselt kohendas ja mulle aegamisi taas lähenes. Mu pilku nähes libises ta silmist läbi põgus flirtiv naeruvirvendus, mis järgmisel silmapilgul sama kiirelt kustus.
Tajusin üsna selgelt, et peale riietuse ja meigi oli temas midagi sootuks teistmoodi kui eelmisel korral. Ma ei osanud seda õieti sõnadessegi panna, see polnud otseselt midagi määravat, pigem kuidagi alateadlikult tunnetatav. Miski ta olekus oli hoopis teistsugune – tüdruk tundus märksa enesekindlam ja hoolimatum kui eile, seega ei suutnud ma siiski päris lõpuni kindel olla, kas tegemist on üldse sama isikuga või mitte.
Segadust kuidagi varjata püüdes otsustasin turvalisuse mõttes eileõhtuse stsenaariumi juures püsida.
„Nagu näen, on sulle mu perekonnanimi meenunud?” avaldasin maailma kõige rahulikumal moel viimaks oma hämmeldust. „Mine tea, äkki me tõesti tunnemegi teineteist? Kus koolis sa käisidki?”
Tüdruk ohkas ja ma tajusin selles tüdimust. „Ma tõesti ei mäleta.”
„Sa ei mäleta midagi?”
„Ei.”
„Isegi mitte seda, et sa eile siin olid?”
„Kas ma olin eile siin?” Ta vaatas uskumatult ringi, nagu näeks kõike tõepoolest esimest korda.
„Olid.”
Tüdruk paistis hetkeks segadusse sattuvat. „Aga… see pole ju võimalik.”
Üritasin säärases tavatus olukorras jääda nii sundimatuks kui võimalik. „Noh, pole hullu, kas tead. Vannituba on seal. Kasuta kõike, mis meeldib. Tunne end mugavalt.”
Tüdruk nõksatas justkui käsu peale liikvele, kiirustades tõtakalt näidatud suunas.
Omapäi jäänuna üritasin samaaegselt taas nii peas kui ka elamises mõõdukat korda luua. Korteriga läks enam-vähem õnneks, mida ei saanud paraku öelda mu meeleseisundi kohta. Ringi sebides märkasin, et tüdruk oli jätnud oma kohvri täpselt samasse kohta kuhu eile, tundmata selle vastu vähimatki huvi. Kaalusin seda hetke käes, tundes korraks lausa üleloomulikku uudishimu: kas on võimalik, et see võis sisaldada samasugust vana kampsunit, nürisid värvipliiatseid ja muud träni, milles ma juba sobranud olin? Pärast põgusat kõhklust panin kohvri põrandale tagasi, loobudes targu plaanist ta asjades tuustida.
Kui tüdruk lõpuks õhetava ja tilkuvana vannitoast tuli, märg rätik turbanina ümber juuste keeratud, ja minu kõrval diivanil istet võttis, tegin sellest ettevaatlikult juttu.
„Sa ei mäleta, kas sa oled üldse siit linnast või kusagilt kaugemalt?”
Tüdruk mõtles hetke. „Pole aimugi.”
Mingi ootamatu idee ajendil vinnasin lauanurgalt sülle oma valge Maci läppari ja avasin kaane, klõpsides erinevatele Tallinna panoraamidele. „Kas miski tundub tuttav?”
Tüdruk nihkus sentimeetri võrra lähemale ja ta tardunud pilk püsis ainiti helendaval ekraanil. Lõpuks nõjatus ta diivani seljatoele tagasi, hääles kõlamas tusane allaandmine: „Kahjuks mitte.”
Lootust kaotamata klõpsisin seejärel lahti mõningaid teisi suuremate linnade vaateid, ent mu kummaline külaline ei leidnud – või siis ei tahtnud meelega leida – mitte kusagilt ainsatki pidepunkti.
„Oo-kei,” venitasin lõpuks, tahtmata lüüasaamist tunnistada, ja panin läppari lauanurgale tagasi. Sõnatu rõhuv vaikus virvendas raske ja arusaamatuna me vahel. Siiski üritasin selles pooleldi eksinuna mingit viisi huupi teed leida, lobisedes niisama pealiskaudselt ühest ja teisest, taibates seejuures, et tüdruk ei kuulanudki mind õieti.
„Eile öösel ütlesid sa midagi kummalist,” märkisin lõpuks vaikselt.
„Mind ei olnud eile siin,” kõlas maailma kõige veendunum jahe vastus.
„Olgu peale,” sõnasin allaandvalt, silmitsedes ühe lubamatu viivu sillerdavat veeniret, mis tüdruku meelekohalt aegamööda hommikumantli kaelusesse nõrgus. „Keegi, kes oli sinu moodi, väitis, et mäletas üht kollase kannuga kööki. Kas sa juhtumisi tead sellest midagi?”
„Kollase kannuga kööki?” Hallid silmad pöördusid hämmeldusega mulle otsa vaatama. „Kas see on mingi maal?”
Naeratasin hapukalt, tõdedes endamisi, et ilma meigita nägi tüdruk kahtlemata märksa parem välja. „Mul pole tegelikult õrna aimugi. Kuigi see võib täitsa vabalt ka maal olla.”
„Ei, ma ei mäleta päris kindlasti mingit maali,” täheldas tüdruk mõne aja pärast. „Ma ei usu, et ma kunagi üldse mingitel kunstinäitustel käinud oleks.”
„Sa ei usu, aga päris kindlalt siiski ei tea?”
„See teeb vist ühe ja sama välja.”
Ta väitele vastu vaielda soovimata rändas mu pilk uuesti kohvrile. „Võib-olla peaksid siiski oma asju uurima?”
„Milleks?”
„See aitaks sul meenutada.”
Enne, kui ta vastu vaidlema oleks jõudnud hakata, tõusin otsustavalt püsti, võtsin kohvri ja asetasin selle diivanile meie vahele. Tüdruk silmitses tusaselt ja tõrksalt oma kandamit, justkui võiks seal peituda mõni vana vihavaenlane. Ühe põgusa, kartusest kantud viivu mõtlesin, et võib-olla tekitab see temas taas samasuguse hirmusööstu nagu eile. Tüdruk põrnitses kohvrit, kulm kortsus, kuid hetke pärast näis ta otsusele jõudvat: mühatas pahaselt, avas hooletu õlakehituse saatel pagasi ja õngitses seal leiduva aegamisi lagedale, asetades asjad lauaservale korrapärasesse ritta.
Silmitsesin nähtavale ilmunut üha suureneva uskumatusega. Kohvris oli täpselt viis asja: tühi puidust niidirull, tükk roosat kriiti, väike kokkupandav ilma nuppudeta malelaud, sinised number 42 meeste tennised ja tilluke marmorist elevandikujuke, mille vasak kõrv oli pisut murenenud.
Mu pilk püsis esemetel, hinges täielik arusaamatus. Neis oli veel vähem mõtet või loogikat kui eilse kohvri sisus.
„Kas see staff ütleb sulle midagi?” pärisin viimaks.
Tüdruk oli vahepeal märkamatult lahti klõpsanud ruumi teises servas seisva teleri ja ta pilk oli libisenud helendavale ekraanile, kus hiline ilmateade jätkuvat lumesadu lubas. Tema olekust paistis, et ta oli oma kummalisevõitu kraami juba täielikult unustada jõudnud.
„Mis asjad?” küsis ta eemalolevalt. Ilmateade asendus muusikakanaliga.
Tõstsin niidirulli pisut kärsitult ta nina ette. „Näiteks see? Mida see sulle ütleb?”
Tüdruk fokuseeris oma halli pilgu pooleldi vastu tahtmist niidirullile, millega ma endiselt ta nina ees vehkisin, ja korraga tundus ta vihane. „Mida see sinu arvates mulle siis ütlema peaks?”
„Ma lootsin, et sina ütled mulle.”
Ta seiras mind häiritult. „Ja ma ütlen sulle, et ma ei tea!”
„Kas sa oled õmbleja?”
„Õmbleja?” kordas ta toonil, nagu ei suudaks selle sõna tähendust üldse tabada. „Vaevalt küll.”
Võtsin laualt tennised. „Või siis tennisist?”
Mu sarkastiline naeratus töötas ilmselt minu vastu, aga ma lihtsalt ei suutnud seda endas hoida. „Kuigi sinu jala jaoks suurevõitu, või mis?”
Külm pilk mõõtis mind pealaest jalatallani. „Ära ole vastik, eks? Pealegi pole see üldse sinu asi, mida ma kaasas kannan.”
„Loomulikult,” taandusin kiirelt tagasi viisakuse piirimaile. „Lihtsalt inimlik soov abi pakkuda.”
„Kui sa aidata tahad, siis anna mulle parem üks suits.”
„Ole lahke.”
Alles avatud Cameli pakk rändas külalislahkelt tüdruku õblukesse pihku. Ta koputas vilunult kolm sigaretti välja ja andis paki ulaka naeratuse saatel tagasi. „Tagavaraks.”
Kõndisime koos rõdule ja ta sihvakat seljajoont silmates ei suutnud ma lahti saada veendumusest, et eilne tüdruk – või vähemasti mulje, mis ta endast jättis – oli oma haavatavuses mulle märksa meelepärasem.
„Hästi elad, Green,” täheldas tüdruk pärast paari pikka mahvi rõdurinnatisele naaldudes. „Oled miski miljonär või?”
Kehitasin lõbustatult õlgu. „Enda teada mitte. Aga ei või iial teada, eks?”
„Mida?”
„Kus suunas varandus su poole teel on.”
Sigaret liikus sujuvalt pehmete huulte vahele. „Sina peaks seda ju päris hästi teadma, Green.”
„Mis mõttes?”
„Kõige otsemas.”
„Anna andeks, aga kuidas sa ikkagi mu nime tead?”
„Ma tean sinust kõike.”
„Tõsiselt?”
„Täitsa tõsiselt.”
„No mida näiteks?”
Tüdruku silmades helkis pilge. „Sa said oma kuuendaks sünnipäevaks jalgratta, mis õnnestus sul juba nädal aega hiljem hunnikusse sõita. Sa vihkad oma eriala, aga oled liiga heasüdamlik, et seepärast oma vanematega riidu minna. Su armsaim sai kaks kuud tagasi autoavariis surma ja sa usud, et ei saa temast iialgi üle. Sa võitsid hiljaaegu loteriiga päris kena nutsu.” Ta mõtles veidike ja laksutas siis tähendusrikkalt keelt. „Midagi… neljasaja tuhande euro ringis vist, kui ma ei eksi?”
„Sa lugesid seda netist, eks?” ei kavatsenud ma end ülemäära lollitada lasta.
„Su jalgrattast ka või?” Hallid silmad seirasid mind peaaegu ülbelt.
„Mis sind veel huvitab? Su lemmikhamstri nimi oli Julia, ja sa söötsid teda salaja rosinatega, ehkki see oli karmilt keelatud. Sa kandsid kuuenda klassi jõulupeol üsna jõledat punast parukat, mille sa pärast puukuuri taga prügikastis salaja ära põletasid. Sa ei kanna kunagi rohelist värvi riideid, kuna sul on selleks teatud põhjus, mida ma siinkohal torkima ei hakkaks. Sa oled homo. Aga mind see ei häiri, kas tead.”
„Või nii.” Mu toon püsis jahe ja reserveeritud. „Ja räägi nüüd, mida sa endast tegelikult tead?”
„See pole üldse oluline.”
„Ja mis siis on?”
Tüdruk võdistas õlgu ja nipsutas sigareti üle rinnatise ääre. „Hetkel vist see, et mul on rämedalt külm. Kas me ei võiks tuppa minna?”
„Minugipoolest.”
Mõni aeg hiljem tõin täielikku tujutust ilmutades oma külalisele voodiriided.
Tüdruk silmitses neid pilklikult. „Ma võiksin öömaja eest natuuras maksta, kas tead. Lihtsalt tekkis seesugune abivalmis tuju.”
Jõllitasin teda uskumatult. „Minu meelest ütlesid sa äsja, et ma olen homo.”
Tüdruk kukkus itsituse saatel asju kohvrisse tagasi loopima, raksatas seejärel lukud kinni ja heitis pagasi hooletu liigutusega riidenagi alla, kuhu see kohmaka pruuni mütakana poolkülitsi lebama jäi. „Seda lõbusam ju.”
Pöörasin tüdrukule selja ja kadusin üle õla head ööd pomisedes oma territooriumile, omamata seejuures isegi ettekujutust, kas ma üldse soovisin, et mu külaline oleks hommikul endiselt olemas või mitte. Veendumus, et see ei saanud siiski olla sama inimene, kui tegemist polnud just mingi skisofreenia või isiksuse kahestumise eriti ägeda vormiga, tõstis minus kindlameelselt pead.
Ärkasin umbes pool seitse selle peale, et kusagil kööginurga piirkonnas prantsatas miski valju kolinaga vastu maad. Unisena pooleldi käsikaudu asja uurima loivates tuvastasin tüdruku ülemeeliku itsitamise saatel klaasi- ja plastmassipuru kokku kraapimas.
„Kas see on siis kõik, mis mu espressomasinast järel on?” esitasin viimaks pärast minutipikkust juhmi jõllitamist kannatlikul toonil suunava küsimuse.
„Paistab küll sedamoodi.”
End minu segadusest vähimatki häirida laskmata jätkas tüdruk võrdlemisi lõbustatult endist tegevust. Ta kandis ikka veel hommikumantlit, mis oli ta hapra kogu jaoks liialt suur, blondid kiharad õlgadel taas võluvaks lokikuhilaks kuivanud.
„Ära kildude peale astu, Green, need võivad üsna teravad olla,” hoiatati mind. Soovitusele poolautomaatselt kuuletudes tammusin kohmakalt lävel, söandamata sammugi edasi astuda.
Pilgul mööda elamist ringi rännata lastes jõudis aegamööda mu unehämaruses veel pooleldi suikuvasse ajju häiriv tõdemus kaose tegelikust ulatusest. Terve mu riidekapi sisu oli mööda korterit hoolikalt laiali laotatud, justkui oleks tegemist mingi peatselt aset leidva draamaetendusega, mille tarbeks on näitlejatele kõik käeulatusse asetatud. Mu helesinine lemmikpintsak vedeles mingis veidras poosis radiaatoril, vanaemalt saadud täpiline pidžaama, mida ma kordi olin kaalunud ära visata, ent viimasel hetkel siiski alati ümber mõelnud, oli laotatud risti üle põranda, kõik mu sokid sahtlitest välja kaevatud ja värvi järgi söögitoa lauale poolringi sorteeritud. Mu
trenniriided rippusid elutoa lühtri otsas, golfikomplekt moodustas esikunurgas kummalise geomeetrilise kujundi ja jalanõudest oli kujundatud midagi sajajalgsesarnast. Kõikjal valitses kirjeldamatu, ent samas mingi omamoodi korrapära järgi paigutatud kaos.
„Mida põrgut siin üldse toimub?” sain viimaks sõna suust, toppides põrandalambi otsas kõlkunud šortsid silme alt esimesse ettejuhtuvasse sahtlisse peitu.
Tüdruk sai espressomasinakildude muretu prügikasti toppimisega rahulolevalt ühele poole, süütas seejärel kõige süüdimatumal moel sigareti, mille ta arvatavasti öösel minult näpanud oli, ning itsitas lõbusalt. „Mul ei tulnud lihtsalt und.”
„Tõesti?” Teesklesin üllatust, mis nõudis tegelikult mõningat vaeva, et meelepahal mitte ülemäära välja paista lasta. „Ja see on sinu meelest kõige sobivam viis varahommikul aega veeta?”
Tüdruk kehitas häirimatult õlgu. „Viis nagu iga teinegi. Eeldan, et me peame täna ilmselt lahustuva kohviga leppima?”
Silmitsesin nukralt espressomasina jäänuseid, mis parimagi tahtmise korral enam midagi kohvisarnast valmistada ei oleks suutnud, ja kohmasin allaandvalt: „Näib küll sedamoodi.”
„Oki, Green, ma teen kompensatsiooniks moraalse ja materiaalse kahju eest meile mõlemale tassitäie.”
„Kui sa just oled nii kena,” pobisesin ebamääraselt ja suundusin mõnevõrra tusasena vannitoa poole.
Hommikusöök kulges, vähemalt minupoolselt, kaunikesti äraolevas meeleolus, mida ilmestas me ümber laiuv kõikvõimalike riiete kirev tohuvabohu. Sellele aeg-ajalt närvilisi pilke saates tabasin end üllatavalt tõdemuselt, et mul polnud aimugi, kui palju asju mul tegelikult on. Silmitsesin kohvi rüübates mõtlikult oma tumesiniseid punaste ornamentidega sametpükse, mille olemasolugi ma juba unustada olin jõudnud, suutmata seejuures isegi mõtlema vaevuda, mitu päeva võiks mul kuluda, et kogu sellest kaosest lõpuks jagu saada.
Tüdruk tundus täna kummaliselt isukas ja peale selle talumatult jutukas, hävitades ära ligemale pool pätsi röstsaia, veerand purki murakamoosi ja kogu mu singivaru.
„Õigupoolest oleks siiski vist üsna kena, kui sa selle stafi enne lahkumist oma kohale tagasi paneksid,” nähvasin lõpuks tüdinult, mille peapõhjuseks oli tegelikult fakt, et olin ligemale kakskümmend minutit sunnitud kuulma enda lapsepõlveseikadest, milleks ei olnud mul tõtt-öelda vähimatki tahtmist. Seejuures ärritas kui ka hämmeldas mind üha enam, kuidas tüdruk sellest kõigest üldse teada sai.
„Kas see tähendab, et sa viskad mu välja?” kõlas külmalt irooniline küsimus. Kohvitass rändas teatraalse kolksatusega lauale.
„Mitte otseselt.”
Tüdruk itsitas. „Aga kaudselt?”
Kinkisin talle tüdinud pilgu, olles kaotanud igasuguse soovi hulludega suhelda või neid omapäi enda territooriumile tsirkust korraldama jätta. „Ma arvan, et me lahkume hoopis koos. Ma aitan sind haiglasse sisse kirjutada.”
Tüdruku lopsakad – sedapuhku granaatpunaselt läikivad – huuled vajusid hämmeldusest pärani. „Haiglasse? Mis hea pärast? Oled sa haige?”
„Kullakene, sa ei kuulanud vist hoolikalt. Jutt ei käi praegu üldse minust.“
„Kellest siis?”
„Mis sa ise arvad?”
Tänu minupoolsele initsiatiivile ja tüdruku võrdlemisi energilisele tegutsemisele nägi mu elamine umbes kolmveerand tunni pärast välja enam-vähem taoline, nagu ta ideaalis pidanuks olema. Ainsa kõrvalekaldena ilmnes väike tõrge golfikeppide kokkupanekul, sest millegipärast näis tüdruk üsna tuliselt, peaaegu hüsteeriliselt nende ärakorjamise vastu protesteerivat. Kergema vastupanu teed minnes otsustasin alla anda ja need sinnasamasse vedelema jätta, et sellega hiljem tegeleda.
Pärast korrastusprotsessi edukat lõpetamist lahkusime koos, tüdruk mõnevõrra mossitades ja mina täis otsustavust, mõlemad kohvrid sangupidi käe otsas tilpnemas.
„Kuule, see on üks kuradi jama,” pomises tüdruk lõpuks umbusklikult haigla peahoone lahmakat halli fassaadi silmates. „Miks ma sinna peaksin minema, põrgu päralt? Kas sa ei arva, et kusagil pubis oleks poole lahedam?”
„Lahedam või mitte, aga sa vajad abi.”
„Või nii?” Hoolikalt meigitud peen kulmukaar kerkis juuksepiirile. „Huvitav, mis diagnoosi sa mulle siis salamisi pannud oled?” Tundsin endal iroonilist kõrvalpilku, eirates seda stoilise rahuga.
„Minu arvamus pole siinkohal küll kuigi oluline, aga ilmselt peaksid sa oma mälukaotusest rääkima ja kompuutertomograafiat paluma.”
Tüdruk silmitses mind ühe pika viivu, pilk häiritud. „Hea küll, kui see sind rahustab, astun läbi,” sõnas ta viimaks pooleldi vastu tahtmist. „Aga sina sinna ei tule, diil?”
„Ma tahan veenduda, et sinuga kõik ikka korda saab. Pealegi pole sul passi ja võib-olla oleks minust abi, kui ma selgitaks, et…”
Tüdruk viskas sigareti hooletu liigutusega läbi akna lumme ja avas seejärel kärsitult autoukse. „Ära põe, Green, viimane asi, mida mul tõepoolest vaja läheb, on üks homost lapsehoidja.”
Ta ootamatu kommentaar pani mu ühe suunurgaga muigama. „Tegelikult, nii osav selgeltnägija, kui sa enda meelest ka pole, panid sa ühe asjaga siiski väheke mööda.”
Hallid silmad pöördusid küsivalt mulle otsa vaatama. „Põnev küll, ei tea, millega siis? Et sul on kuue paari helesiniste sokkide asemel kaheksa?” Ta laksutas teadvalt keelt. „Ei usu, ma lugesin kõik hoolega üle.”
Seirasin teda ühe uskumatu viivu. „Mille põrgu pärast sind mu sokivaru huvitab, aru ma ei saa?”
„Millest sa välja lugesid, et huvitab?”
Ta uudishimulik pilk püsis mu näol ning ma üritasin juhust kasutades sealt väevõimuga mingit hullumeelsuse ilmingut tuvastada. Kuid ta ilme oli endiselt rahulik ja kergelt lõbustatud, midagi tähelepanu väärivat reetmata.
„Millega ma siis mööda panin?”
„Sellega, et ma homo olen.”
Tüdruk viskas pea selga ja naeris kähedat suitsetajanaeru. „Ära põe, ma teadsin, et sa pole. Kuigi enamik su riietest jätab sinust kahtlemata just seesuguse mulje.”
„Mis mu riietel viga on?” esitasin süütu küsimuse.
„Kas ma ütlesin seejuures, et on?” Ta trummeldas oma pikkade maniküüritud küüntega vastu uksekäepidet. „Tegelikult võiks sa seda rüüsidega valget pluusi mulle mõnikord laenata, see tundus päris lahe.”
„Puhtalt läbirääkimise küsimus. Ma tulen sind homme vaatama.”
„Mitte mingil juhul.” Korraga oli kogu lõbusus tüdruku häälest
kadunud, asendudes jaheda metalse veendumusega. „See on tingimus, et ma sellest neetud uksest üldse siseneda suvatseks.”
„Ma helistan siis vähemalt.”
„Mul pole telefoni.”
Kuuldu tundus mu tehnikasajandiga kohanenud kõrvadele äärmiselt uskumatuna, ent samas sobis see tõdemus tüdruku olemusega vägagi kokku.
„Kui sa nii ütled.” Andsin isegi liiga kiirelt alla, peamiselt seetõttu, et õigupoolest olid mul sootuks muud plaanid. „Ära kohvreid unusta.”
Tüdruk kinkis mulle külma altkulmupilgu, ent rapsas teatraalset ohet alla surudes siiski tagaukse lahti ja õngitses kohvrid välja.
Teda silmitsedes sosistas mu vaist mulle midagi ootamatut kõrva. „Muide, ega su nimi juhtumisi Amber ei ole?”
Tüdruk kangestus hetkeks, ent ajas siis selja sirgu, jäädes mind tähelepanelikult silmitsema. Märkasin tahtmatult, et ta huulepuna ere värv mõjus tänases halastamatus sombuses hommikus kuidagi liialt silmatorkavana.
„Ma ei usu eriti.”
Kehitasin allaandvalt õlgu. „Aga midagi sinnapoole?”
„Kuule, sel pole üleüldse mingit vahet, eks?”
Ta oli juba ust üleolevalt kinni kõmatamas, kui talle näis veel midagi meenuvat. „Green?”
„Jah?”
„Tegelt pean ma sinult midagi paluma.”
Ootamatu paluv noot ta hääles muutis mu hoobilt lahkeks, pannes mu oletama, et pean arvatavasti kellelegi helistama, kusagilt läbi hüppama või muud sarnast.
„Ole nii hea ja ära neid golfikeppe mingil juhul liiguta, eks?”
Mu näol peegeldus ilmselt kõige ehedam hämmeldus, sest see oli tõepoolest viimane, mida ma kuulda lootnuks.
Mu iroonilise mõttekäigu vaevata ära tabanud, kinnitas tüdruk peaaegu anuvalt: „See on väga oluline, tõesõna.”
Enne, kui ma midagi vastatagi oleks jõudnud, kõmatas ta autoukse kinni, keeras mulle otsustavalt selja ja eemaldus.
Jäin ainiti jälgima, kuidas mu identiteeditu külaline mööda lumist kõvaks trambitud teed reipal sammul peasissekäigu poole suundus, kummaski käes õõtsumas pruun kohver, tundudes mulle kogu oma veidruses millegipärast kummalise üleskeeratud portselannukuna. Järgmisel hetkel avanes haigla välisuks, neelates ta sihvaka hapra kogu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar