Oma
arvamuse mu uue romaani kohta, mida oli meeldiv eest leida, on kirja pannud Ülli Tõnissoo, Tartu
Linnaraamatukogu osakonnajuhataja.
Postituse leiab Lugemissoovituse blogist siit.
See raamat,
täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega
kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati
meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab
lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.
Mõne
sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased –
Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning
kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema.
Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike,
kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku
üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on
karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas
ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema
talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja André,
ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad
sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja
Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest
tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri
vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste
karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati
loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused
elust tarbimisühiskonnas:
“Naff
Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava
avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest. Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest. Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””
Ja
vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti
ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks
kõlada tekstil:
““Karin,”
lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle,
mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu
omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
Mehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. André võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
Mehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. André võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida
halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab André neutraalsel
toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
Lõpuks jääb
peale uudishimu. Napsan Andrélt karbi ja käristan paberi lahti.
Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise
kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja
pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu
silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe
poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks
sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”André võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Saad küll.”André võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus
sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel
keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt
huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära."
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära."
Mäluvärskendamiseks
oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda:
“Punamütsike“, ”Tulipunane lilleke“, “Kaunitar
ja koletis“, ”Kolm põrsakest“, ”Hans ja
Grete“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar