Ilmunud on mu värskeim novell "Õnn algab homme"

Sombune, udune ja mõnusalt soe märtsikuu algus tõi mu postkasti ja ka poelettidele ajakirja "Saatus&Saladused" värske numbri.
Punavalgete kaante vahel nägi trükivalgust mu uus novell "Õnn algab homme."

Postitan tutvustuseks katkendi, mille leiab ajakirjast lehekülgedelt 10-11.
Täismahus lugu loe ajakirjast!

Ma sain kohe aru, et mulle meeldib siin. Toad olid avarad ja nägusad, vana ja uus omavahel võluvas harmoonias. Haistsin õhus levivat magusat ja vürtsikat kuivatatud taimede lõhna, mis näis olevat selle majesteetliku, rohelusse uppuva maamaja lahutamatu koostisosa. Eluruumidesse jõudnud, tegin paar sammu ja jäin lummatuna vahtima kööginurgas troonivat vanamoelist kummutit, mille siit-sealt kohati kooruv värv paljastas mitu erinevat värvikihti. Mööbliese nägi hommikupäikese soojas valguses välja nagu mingi eksootiline kunstitaies. Hetkeks valdas mind kiusatus kummutit puudutada, et selle ehtsuses veenduda, ent mõistagi ei söandanud ma seda teha. Mind ajas muigama entusiastlikult tööd rügav ja higistav Hannes ning mu rahulolu süvendas veelgi krabisev uhiuus kahekümneeurone, mis päeva lõpus me mõlema peopesale langes.

„Pole paha,“ jörises üllatunud Hannes rahatähte püksitaskusse toppides.

„Tööd on palju, tulge järgmisel nädalavahetusel jälle!“ hõikas naine meile järele.

Viipasin nõusoleku märgiks ja alles siis meenus mulle, et polnud taibanud küsidagi, mis on perenaise nimi.

Me käisime selles talus veel ja veel. Kui aknad said pestud, leidis Aura meile hulganisti muud tegemist – ehituskola sorteerimist, kuuride korrastamist, elupuude istutamist, vana varjualuse ümberehitust. Lõuna paiku kattis naine terrassile laua ning pakkus süüa, enamasti sooje juustusaiu, puuvilju ja mett. Kuigi maja mahutanuks vabalt ära rohkearvulise perekonna, ei kohanud me peale naise kunagi kedagi.

„Mõelda vaid, elabki siin üksipäini vä?“ ähkis töö lõpetanud Hannes õhtul ratta selga hüpates. Ta särk oli määrdunud ning nägu leemendas higist.

„Ei usu. Mulle tundub, nagu oleks ta rohkem pagenduses.“

„Kelle eest?“ imestas Hannes. „Mõne kõrilõikaja? Siinmail pesitseb neid tõesti tosinate viisi. See Viina-Helmut on küll väga ohtlik tüüp, eriti, kui tal paarsada grammi sees. Ja Luua-Linda samuti. Räägib su vabalt surnuks.“

Sõbra lõõp ajas mu muigama. „Kust mina tean, kõigest arvamus.“

Aeg läks. Me kõhetud rahataskud priskenesid tänu heldele tööandjale tervitatavalt, ent paari nädala pärast näis Hannes asja vastu huvi kaotavat.

„Ähh, ei viitsi mina enam orjata,“ pobises ta ühel pühapäevahommikul telefoni, kui teda taas varavalges maast lahti kangutada üritasin. „Magada tahaks.“

„Sa, mees, muud ei teekski, kui magaks,“ olin äraütlemise tõttu pahur.

„Tead, mis. Hoia sealt majast parem eemale,“ jätkas Hannes. Unisesse häälde sugenes hoiatav noot.

„Ei tea mille hea pärast? Vaata, palju seal tegemist on! Kuidas Aura sinu arust üksipäini hakkama peaks saama?“

„Võõras elu, võõras mure,“ mõmises Hannes ja katkestas kõne.

Põrnitsesin tummaks jäänud telefoni, saatsin mõttes lendu vandesõna, tümisesin trepist alla ja seadsin sammud Pihlaka talu poole.

„Noh, kuhu sa oma sõbra jätsid?“ imestas naine, kui nägi mind üksipäini väravast sisse astuvat.
 „Tal oli… ee… muud tegemist.“ Vahtisin kergelt punastades maha ja teadsin, et Aura sai aru, et ma valetan.

Sellegipoolest ei teinud ta teist nägugi, vaid jagas päevased ülesanded kätte ja ma asusin vaikides tööle. Üksipäini elupuid istutada ja majaesist lahmakat kiviktaimlat kõpitseda polnud pooltki nii lõbus kui koos Hannesega, mil enamik ajast kulges teineteist aasides. Ent  millegipärast oli mulle hakanud naise lähedus meeldima ja ma tahtsin temast rohkem teada.

„Kas sul kõhe ei ole siin niimoodi üksi elada?“ uurisin lõunasel puhkepausil end soojas päikeselaigus välja sirutades. Kohv oli imehea ning ma mekkisin seda naudinguga.

„Ei, miks peaks? Ivar on kõigest telefonikõne kaugusel.“

„Ivar?“

Naine naeratas ja litsus filtrini põlenud sigareti vastu tuhatoosi serva laiaks. „Minu mees.“
„Ah soo.“ Tegin näo, nagu ei läheks mingisugune Ivar mulle vähimatki korda. Kuid tõde sõnastus nõnda, et tegelikult läks küll. Aura oli mulle meeldima hakanud. Mind võlusid ta heledad lehvivad juuksed, mõtlik vaikne olek, mille taga paistis olevat märksa enamat, kui mulle avaldati. Polnud midagi lummavamat tema küpsest ilust.

„Natuke omaette olemist tuleb mulle kasuks.“

„Tõesti?“ Tõlgendasin väite suhtetüdimuseks. „No ja kas on tulnud?“

Aura kallutas pea viltu ja vaatas mulle otsavaatamise asemel üle punaste begooniapuhmaste kuhugi eemale. „Eks paistab. Loodetavasti.“

Ta rüüpas sõõmu kohvi, õngitses taskust välja väikese plastmasspurgi ja lasi helerohelisel tabletil peopesale pudeneda. Teisest topsist tuli nähtavale roosa kapsel. Need kadusid sõõmu apelsinimahlaga naise punaste huulte vahele.

„Sa oled haige?“ kohkusin.

„Mitte niimoodi, nagu sina mõtled,“ rahustas Aura. Naeratus tardus viivuks, ent muutus siis taas loomulikuks. „See on tõbi, mis laseb elada, aga ei lähe ilmselt kunagi päriselt üle.“

Ta vaatas veelkord mingi nukruseseguse varjundiga oma begooniaid, tõusis siis ja kadus oma salapärasest tõvest rohkem juttu tegemata siidkardinate sahinal toa jahedasse hämarusse. Mekkisin kohvitilga lõpuni, läksin tagasi elupuudega maadlema ja juurdlesin terve pärastlõuna mulle öeldu üle.