Kevad aasta tagasi

Värvilised võõrasemad märtsikellukestega võidu

Ilmus lasteraamat "Maailma parim dingo" (Argo)

Mõnel meist olid roosad juuksed

Ilmus Hiiu luule raamat, kus ka minu loomingut

"Kella viiene nägemus" ja muudki minu varasemast luulekogust "Võilillelein"

Aed oli roheline ja tulpe täis, nagu ikka sel ajal

Meene Hiiumaalt

Pistan Sulle, suurele ja leebele, Sinu soojasse pihku pisikese hiiumaise meene, et Sa teaks. Puhuks, kui Sul vahel kipub siht silme eest kaduma, mustad lained üle pea kokku löövad ning Sa ühtäkki enam ei tea, kus Sa asud või miks olemas oled. Siis juhatab see tilluke humoorikas asjandus Su jälle õigele rajale, sinna, kuhu oled teretulnud, oodatud ning kuhu kuulud. Soovitasin Sul seda endaga alati kaasas kanda, lootuses, et see toob Sulle õnne. 

Võib-olla mõistad Sinagi varsti, nagu me kõik, kes siinsesse eales armunud, et Hiiumaa, see ongi kingitus. Kogu see roheline saar, mis laseb Sul olla just see, kes Sa olla soovid.

Sel kullas kümbleval kevadel

Igal tärkaval kevadel ei jõua ma ära imestada, kuidas ma pika ja otsatuks veninud süngpimeda talve jooksul alati suudan unustada, milline meeltköitev tunne on siis, kui õhk on korraga hoopis teistsugune - pehme ja siidine ning õu sillerdab rauges päikesepaistes, püherdab selles nagu õnnejoovastuses kutsikas. Sellekevadine muru on täis end ise meelevaldselt kõikjale külvanud lumikellukeste valgeid silmi, mis kasvavad helelillade krookustega võidu vana õunapuu ümber ja mujalgi, täpipealt seal, kus ise heaks arvavad. Suhtun sellesse leebe ja südamliku rahuga, nagu igaühesse, kes on meie juures rahusadama leidnud. Siin võib iga kallis külaline tunda end vaba ning rahulolevana just sellisel moel, nagu ise heaks arvab. Mõnest inimesest on nii palju rõõmu ainuüksi seepärast, et ta lihtsalt on olemas, sobitudes oma olemuselt perre nagu õige pusletükk.

Kõik mu suvel istutatud roosid on talvekarguse ja lohutud iilid üle elanud ning täis tillukesi heleroosasid puhkemisootel lehenuppe. Isegi vanaema mälestuseks istutatud suureõieline valge roos, mu õrn lõhnav lemmik, mida ma aeg-ajalt imetlemas tavatsesin käia, on vapralt valmis uut õitsemishooaega tervitama. Võõrasemade kollased pead kiiguvad jälle amplites, nagu igal kevadel, ja neist möödub hordidena samasugust kuldset värvi liblikaid.
Armumiselähedane ülevoolavalt õnnelik tunne on kahtlemata seegi, kui keegi mulle jälle üle mõne aja otsesõnu teada annab, et talle tõepoolest ülimalt meeldib minu uus käsikiri, millest mul alles hiljaaegu oli mahti mõnele kirjastusele teada anda, pakub mulle ise kohe välja sobiva kunstniku ja laotab mu silme ette lahti tema pilkupüüdvad värvikirevad ning fantaasiaküllased tööd, küsides seejuures veel tagasihoidliku ja kergelt mureliku viisakusega, kas mulle ikka meeldib ja sobib, kui illustratsioonid saaksid olema ligikaudu sellelähedased. Loomulikult!

Kõik, mis on õige, tuleb ise su juurde, ilma, et peaksid paluma, manguma, otsima või keelama. Ta lihtsalt on ühel päeval olemas isegi puhul, kui sa teda esmapilgul ära ei tunne ning algul talle kerge kohmetuse ning hämminguga otsa vaatad. Et ah soo, selline sa siis oledki, kallistes mustades tossudes ja peaaegu kahemeetrine. Alles mõni aeg hiljem jõuab pärale ka mõistmine, kui loomulik ja iseenesestmõistetav ta olemasolu ikkagi on ja kui tore, et ta on meiega. Aitäh, et oled olemas!



Pilt meeleolu loomiseks: internet

Minu kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" käsikiri on toimetamisel

Mul on kõigile raamatusõpradele taas siiras rõõm teada anda, et minu kolmanda novellikogumiku käsikiri "Ella Ulrikese kadunud maailm" on kirjastusele üle antud ning kirjastaja Anne-Mari tegeleb juba käsikirja toimetamisega. Uus raamat ilmub prognoositavalt sellel kevadsuvel ja saab olema ilus kõvakaaneline ning kvaliteetne, heal paberil ja igati viisaka väljanägemisega, nagu kaks eelmistki kogumikku.

Täpsustavalt veel selgituseks. "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilmus sel kuul novellina ajakirjas "Saatus&Saladused" ning sama pealkirja kannab ka ilmuv raamat, mis sisaldab kuutteist erinevat lühilugu, sealhulgas ka ülalmainitud novelli, mille idee kujunes sedavõrd kandvaks, et sellest sai teose nimilugu.
Seni sirvige mu kahte varasemat kogumikku "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar". Psühholoogilise ainestiku austajaile on lugemiselamus garanteeritud.

Väga üldsõnaliselt pisut ka sisust:

Ühel või teisel moel kanname me endaga kaasas mõnda sügavalt isiklikku kadunud maailma. See elab me mõtetes, unenägudes, käib varjuna meie kannul ja isegi kui tahaksime, ei vabane me sellest päriselt kunagi.

 Samas pole tegu taagaga, millest peaksime meeleheitlikult vabaneda üritama. Kadunud maailm ongi kogu see ühtaegu väärtuslik ja väärtusetu, kes või mis me kunagi olime. Kõik see, mis on tulnud meiega kaasa olevikku ja teinud meist need, kes me oleme praegusel hetkel. Me ei saa seda eitada, pisendada ega olematuks muuta. Pigem on see eriline, hinnaline ja mitte ealeski korduv. Miski, millest tahaks veel korrakski näha und, mida ihaldaks emmata ühtaegu kirka ja kibeda rõõmuga nagu kaotsi läinud armastust.

Pilt: internet

Aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ajakirjas "Saatus&Saladused"

Ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumber pakub lugemiseks momendil minu kõige uuemat novelli "Ella Ulrikese kadunud maailm".
Mul on tegelikult ääretult hea meel, et see lugu sündis ja sai kirja just sellisel moel. Suletöö tekkis õhust, armastusest ja ühest kuldse õhtukuma hetkest, mil leidsin, et kogu aines, mida olen endaga vaikides kaasas kandnud pikki aastaid, on lõpuks jutustamisküps. Võib-olla on teil õigus teada. Igatahes, olemas see lugu nüüd on.
Kui kõik on kadunud, mis jääb alles siis? Vaid üks heitlik unenägu, mis justkui polegi otseselt unenägu, vaid peaaegu päris-reaalsus, mis tundub paljuski hoopis tõelisem kui päriselu, kus millegipärast ei leidu enam kusagil selliseid erksaid kirkaid muinasjutuvärve.

Mõnda ulma tasub hellitada. Iseäranis siis, kui ulmal on võimu tuua tagasi kõik see, mis kunagi ammu kaotsi läks. Kõik see, mis oli siis, kui muru rohetas eredalt ja õitsetas endas tuhandeid kuldpäiseid võililli. Pärnade pungad tilkusid meest, aas lõhnas ja kasvatas järjepanu väikeseid looduseimesid. Vanaema toa tumepruun öökapike ja lahtisest aknast sisse tulvav sooja tuule suvelõhn on samuti nii reaalne. Isegi tema tehtud toitude hõrk maitse. Paigad ja kohad, mis kunagi tähendasid kõike. Esemed, millest igaühel oli jutustada oma lugu. See kõik on siin, päris lähedal, käeulatuses. Minu loos. Leia ajakiri ja loe. Ma kutsun sind enda lapsepõlve. 


Pilt: erakogu

Üks kirjanik teise loomingust: Margit Peterson räägib minu raamatust "Maja Mineviku tänaval"

Panin järgmise raamatu öökapilt riiulisse ja sellel korral hästi õhukese, aga ladusa ja elulise. Kiiri, aitäh, et kirjutasid selle mõtlemapaneva ja südamliku raamatu! 

Heleri, kes on pärit rikkurite perest, armub vaesesse kunstnikku. Nii jagabki ta ennast kodulinna Tallinna ja Tartu vahet. Kui Heleri ühel päeval saab kallimalt vihje, et viimane ennast siduda ei taha, pettub ta mehes ja lahkub kunstnik Uku elust, kuni satub Uku majja tagasi... Mis kõik aset leidma hakkab ja kas noored jäävad kokku sellest loe raamatust. See on mõnes mõttes eneseleidmise lugu, Heleri eneseleidmise lugu. 

Aga siin on väga palju mõtlemapanevat ja eestlase introvertsust, millel on omad tagajärjed. 
Minule see õbluke raamat väga meeldib. Mõnus pooltund lugemiseks. Olen ennegi Kiiri raamatuid lugenud ja kavatsen seda kindlasti veel teha. 
Aitäh, Margit, hea sõna eest! 


Pilt: erakogu

Tekst: https://margitpeterson.blogspot.com.ee/2018/03/maja-mineviku-tanaval-kiiri-saar.html 

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm"

Käes on jürikuu, kevadkuu, naljakuu ja mis iganes kuu aprill ning mul on ilma igasuguse naljata siiras rõõm järjekordselt teile teada anda, et uue ajakirjanumbri kaante vahel on ilmunud mu kolmanda ja veel avaldamisjärge ootava novellikogumiku nimilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm". Algselt oli mul kavatsus nimetada Ulrike Ella perekonnanimeks, aga mõni aeg hiljem leidsin, et tegu võiks vabalt olla pigem omapärase ja pisut vanamoelise liitnimega.
Olen varemgi nentinud, et lugude jaoks uute nimede leidmine muutub üha keerulisemaks, kuna olen kirjutanud novelle juba mitme aasta jagu ning korrata ennast ei tahaks. Ikka tuleb tükk aega otsida seda õiget ja esmapilgust kõnetavat, aga see nimi tuli ise mu juurde, paigutus mu mõtetes loogilisele kohale ja nõnda jäigi. Lühilugu ise on tugevalt mõjutatud mu enda isiklikust lapsepõlvest, kadunud maailmast, mida enam ei ole, kuid mis elab edasi unenägudes ning mälestustes. 

Tutvustuseks katkend: 

Päeviti Ella Ulrike metsa eriti ei kartnud. Päeval oli üldse kõik teistmoodi. Taimed õitsesid ja lõhnasid, Ella Ulrike rändas mööda rohtunud teeradu, mille servades kasvas lõhnava müürina metskummeleid, kellukaid, oblikaid ja väriheina ning otsis looduse imesid, üle selle kõige siras kuum suvepäike. Vahel jooksis ta läbi rukkipõllu, kartmata rästikuid või puuke ning korjas enne taluni jõudmist suure kimbu rukkililli. Nende ergas taevakarva värv muudab Ella Ulrikese unenäogi eretavalt siniseks, nii et Ella Ulrike peab korraks unes silmi pilgutama. Kimbu andis ta linnatädile kaasa, sest palju seal kivimajade vahel ikka looduse ilu leidub.

Sügiselgi oli metsas tore. Niisked samblamättad olid täis tumepunaseid jõhvikaid, metsad seeni. Rabalaukad olid küll ohtlikud, aga kitsukesel libedal purdel, mis viis üle märja koha, oli kõditekitavalt põnev seista ja tõrvapruuni samblast vett jägida. Ja lilled! Villpeade valge meri, mis varasuviti alati lopsakalt õitses. Ella Ulrike tavatses villpäid jänkulilledeks kutsuda. Ta ei kartnud soo salalikku vetruvat pinnast, vaid hüppas muretult mättalt mättale ja noppis iga kord laugaste vahele sattudes kaasa suure peotäie. Vaasis hakkasid taimed küll kiiresti pudenema, aga Ella Ulrikesele meeldis väga õite villataoline kõditav pehmus. Hiljem leidis Ella Ulrike end eelistamas ainult pehmeid, nahka paitavaid kangaid, ajamata ealeski ühtegi koredat rõivaeset selga. Jänkuvilla puudutus püsib visalt meeles ja Ella Ulrike leiab end otsimast seda kõikjalt mujaltki. Isegi inimsuhetest.

Täismahus lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskest aprillinumbrist.
Pilt on pärit internetist, on illustratiivne ega pole antud looga mingil moel seotud. 

Valminud on kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" käsikiri

Täna pärastlõunal läks toimetusele teele minu kolmanda novellikogumiku käsikiri, mis sai oma pealkirja aprillis ajakirja kaante vahel ilmunud lühiloo "Ella Ulrikese kadunud maailm" järgi.

Ühel või teisel moel kanname endaga kaasas mõnda kadunud maailma. See elab me mõtetes, unenägudes, käib varjuna kannul ja isegi kui tahaksime, ei vabane me sellest päriselt kunagi.
 Samas pole tegu taagaga, millest peaksime meeleheitlikult vabaneda üritama. Kadunud maailm ongi kogu see ühtaegu väärtuslik ja väärtusetu, kes või mis me kunagi olime. Me ei saa seda eitada, pisendada ega olematuks muuta. Pigem on see eriline ja mitte ealeski korduv. Miski, millest tahaks veel korrakski näha und, mida tahaks emmata ühtaegu kirka ja kibeda rõõmuga nagu kaotsi läinud armastust.

Kogumik sisaldab kuutteist novelli viimaste aastate paremikust, mis on varem ajakirjas ilmunud, kuid seni veel kogumikuna avaldamata. Kuust kuusse olen neid juurde kirjutanud, kuni veendusin, et maht on uue teose avaldamiseks piisav. Käsikirjale mõeldes kangastus ka raamatu kaanekujunduse idee.  Omapoolse soovina tahaksin, et sedapuhku oleks kaane peamiseks kujunduselemendiks pealkiri, suurelt üle esikaane, "kadunud maailm" kordades suuremalt kui pealkirja esimene pool. Idee sai ka kunstnikule edastatud ja eks paistab, mismoodi see tegelikkuses olema saab ning nii mind kui lugejat kõnetama hakkab. 
Raamat saab eeldatavasti olema kõvakaaneline ja ilmub veel sellel aastal. 


Pilt: internet

Pildigalerii: Timo Lige muusikaline mõtisklus

Ülestõusmispühade-aegne kaunis kirikukontsert läbi Timo Lige ja perekond Ugamite muusika Kärdla Baptistikoguduses suurel reedel, 30. märtsil.

Märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem" ajakirja veebiväljaandes

Veel on võimalus lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaande vahendusel märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem", mida saad teha järgneval lingil: http://www.saladused.ee/kolm-korpulentset-pool-aastat-hiljem.

Sisust:
Kolm korpulentsevõitu sõbrannat on võtnud nõuks oma tohutut kehakaalu pisutki alandada. Lihtsalt see muidugi ei lähe ja võitlust peab igaüks omal moel ning viisil. Vahepeal on möödunud pool aastat ja selle ajaga on päris palju juhtunud. Delisele saab osaks ebamugavust tekitav visiit - teda külastab eksmees, kellele ta kaalu kaotanuna ja enesekindlana kangastub ühtäkki unelmate naisena. Meelt ta mehe suhtes siiski ei muuda, vaid leiab unistuste korteri ja pageb valvega maja turvalisse rüppe. Riika saab  üle eelarvamusest ja hakkab tegelema vesivõimlemisega, Karola ja Olimari harmoonilisse pereellu sõuavad sisse kahtlusepilved. Kas täiuslik armastav kaasa  on ikka tegelikult see, kellena esineb? 
Seltskond saab kokku Delise uues korteris soolaleivapeol, kus selgub nii mõndagi. 


Pilt: internet

Kas me oleme kodus, kui uksele koputab õnn?

Vahel kui mõtled, et enam paremaks  nagunii minna ei saa, eksid ikkagi. Elu ei ole nii üheselt ette prognoositav. Selle asemel, et taas pahemuse poole pöörduda, läheb hoopistükkis veel paremaks. Õnnele tuleb veelgi kaalu juurde, ta omandab veel suuremad ja säravamad mõõtmed. Vanarahvas kartis õnnest rääkida, sest see pidi, teadagi, hea eemale peletama. Sarnane hoiak on meissegi sügavuti juurdunud, soovime seda või mitte. Ole vait, sule silmad, ära tee väljagi ja kuigi kogu sisemus  juubeldab ja pulbitsev rõõm korraga enam kuhugi ära ei taha mahtuda, taeva pärast, ära tee teist nägugi, peagi on  nagunii kõik möödas ja käes tavapärane rist ning viletsus. Igapäevaelu, millega oleme nii harjunud, et peame seda suisa loomulikuks. Kui oled vait, ehk püsib päevasära sutike kauem. Tark ei torma ja tunded on nõrkadele. Ettevaatus pole mõistagi kunagi liiast, aga kas alati ja igal puhul? 

Igaks juhuks oled siis natike ebausklik edasi. Kõnnid korralikus segaduses mööda talveõhtust lumist tänavat, ainitine pilk teel ja ninaots pehme salli varjus peidus, oskamata midagi mõistlikku mõelda, veel vähem öelda. Veider küll, aga enamasti on inimmeel kohastunud hakkama saama keerulistes olukordades. Enamjaolt elu ju sellest koosnebki. Suurematest ja väiksematest muredest ning takistustest, mis tuleb ületada, mille üle tuleb pead murda, millest tuleb lähedastega rääkida, erinevaid lahendusversioone kaaluda, tugevaks jääda, mitte mingil juhul alla anda. See meid ju sitkeks teebki. Absurdne, aga kitsikuses on justkui võimalik end kindlamini tunda, kui kesk süllesadanud suurt emotsionaalset lotovõitu, sest probleemidega maadlemine on miski, millega oled varemgi – ja enamasti edukalt – hakkama saanud. See on mängumaa, mida me tunneme.

Suur õnn, kui tihti ta ikka elus uksele koputab. Kui üldse, eks ole. Vahel jalutab hoopis kalapilgul mööda, kui oleme liiga pimedad nägema, ära tundma, tema võimalikku tulekut ette hoomama. Enamasti on inimene niisuguseks ülivõrdes olukorraks täiesti ette valmistamata. Meie esiemad pole meid õpetanud, kuidas sellistel puhkudel käituda. Kahtlane, kas nad seda isegi teadsid.
Nõnda ei jäägi muud üle, kui istuda hämmeldunult diivaninurgas, kerida end igaks juhuks pleedi sisse peitu, vaadata akna taga vinduvat roosakat videvikku ja oodata, et õnn juba üle läheks. Sest enamasti alati on ju läinud. Korraks vilksatanud ning kadunud, jättes alles vaid heleda varju, mida hiljem meenutada. Nii on õnnel kombeks. Distantsilt on kõigega kuidagi kergem tegeleda. Häid asju meenutada, mõelda, et näe, korraks oligi see tõeline, päris elu, see, mida ma arvasin, et maailmas ei leidugi. Me ei oska kuidagi olla selle sees, hetkereaalsuses, nautida head, nagu kass naudib päikesepaistet. Mis siis ikka, olgem mureta. Küll üle läheb. Ükski seisund ei kesta igavesti, saati veel hea. 

Õnnega on veel sedaviisi, et vahel võib olla teise inimese õnn peaaegu et iseendagi oma. Peaaegu hoomatav ja käega katsutav, sõrmesirutuse kaugusel. Jällegi uudselaadne kogemus, kuigi sellega on kuidagi kordades lihtsam.
Natuke seda tõelist ja ehedat päriselu, mida elab teine, on nüüd minugi. Peaaegu et päris minu. Ma tunnen selle soojust, mul on samalaadselt hea nagu temal, ma olen nii rõõmus tema üle ja tema pärast ning tema õnn soojendab mindki nagu lõke.
Sedaviisi on muidugi ainult väga lähedaste inimeste puhul. Kuidagi kaudselt on võimalik osa saada teise inimese rõõmuhetkedest, õppides laskma tal ilma omapoolse liigse vahelesegamiseta olla õnnelik just niiviisi ja sel moel, nagu tema tahab. Samal ajal imestades – kuidas ta, olles minust poole noorem ja märksa vähem elukogenud, oskab, kui mina ei osanud? Mida ma küll olen talle enda teadmata kaasa andnud, et tema teab seda, mida mina ei tea? Kuidas ta saab olla nii kindel ja veendunud oma õnnes ja valikutes, veendumuses, et just nimelt see ja ei mitte miski muu teeb ta õnnelikuks ning püstipäi ja kõhklematult järgneda oma veendumusele, samal ajal kui minul käiks tema asemel kogu kupatus emotsionaalselt täielikult üle jõu? Kas need kogemused, mis on minul, polegi siis tuhkagi väärt?

Ja lõppeks, kas ta ei karda? Haigetsaamist, lüüasaamist? Mida iganes, mis käib julgete sammudega kaasas. Ja kui, kuidas ta sellesse võimalikku stsenaariumi nii pingevabalt, nii rõõmsalt ja mängleva kergusega suhtuda suudab? Me ei ole sama inimene, mõistagi. Eks seepärast nii ongi. Nojah. Igaks juhuks tasub ikka kodus olla. Õnn ei koputa kaks korda. Veel parem, mine ise õue ja leia ta sealt üles. Tiri kättpidi tuppa, pane pleedi sisse istuma, naerata säravalt, anna talle tass sooja kakaod kätte ja ütle, et nüüd jäädki minuga ning jutul lõpp. Lõppeks ongi ju kõik meie endi kätes.

Pilt: internet

Märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem" on ilmunud

Ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbri paberväljaanne pakub lugemiseks värsket lühilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem", mille leiab leheküljelt 8. Esimese osaga "Kolme korpulentse klubi" on võimalik tutvuda veebiväljaande vahendusel, mida saab teha järgneval lingil:  

http://www.saladused.ee/kolme-korpulentse-klubi 
Peagi on ka märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem" veebiajakirja vahendusel leitav. 

Pilt: erakogu

Kolmanda novellikogumiku lood

Hetkeseisuga on kolmanda novellikogumiku lugude järjestus enam-vähem paigas. Hetk enne ärkamist kangastus ka kogumiku pealkiri. Algse ja pigem luulekogumikule kui proosakogule sobiva pealkirja "Urvalinnupuu" vahetasin välja pealkirja vastu "Ella Ulrikese kadunud maailm".

Samanimeline saab olema ka ajakirja aprillilugu, mille kirjutamist alustasin täna hommikul.

    1.      Lugu habemega mehest ja patsiga tüdrukust

2.     Inimeseks olemise mõõt

3.     Kingitus vanaemalt

4.     Kaks naist ja vana maja

5.     Suvi kohvikarva koeraga

6.     Ma armastasin politseinikku

7.     Sinine päevalillepärg

8.     Naine rongilt

9.     Kivisüdamega haldjas

10.   Minu ema mehed

11.   Ulla elu episoodid

12.   Kolme korpulentse klubi

13.   Aasta hiljem

14.   Päikeseloojangul Brestis

15.   Surm tuleb hiilides

16.   Ella Ulrikese kadunud maailm

17.   Lõpetamata lugu






Pilt: internet

Eeltutvustav katkend märtsis ilmuvast ajakirjaloost "Kolm korpulentset pool aastat hiljem"

DELIS

Põksuva südamega Delis toetas higistavad peopesad vastu jahedat esikuseina ja sulges korraks silmad. Kuidas oskas Alex teda siia otsima tulla? Peab ikka olema tahtmist ja järjekindlust nuhkida. Võib-olla oli kellegi lausa jälitama palganud? Pelk mõtegi sellest tundus veider ja sugugi mitte Alexi moodi. Ja miks ta enam oma paabulinnuga ringi ei aja? On sellest ära tüdinenud nagu kõigist eelmistestki? Pahaselt pead raputades eemaldus Delis uksest, pühkis ebameeldiva vahejuhtumi peast ja sukeldus oma igapäevaellu. Sellesse maailma, kus tema valelikul eksmehel enam kohta ei olnud.
Delis vaatas elutoas ringi. Korter oli ikka veel pooltühi, kuude viisi polnud ta leidnud endas motivatsiooni seda kodusemaks sisutada. Kõik oli nii isikupäratu. Näis, nagu ei elakski siin keegi. Mõned pappkastid nurgas, pool riiulitäit riideid, enamik asju lahti pakkimata. Pealegi ei meeldinud Delisele siin. See oli enam-vähem esimene ettejuhtunud suvaline närusepoolne korter, mille ta oli kiiruga üürinud, et oma reeturmehest eemale pääseda. Seinad kostsid läbi ja autode heitgaasiving tungis läbi tuulutusprao tuppa. Parimagi tahtmise juures ei saanud seda paika koduks nimetada.
Juba paar viimast päeva mõtles Delis hoopis muule. Selle uue moodsa linnakorteri peale, mida ta netis aeg-ajalt kiiganud ja salamisi ihalenud oli. Hind oli küll ulmeline, kuid asi tundus seda väärt olevat. See korter oli esimesest pilgust kodu.
Ma võin seda endale lubada, jõudis ta tekiserva ninani tõmmates, hetk enne und, otsusele. Valvega maja, Alex mind sinna kimbutama ei pääse. Kõik võtavad tänapäeval pangalaenu. Küll ma hakkama saan. 

Täispikk lugu jõuab teieni märtsikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Sel kuul on võimalik ajakirja vahendusel tutvuda loo esimese osaga "Kolme korpulentse klubi".
Pilt: internet

Pidupäevasinine

Pilt Eesti Minuti fotogaleriisse

Modellipilguga õnnelik linnalaps - juhhuu!

Hiiumaa karged teed ja rajad

Ahhaat, mäekristall, hõbe - varakult varutud sünnipäevakingitus 

Mõned õnnelikud õhtud

Veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi" tutvumiseks ajakirja veebiväljaandes

Ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne pakub lugemiseks veebruariloo "Kolme korpulentse klubi" katkendit. Selle leiab järgnevalt lingilt: http://www.saladused.ee/kolme-korpulentse-klubi. Boonusena on loo päises jutu ilmestamiseks võrdlemisi tabav pilt. Mina enda postituste juurde sedavõrd sobivat ülesvõtet ei leidnudki. Toimetaja ettepanekul läheb lugu märtsikuus edasi.

Ja miks ma vahepeal nõnda sõnakehv olen olnud ning peaasjalikult  pilte üles laen? Vahel läheb elu lihtsalt minu rahuliku stabiilse loomuse jaoks liiga pikkade sammudega edasi. Sellistel puhkudel eelistan pigem vaikida ja end uues olukorras kuidagi positsioneerida. Kõik uus pole mõistagi kaugeltki halb. Lihtsalt veel... harjumatu, kuigi omal moel, jah, vägagi õnnestav. Eraelust ma avalikult enamasti ei räägi, kuigi mingis mõttes puudutab kõik toimuv kaudselt ka mu loomingut. Sündmused tekitavad emotsioone ja emotsioonid panevad looma loomingut.

Kohtumiseni kirjaridade vahendusel!

Pilt: internet

Sõbrapäeval

Parimad sõbrad on ikka need, kes kõige lähemad. Oma pere ja lähikondsed. Aitäh olemasolu ja hoolimise eest! Head sõbrapäeva kõigile, kes siia lehele sattunud ja midagi siit enda jaoks leidnud. 

Karge veebruarikuu Hiiumaal

...ja ometigi... Iga aeg on omamoodi ilus. See lõputu valev valgus, mil silmapiir sulab taevaga ühte. Karge rahu ning otsatu vaikus, mil, olles hästi tasa, võib kuulda iseenda mõtteidki. Ei ühtki hingelist. Vaid puhas puutumata lumi. Nii kaugele, kui silm ulatab. Milline rahu. 

 

Pisut pikem katkend ajakirja veebruariloost "Kolme korpulentse klubi"

KAROLA

„Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle hea meelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised naised.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.
„Sul pole vist õrna aimugi, kui paks ma tegelikult olen!“ nähvas naine. „Ole hea ja ära too mulle neid mõttetuid lapsnaiste riideid! Need on tehtud ainult minusuguste mõnitamiseks!“
Nõutu Olimar tammus jalalt jalale ja maigutas suud.
„Soovite ehk abi?“
Väikesekasvuline sale müüjanna, täiuslik lapsnaise kehastus, seisis nende ees ja vaatas Karolat kaastundliku pilguga. Tema keha oli otsekui loodud mahtuma nendesse miniatuursetesse rõivaesemetesse, mida terve pood täis oli.
„Tänan ei,“ nähvas Karola vihasemalt, kui oleks tahtnud. „Kui teil ei ole just riideid elevantidele.“
Müüja sinistes silmades vilksatas viiskas hämming ja oli näha, et sarkasm läks tema jaoks kaduma. „Kahjuks loomadele me riideid ei müü. Aga siin lähedal on lemmikloomapood, võib-olla tasuks teil sealt läbi astuda.“
Karola tõi kuuldavale pahase mühatuse. Lemmikloomaks hakkamisega oli tal enda meelest veel piisavalt arenguruumi. Naine vedas kabiinikardina kõrinal ette, kiskus hingematvalt kitsa kokteilikleidi seljast ja toppis oma vanad hilbud taas ülle. Ta tundis tülgastust ning väsimust, saamata isegi aru, miks kõik viimasel ajal viltu kiskus. Kunagi oli ta ju olnud kena inimene ja sai inimestega hästi läbi. Aga see oli kunagi. Ärritus poos kurgus. Päev oli järjekordselt luhta läinud. 

Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" värskes veebruarinumbris! 

Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi"

Hää on jällegist teada anda, et ilmunud on veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi". Pilguheit kolme kaaluprobleemiga naise ellu. Ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumber on üle Eesti hästivarustatud ajakirjalettidel kenasti saadaval. Siinkohal pisuke katkend blogi vahendusel, lingile võib turvaliselt klikata siin.

Jaanuarilugu "Ulla elu episoodid" saab osaliselt lugeda veel ajakirja veebiväljaandest. Lingi leiab siit: http://www.saladused.ee/ulla-elu-episoodid. Trükitud kujul täismahus novelli lugemiseks tuleb sammud seada raamatukokku. 


Pilt: internet

Valminud on märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem"

Nii ongi, et märtsilugu "Kolm korpulentset pool aastat hiljem" on kirjutamisjärjega lõpusirgel. Loos räägivad kaasa kõik tegelased, kes on tuttavad juba esimesest osast. Kes rohkem, kes vähem, aga sõna saab neist igaüks. Nagu elus ikka, tammub mõni neist endiselt ühe koha peal, soovimata oma elus midagi muuta, teine aga on astunud pika sammu edasi ja on samamoodi rahul.
Kes ja kuidas, sellest saab lugeda juba uuel kuul. Vihmal on ses loos omamoodi sümboolne tähendus. 





Pilt: internet