Kas me oleme kodus, kui uksele koputab õnn?

Vahel kui mõtled, et enam paremaks  nagunii minna ei saa, eksid ikkagi. Elu ei ole nii üheselt ette prognoositav. Selle asemel, et taas pahemuse poole pöörduda, läheb hoopistükkis veel paremaks. Õnnele tuleb veelgi kaalu juurde, ta omandab veel suuremad ja säravamad mõõtmed. Vanarahvas kartis õnnest rääkida, sest see pidi, teadagi, hea eemale peletama. Sarnane hoiak on meissegi sügavuti juurdunud, soovime seda või mitte. Ole vait, sule silmad, ära tee väljagi ja kuigi kogu sisemus  juubeldab ja pulbitsev rõõm korraga enam kuhugi ära ei taha mahtuda, taeva pärast, ära tee teist nägugi, peagi on  nagunii kõik möödas ja käes tavapärane rist ning viletsus. Igapäevaelu, millega oleme nii harjunud, et peame seda suisa loomulikuks. Kui oled vait, ehk püsib päevasära sutike kauem. Tark ei torma ja tunded on nõrkadele. Ettevaatus pole mõistagi kunagi liiast, aga kas alati ja igal puhul? 

Igaks juhuks oled siis natike ebausklik edasi. Kõnnid korralikus segaduses mööda talveõhtust lumist tänavat, ainitine pilk teel ja ninaots pehme salli varjus peidus, oskamata midagi mõistlikku mõelda, veel vähem öelda. Veider küll, aga enamasti on inimmeel kohastunud hakkama saama keerulistes olukordades. Enamjaolt elu ju sellest koosnebki. Suurematest ja väiksematest muredest ning takistustest, mis tuleb ületada, mille üle tuleb pead murda, millest tuleb lähedastega rääkida, erinevaid lahendusversioone kaaluda, tugevaks jääda, mitte mingil juhul alla anda. See meid ju sitkeks teebki. Absurdne, aga kitsikuses on justkui võimalik end kindlamini tunda, kui kesk süllesadanud suurt emotsionaalset lotovõitu, sest probleemidega maadlemine on miski, millega oled varemgi – ja enamasti edukalt – hakkama saanud. See on mängumaa, mida me tunneme.

Suur õnn, kui tihti ta ikka elus uksele koputab. Kui üldse, eks ole. Vahel jalutab hoopis kalapilgul mööda, kui oleme liiga pimedad nägema, ära tundma, tema võimalikku tulekut ette hoomama. Enamasti on inimene niisuguseks ülivõrdes olukorraks täiesti ette valmistamata. Meie esiemad pole meid õpetanud, kuidas sellistel puhkudel käituda. Kahtlane, kas nad seda isegi teadsid.
Nõnda ei jäägi muud üle, kui istuda hämmeldunult diivaninurgas, kerida end igaks juhuks pleedi sisse peitu, vaadata akna taga vinduvat roosakat videvikku ja oodata, et õnn juba üle läheks. Sest enamasti alati on ju läinud. Korraks vilksatanud ning kadunud, jättes alles vaid heleda varju, mida hiljem meenutada. Nii on õnnel kombeks. Distantsilt on kõigega kuidagi kergem tegeleda. Häid asju meenutada, mõelda, et näe, korraks oligi see tõeline, päris elu, see, mida ma arvasin, et maailmas ei leidugi. Me ei oska kuidagi olla selle sees, hetkereaalsuses, nautida head, nagu kass naudib päikesepaistet. Mis siis ikka, olgem mureta. Küll üle läheb. Ükski seisund ei kesta igavesti, saati veel hea. 

Õnnega on veel sedaviisi, et vahel võib olla teise inimese õnn peaaegu et iseendagi oma. Peaaegu hoomatav ja käega katsutav, sõrmesirutuse kaugusel. Jällegi uudselaadne kogemus, kuigi sellega on kuidagi kordades lihtsam.
Natuke seda tõelist ja ehedat päriselu, mida elab teine, on nüüd minugi. Peaaegu et päris minu. Ma tunnen selle soojust, mul on samalaadselt hea nagu temal, ma olen nii rõõmus tema üle ja tema pärast ning tema õnn soojendab mindki nagu lõke.
Sedaviisi on muidugi ainult väga lähedaste inimeste puhul. Kuidagi kaudselt on võimalik osa saada teise inimese rõõmuhetkedest, õppides laskma tal ilma omapoolse liigse vahelesegamiseta olla õnnelik just niiviisi ja sel moel, nagu tema tahab. Samal ajal imestades – kuidas ta, olles minust poole noorem ja märksa vähem elukogenud, oskab, kui mina ei osanud? Mida ma küll olen talle enda teadmata kaasa andnud, et tema teab seda, mida mina ei tea? Kuidas ta saab olla nii kindel ja veendunud oma õnnes ja valikutes, veendumuses, et just nimelt see ja ei mitte miski muu teeb ta õnnelikuks ning püstipäi ja kõhklematult järgneda oma veendumusele, samal ajal kui minul käiks tema asemel kogu kupatus emotsionaalselt täielikult üle jõu? Kas need kogemused, mis on minul, polegi siis tuhkagi väärt?

Ja lõppeks, kas ta ei karda? Haigetsaamist, lüüasaamist? Mida iganes, mis käib julgete sammudega kaasas. Ja kui, kuidas ta sellesse võimalikku stsenaariumi nii pingevabalt, nii rõõmsalt ja mängleva kergusega suhtuda suudab? Me ei ole sama inimene, mõistagi. Eks seepärast nii ongi. Nojah. Igaks juhuks tasub ikka kodus olla. Õnn ei koputa kaks korda. Veel parem, mine ise õue ja leia ta sealt üles. Tiri kättpidi tuppa, pane pleedi sisse istuma, naerata säravalt, anna talle tass sooja kakaod kätte ja ütle, et nüüd jäädki minuga ning jutul lõpp. Lõppeks ongi ju kõik meie endi kätes.

Pilt: internet