neljapäev, 5. aprill 2018

Aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ajakirjas "Saatus&Saladused"



Ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumber pakub lugemiseks momendil minu kõige uuemat novelli "Ella Ulrikese kadunud maailm".
Mul on tegelikult ääretult hea meel, et see lugu sündis ja sai kirja just sellisel moel. Suletöö tekkis õhust, armastusest ja ühest kuldse õhtukuma hetkest, mil leidsin, et kogu aines, mida olen endaga vaikides kaasas kandnud pikki aastaid, on lõpuks jutustamisküps. Võib-olla on teil õigus teada. Igatahes, olemas see lugu nüüd on.

Kui kõik on kadunud, mis jääb alles siis? Vaid üks heitlik unenägu, mis justkui polegi otseselt unenägu, vaid peaaegu päris-reaalsus, mis tundub paljuski hoopis tõelisem kui päriselu, kus millegipärast ei leidu enam kusagil selliseid erksaid kirkaid muinasjutuvärve.

Mõnda ulma tasub hellitada. Iseäranis siis, kui ulmal on võimu tuua tagasi kõik see, mis kunagi ammu kaotsi läks. Kõik see, mis oli siis, kui muru rohetas eredalt ja õitsetas endas tuhandeid kuldpäiseid võililli. Pärnade pungad tilkusid meest, aas lõhnas ja kasvatas järjepanu väikeseid looduseimesid. Vanaema toa tumepruun öökapike ja lahtisest aknast sisse tulvav sooja tuule suvelõhn on samuti nii reaalne. Isegi tema tehtud toitude hõrk maitse. Paigad ja kohad, mis kunagi tähendasid kõike. Esemed, millest igaühel oli jutustada oma lugu. See kõik on siin, päris lähedal, käeulatuses. Minu loos. Leia ajakiri ja loe. Ma kutsun sind enda lapsepõlve. 



Pilt: erakogu





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar