...ja
ometigi... Iga aeg on omamoodi ilus. See lõputu valev valgus, mil silmapiir sulab taevaga ühte. Karge rahu ning otsatu vaikus, mil, olles hästi tasa, võib kuulda iseenda mõtteidki. Ei ühtki hingelist. Vaid puhas puutumata lumi. Nii kaugele, kui silm ulatab. Milline rahu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar