Sel kullas kümbleval kevadel

Igal tärkaval kevadel ei jõua ma ära imestada, kuidas ma pika ja otsatuks veninud süngpimeda talve jooksul alati suudan unustada, milline meeltköitev tunne on siis, kui õhk on korraga hoopis teistsugune - pehme ja siidine ning õu sillerdab rauges päikesepaistes, püherdab selles nagu õnnejoovastuses kutsikas. Sellekevadine muru on täis end ise meelevaldselt kõikjale külvanud lumikellukeste valgeid silmi, mis kasvavad helelillade krookustega võidu vana õunapuu ümber ja mujalgi, täpipealt seal, kus ise heaks arvavad. Suhtun sellesse leebe ja südamliku rahuga, nagu igaühesse, kes on meie juures rahusadama leidnud. Siin võib iga kallis külaline tunda end vaba ning rahulolevana just sellisel moel, nagu ise heaks arvab. Mõnest inimesest on nii palju rõõmu ainuüksi seepärast, et ta lihtsalt on olemas, sobitudes oma olemuselt perre nagu õige pusletükk.

Kõik mu suvel istutatud roosid on talvekarguse ja lohutud iilid üle elanud ning täis tillukesi heleroosasid puhkemisootel lehenuppe. Isegi vanaema mälestuseks istutatud suureõieline valge roos, mu õrn lõhnav lemmik, mida ma aeg-ajalt imetlemas tavatsesin käia, on vapralt valmis uut õitsemishooaega tervitama. Võõrasemade kollased pead kiiguvad jälle amplites, nagu igal kevadel, ja neist möödub hordidena samasugust kuldset värvi liblikaid.
Armumiselähedane ülevoolavalt õnnelik tunne on kahtlemata seegi, kui keegi mulle jälle üle mõne aja otsesõnu teada annab, et talle tõepoolest ülimalt meeldib minu uus käsikiri, millest mul alles hiljaaegu oli mahti mõnele kirjastusele teada anda, pakub mulle ise kohe välja sobiva kunstniku ja laotab mu silme ette lahti tema pilkupüüdvad värvikirevad ning fantaasiaküllased tööd, küsides seejuures veel tagasihoidliku ja kergelt mureliku viisakusega, kas mulle ikka meeldib ja sobib, kui illustratsioonid saaksid olema ligikaudu sellelähedased. Loomulikult!

Kõik, mis on õige, tuleb ise su juurde, ilma, et peaksid paluma, manguma, otsima või keelama. Ta lihtsalt on ühel päeval olemas isegi puhul, kui sa teda esmapilgul ära ei tunne ning algul talle kerge kohmetuse ning hämminguga otsa vaatad. Et ah soo, selline sa siis oledki, kallistes mustades tossudes ja peaaegu kahemeetrine. Alles mõni aeg hiljem jõuab pärale ka mõistmine, kui loomulik ja iseenesestmõistetav ta olemasolu ikkagi on ja kui tore, et ta on meiega. Aitäh, et oled olemas!



Pilt meeleolu loomiseks: internet