Minategelane on tüüpiline kaasaegne kiskja. Ta teab suurepäraselt, kuidas küünarnukkide najal endale teed rajada ja enesekindlusest tal puudus ei tule. Kogu tema elu on justkui kätteõpitud kaarditrikk, mis vajadusel õige hõlpsalt käiku lasta. Ta on kenake ning oskab selle osavalt välja mängida, teades ülihästi, kuidas oma tugevaid külgi eksponeerida ja endast "õiget" muljet jätta. Sellele aitab päris hästi kaasa nii vanematelt laekuv taskuraha, mille eest ohtralt trendihilpe soetada kui ka jõukamapoolne kallim.
Mängus
liigselt sees olles kipub ta vahel ennastki petma. Piirid tõelisuse
ja pettuse vahel hägustuvad ja kaovad mõnikord sootuks. Milline on
tema tegelik mina? Kas ta seda või mõnda muud algset detaili endast
– näiteks loomulikku juuksevärvi - enam mäletabki? Kuid lõppeks,
kas sel ongi tähtsust, kui panused on kõrged ja eesmärgiks ei
miski muu kui tipptasemel rahulolu? Sellest lahutab teda hetkel
muidugi pirakas kuristik vanade ning surmigavate vanemate, tüütute
naabrite ja kadedate sõbrannade näol, kelle sõprus on sallimine
ainult teatava piirini, mil mängu tuleb isiklik heaolu. Samuti on
minategelase silmarõõm tema jaoks huvitav paraku ainult näiliselt
ja lõppkokkuvõttes elu täiuslikkusest sama kaugel kui Kuu Maast.
Lugu
inspireeris mind kirjutama üks suvine foto kahest võhivõõrast,
peomeeleolus ennast unustanud noorest, kes eristusid minu jaoks
ülejäänud massist ning jäid silma oma spontaansuse ning sarmi
poolest. Miks ma üldse kirjutan sellistest inimestest? Kõik pole päris nii nagu näib ja asja võlu peitubki minu jaoks just selles punktis. Millest täpsemalt jutt, saab teada oktoobrikuu ajakirjast.
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar