Loo peategelane Neti on veendunud, et saatusel temaga häid plaane ei ole. Eluaeg on talle kätte jooksnud vaid kõige nigelamad kaardid ja see on ajapikku kinnistanud temas veendumuse, et paremat ta väärt ei olegi.
Neti tervis pole kiita, vana seljavigastus segab teinekord kõige
tavalisemaidki igapäevatoimetusi tegemast, rääkimata mingisugusest
täiel rinnal elamisest ja elu nautimisest. Suhe lihtsakoelise,
alatasa näägutava ja napsilembese Üloga pole samuti kergete killast.
Toetuse ja abi asemel jagub mehel enamasti vaid süüdistusi.
Neti neljakümne seitsmes sünnipäev kujuneb iseäranis nukraks. Naine tunneb end terve maailma poolt hüljatuna. Keegi ei helista ega pea meeles; elukaaslasel jätkub lahkust vaid kahe rääbaka nartsissiõie jagu ja noomida saab naine nagunii. Elu valude vangistuses pole lihtne, eriti veel siis, kui teine kannatajat poolt simulandiks peab, olles veendunud, et naine käib arstilkäikude asemel salaja hoopis linnas teise mehega kohtamas. Ainuke tugi Netile on ema, aga ka tema on isevärki puust, hoopis teistsugusest materjalist kui Neti. Mine tea, ehk ongi see hea.
Kas olukorrast on väljapääs, või ongi mõne inimese elu üksainus kannatus, sellest saab lugeda märtsikuus ajakirjast "Saatus&Saladused".
Ema kõverdas halvakspanuga oma õhukesi värvitud huuli. Austajatest polnud tal kunagi puudus olnud ja nood olid teda eluaeg kätel kandnud. Netil oli kogu sellele meeletule populaarsusele vastu panna üksainuke kavaler, traktorist Ülo, ja seegi oli oma mõlkis südame tema ette porri pillanud mõtlematult ning purjuspäi. Tegu, mida mees tõenäoliselt õige varsti kahetsema hakkas. Aga veidral kombel polnud tal ka äraminekuga kiire.
Pilt: internet (favim.com)
Neti neljakümne seitsmes sünnipäev kujuneb iseäranis nukraks. Naine tunneb end terve maailma poolt hüljatuna. Keegi ei helista ega pea meeles; elukaaslasel jätkub lahkust vaid kahe rääbaka nartsissiõie jagu ja noomida saab naine nagunii. Elu valude vangistuses pole lihtne, eriti veel siis, kui teine kannatajat poolt simulandiks peab, olles veendunud, et naine käib arstilkäikude asemel salaja hoopis linnas teise mehega kohtamas. Ainuke tugi Netile on ema, aga ka tema on isevärki puust, hoopis teistsugusest materjalist kui Neti. Mine tea, ehk ongi see hea.
Kas olukorrast on väljapääs, või ongi mõne inimese elu üksainus kannatus, sellest saab lugeda märtsikuus ajakirjast "Saatus&Saladused".
Ema kõverdas halvakspanuga oma õhukesi värvitud huuli. Austajatest polnud tal kunagi puudus olnud ja nood olid teda eluaeg kätel kandnud. Netil oli kogu sellele meeletule populaarsusele vastu panna üksainuke kavaler, traktorist Ülo, ja seegi oli oma mõlkis südame tema ette porri pillanud mõtlematult ning purjuspäi. Tegu, mida mees tõenäoliselt õige varsti kahetsema hakkas. Aga veidral kombel polnud tal ka äraminekuga kiire.
Pilt: internet (favim.com)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar