Katkend peagi ilmuvast jaanuarinovellist "Ulla elu episoodid"

Kes on Ulla? Naine, kes põeb hetkeajastu üht kõige levinumat tõbe - üksildust. Samaväärselt üksildased ja omaenda tillukeses mullis elutsevad on ka kõik ülejäänud külaelanikud, kellega ta kokku puutub. Nii juhuslikult kohatud endine kolleeg toidupoest, ema telefoni teises otsas kui ka eksmehe veidrikust õde.
Novell otseselt ei tõstata ega lahenda mingeid küsimusi, kuid siiski peatub neil ja pakub mõtteainet. Miks me oleme nii üksi? Oleme seda tahtlikult või võtame kui paratamatust? Kas selles on süüdi ajastu, milles me elame? Keegi teine või me ise? Kas me ei oskagi teisiti? Omal moel on Ulla oma lihtsa ja väheseid valikuid pakkuva eluga rahul, olles puhuti pigem kõrvaltvaataja kui otsene enda elus osaleja.
Eeltutvustuseks lühike katkend.

PÜHAPÄEV

Kass vaatas tähelepanelikult läbi akna õue. Mandariinivärvi silmades helkis kõditav uudishimu. Oli see lumel keksiv närb varblaseraas, kes tema tähelepanu köitis? Simbale meeldis linde jälgida ja kuigi ta oli toakass, kes kunagi õues ei käinud, oli loom täis ilmselget veendumust, et ühel heal päeval saab ta kindlasti mõne sulelise kätte. Peab ainult kannatlik olema. Aknalaud oli tema lemmikkoht, kus ta pikki viive liikumatult istuda tavatses, ainus märk elevusest tasahilju liikuv sabaots.
Oleks minul tema enesekindlus, mõtles Ulla heldimuseseguse kadedusega.
Simba oli hea loom. Hea ja arukas. Tundis õhust, kui perenaise meeleoluga polnud kõige paremini ja püüdis naise tuju tõsta nagu oskas. Nurrutas ja hõõrus oma pehmet kasukat vastu Ulla sääri. Selline tähelepanu liigutas Ullat. Ta kallistas kassi ning oli tänulik.
Ulla istus ja jõi teed. Tassipõhja oli settinud mõrkjavõitu teepuru, mille kaneeline koostis meenutas natuke jõuluaegseid lõhnu.
Väljas valitses otsatu hallus, pühad ja kogu sellega seonduv elevus olid ammuilma läbi saanud. Taevas, maa, puudele varisenud lumi, kõik oli vaadeldav justkui läbi mingi tahmase halli filtri, mis ei kadunud enne kevade saabumist kuhugi.
Ulla silm riivas pliidil seisvat potti, mis levitas endast seniajani kerget kõrbelehka. Pott oli korralikult kannatada saanud – seestpoolt süsimustaks kõrbenud. Äpardus sardellidega oli keedunõu põhjalikult ära rikkunud. Õnn veel, et midagi põlema ei läinud. Kahju, hea nõu oli, mõtles Ulla. Peaks uue ostma, leidis ta, kuid unustas mõtte sealsamas.
Tegelikult oleks niiviisi vagusi istuda päris mõnus, taipas Ulla. Rahu ja vaikus, seda oli ta alati hinnanud, seda enam, et tööpäevi täitis üüratu lärm ja inimeste lakkamatu sagimine, mis koletul kombel väsitas. Kuid erinevalt Simbast läks tema õnnetunde tekkimiseks tarvis midagi sootuks enamat kui üks lumel keksiv märjasuline linnuhakatis.

Täispikk lugu ilmub jaanuarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet