Ilmumas on ajakirja augustilugu "Merevaigukee"

Jaanipäev on tulnud ja läinud. Ilusat ilma on pikalt jagunud, eks seetõttu on e-maailma sattumine olnud ka palju juhuslikum kui tavaliselt. On ju lihtsalt niisamagi hea seista kesk hilist videvikku oma aias, kastmisvoolik käes ja turgutada päevapalavusest rammetud taimi, seejuures meeldivalt adudes, et kell kümme õhtulgi pole lühikestes suvepükstes veel jahe. Aga üht-teist kirjandusalast uudist siiski on.

Augustis on minult oodata uut lühilugu "Merevaigukee". Lugu on põhimõtteliselt valmis, ainult viimane lihv veel andmata ja ajakirjatoimetusele saatmata. Ei saa öelda, et merevaik ehtena just mu lemmikute esikümnesse kuuluks, kuna kollane värv ei haaku mu olemusega, aga loo tarbeks vajasin mingit tähenduslikku elementi ning selleks sobis see nõiduslikult läbikumav mineraal suurepäraselt. Ehkki ma ehtena merevaiku ei kanna, on see omal moel pilkupüüdev ja lapsepõlve möödanikuga seostuv.

Ehe on selles loos sümbol, mis loo edenedes saab sootuks uue, esialgsest täielikult erineva tähenduse. Tegelikult on augustis ilmuva loo keskmes hoopis üks omamoodi ja võrdlemisi tavatu tutvumine. See on lugu heledast ja helgest suvepäevast, mil vanalinna ehtejahile suunduv noor neidis jääb tänavanurgal silma ühele pikka kasvu võõrale, kes teda kõnetab. Eks me kõik vaja midagi, mis meid minevikuga seoks või olevikule tähenduse annaks. Selle õige tunneb alati ära, olgu see siis ainulaadne kaelakee vaateaknal või hoopistükkis lugu, mida tundmatu sulle ühtäkki sinust endast jutustama asub. Missuguse pöörde ootamatu tutvus võtab ja kes täpsemalt on kummaline tundmatu, sellest saab lugeda viimasel soojal suvekuul ehk siis augustis. 

Juulis aga pakun lugemiseks lühilugu "Naabrid". Loo sisu peaks olema tuttav neile, kes lärmakate naabritega hädas. 


Pilt: internet