Ajakirja septembrilugu, mis valmis mul olude sunnil üheainsa palava suvepäevaga, kannab pealkirja "Pime õnn". Õnneotsingutest olen oma lugudes kirjutanud palju, kuna see on olnud üks mu meelisteemasid läbi aegade, kuid käesolev lugu on vaadeldav hoopis teise nurga alt. Kuidas reageerivad meie õnnele kaasinimesed, meie lähedased? Kas nad näevad seda samamoodi, kas see mõjub neile sarnaselt? Võimalik, et meie suur hele õnn võib kõrvaltvaataja jaoks tähendada hoopistükkis muud, teinekord kaugeltki mitte meeldivat. Nii see sedapuhku ongi.
Aastates Maaretit tabab tõeline katsumus, kui tema lemmikpoeg Harden tutvustab talle ühel ilusal päeval ilmetut ja isikupäratut miniahakatist Elisset, kes on lihtsakoelisele naisele esimesest pilgust vastukarva. Kuidas luua ja hoida häid suhteid, kui kõik, mida sa võõras näed, on peaasjalikult halb ja vastumeelsust tekitav? Kuidas kõndida tundmatul pinnal ilma asjaosalisi riivamata? Pojaga ju riidu minna ka ei tahaks, olgugi, et ema tema valikut kaugeltki heaks ei kiida. Otsekohene minia viisakuse peale ülemäärast aega ei kuluta ja Maaret peab tunnistama lüüasaamist. Hoolimata asjaolust, et ta end ikka veel tragiks ja nooruslikuks peab, on noorus lootusetult läinud ja tema ise ühtäkki keegi, kes uuema põlvkonna eelistusi ja veidraid harjumusi kuidagi omaks võtta ei oska ega võib-olla tahagi.
Millisena tema mind näeb? Mida minult ootab-loodab? Miks ta seal bussipeatuses mind saates ikka veel seisab, mulle lehvitab ja ära ei lähe, hoolimata sellest, et peab mu kingi koledaiks ja mind ennast paksuks ning rumalaks? Need mõtted tabavad vananevat naist alles tagasiteel koju, olles veetnud tühja ja ärritava päeva põlvkond noorema seltsis. Niisiis, kas õnn on pime või oleme seda ise, osates seda näha ainult endale sobival kujul, mõõtmetes ning värvitoonides?
"Pime õnn" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused"septembrinumbris. Juulikuus on võimalik lugeda minu lühilugu "Naabrid", mis on leitav ka veebist: http://www.saladused.ee/naabrid.
Pilt: internet
Millisena tema mind näeb? Mida minult ootab-loodab? Miks ta seal bussipeatuses mind saates ikka veel seisab, mulle lehvitab ja ära ei lähe, hoolimata sellest, et peab mu kingi koledaiks ja mind ennast paksuks ning rumalaks? Need mõtted tabavad vananevat naist alles tagasiteel koju, olles veetnud tühja ja ärritava päeva põlvkond noorema seltsis. Niisiis, kas õnn on pime või oleme seda ise, osates seda näha ainult endale sobival kujul, mõõtmetes ning värvitoonides?
"Pime õnn" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused"septembrinumbris. Juulikuus on võimalik lugeda minu lühilugu "Naabrid", mis on leitav ka veebist: http://www.saladused.ee/naabrid.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar