Mälestusplaat õpetajale Viluste Põhikooli 250. aastapäeva puhul

Kusagil seal kaugel Põlvamaal, ühes koolimajas, mis pole küll enam see hubane vanakollasest puidust maja, kus kunagi põhikoolihariduse sain, vaid ilusast tumepunasest tellisest, hulga uuem ja uhkem, aga selle võrra ka võõram, asub nüüd alljärgnevatel fotodel näha olev mälestuspink, mis sai avatud Viluste kooli 250. aastapäeva puhul. Pingi külge on kinnitatud kullaläikelisest messingist plaat, millele on graveeritud luuleread, mis on pühendatud õpetajale kui tarkuse andjale ja idee edasikandjale. Oli mõnevõrra üllatav, et luuleridade sepitsejaks palus vana kooliõde ja praegune Räpina valla kultuurijuht Marge just mind, kes ma pean end rohkem küll proosakirjanikuks kui poetessiks, kuigi, tõsi küll, üks luulekogumik on minult siiski aegu tagasi ilmunud, "Võilillelein", aastal 2014.
Ei saa öelda, et ma poleks olnud meelitatud mulle osaks saanud usalduse eest, eks ma kahtlemata olin, sest eks iga loomeinimene unistab ju vargsi sellest, et tema sõna saaks jäädvustatud. Kui mitte kivisse, siis raamatukaante vahele või vähemasti leheveerule ikka. Oluline on endast midagi maha jätta. Kuigi luuletuse valmimine polnud just kergete killast ettevõtmine. Nagu öeldud, aktiivselt ma poeesia viljelemisega momendil enam ei tegele ja kui üldse, siis eelistan pigem vabavärssi, kuid plaadil mõjus riim kahtlemata paremini. Seega tuli leida vajaminev aeg ning õiged sõnad. Keeletoimetajateks ja hüva nõu andjateks olid nii mu emakeeleõpetajast ema kui ka noorem õde, kellele siinkohal mõistagi tuhat tänu.
Küllap seisatan ka ise kunagi selle pingi juures ja vaatan plaadi ning möödanikuga tõtt, praegu lepin piraka vahemaa tõttu fotodega, mis erinevad inimesed mulle sellest mälestust väärivast päevast ning sündmusest saatsid.
Viluste koolimajast veel niipaljukest, et selle ainetel kirjutasin mõni aasta tagasi novelli "Amelie", mille leiab näiteks mu novellikogumikust "Tuulemüüja tütar". Lugu koolipõlvearmastusest ning tugevatest, elumuutvatest tunnetest, mis saatsid loo peategelast, kunstnik Joonast omal moel terve eluaja. Sest mõnikord lihtsalt läheb nii. Mõni sündmus, mõni inimene, muudab teist sedavõrd, et ta ei saa enam kunagi tagasi päris iseendaks, sest olnu on selleks liialt ere. Ja mine tea, võib-olla ta ei tahagi olla keegi muu, sest tänu möödanikus kogetule on ta täna just see, kes olema peab. 

Milline näeb välja nii vana kui uus koolimaja, saad vaadata siit. Kooli sünnipäevast jäädvustati ka video, mille saatis mulle H. Mendrik ja mida saab vaadata siit. (tegija teadmata)
Fotod: M. Trumsi, A. Raadla, A. Liiv