Katkend ajakirja juuliloost "Naabrid"

Pikapeale sai naine teadlikumaks ka ennast ümbritsevatest inimestest. Korrus kõrgemal elas üksik naine, kes töötas lõviosa ajast kodus, olles midagi ajakirjaniku-taolist. Seetõttu eelistas ta oma jõnglasi, kes olid ilmselgelt hüperaktiivsed, enamjaolt ise kantseldada. Nii veetsidki nood pikkade lasteaiapäevade asemel aega põhiliselt kodus igavledes ning diivanilt põrandale hüpates. Ka naine ise oli mehelikult raske astumisega. Iga tema samm oli allkorrusele selgesti kuulda. Hannele lagi helises ja värises, laelamp kõlkus ohtlikult ja puhuti varises praost krohvipuru. Paar korda oli Hannele käinud kurtmas, et naabripere natukenegi vaiksemaks võtaks, aga viisakast tähelepanu juhtimisest oli kasu ainult üheks õhtuks. Siis jätkus kõik täpipealt samas vaimus.
Paar korrust allpool elas pere musta koeranässakaga, kellele ei meeldinud põrmugi, et teda pikkadeks päevadeks üksi jäeti. Enamiku sellest ajast peni lihtsalt haukus. Hele klähvimine ja ahastav ulumine täitis kõiki Hannele päevi.
„Ma käisin isegi palumas, et nad oma koeraga midagi ette võtaksid, aga nad olid venelased, ei saanud sõnakestki aru, kujutad ette, “ kurtis naine. „Umbvenelased.“
„Et siis mida?“ üllatus Sivan. „Sa nõudsid, et nad oma looma ära annaksid või magama paneksid, kuna sulle juhtumisi ei meeldi, et koer natuke haugub?“
„Mitte seda. Nii kaugele ma ei jõudnudki. Ma ju ütlesin, et nad ei saanud absoluutselt millestki aru.“
Sivan raputas pead ega öelnud midagi.
„Kelle poolt sa õigupoolest oled,“ vihastas naine nüüd omakorda mehe peale.
„Ma olen erapooletu,“ naeris mees ja tõstis käed. „Katsume kuidagi edasi, eks? Kuhu meil ikka minna?“
Selles suhtes oli Sivanil õigus. Minna polnud kuhugi. Korteri eest oldi kopsakas summa välja käidud, pangavõlg lasus kivina kukil ja ainus võimalus oli lasta eluase liisingfirmal kahjumiga maha müüa, mis olnuks täielik rumalus, või reaalsusega leppida. Kuid leppida ei olnud sugugi kerge.
Natukese aja pärast sugenes Hannele ellu uus probleem. Kõrvalkorterisse, mis oli seni  tühjana seisnud, kolis vanem abielupaar. Meest paistis mingisugune motoorne rahutus vaevavat, või siis tõi ta lihtsalt vanast kodust oma hobi kaasa – nimelt meeldis talle ehitada. Hannele ei saanudki aru, mida mees täpsemalt teeb, kuna remondi moodi see küll välja ei paistnud. Võib-olla meisterdas vanamees laada tarbeks mööblit. Kogu senist mürafooni ilmestas nüüd ka lõputu kopsimine ja saagimine. Elu nagu kontsert, mõtles naine. Ainult et väga vilets kontsert. Korra nägi Hannele meest oma kinnisel rõdul toimetamas. Paistsid ainult tumepruunid parkunud töömehekäed. Üürikeseks viivuks oli Hannelel neist kätest kahju. Need tundusid sama üksildased ja eksinud nagu ta isegi. Kuid viiv hiljem võttis naises taas maad tavapärane pahameel. Võib-olla oli allkorruse naabrmutilgi oma vanamehe ärritavast harjumusest mõõt täis saanud, et ta oma küljeluu rõdule taguma oli kupatanud, mõtles Hannele mürgiselt.
„Ju nad ehitavad kahetoalisest kolmetoalist,“ muigas Sivan.
Hannele ei teinud Sivani viletsavõitu naljast väljagi, olles selleks liiga ärritunud. Ühel õhtul, kui vanamees jälle pihta hakkas, tavapärasemast varem kui tavaliselt, kargas Hannele rõdule, noppis rõdunurgas seisvast kartulikotist paraja suurusega mugula ja virutas selle täie meelepahaga vastu alumise naabri aknaplekki, lootuses, et see papi mõistusele toob. Käis hele kolakas, kuid paraku ei saanud teine tema pihta suunatud varjatud agressioonist vähimatki sotti, vaid tümistas endist viisi edasi. Nördinud Hannele vuhises tagasi tuppa.

Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbris.
Pilt: internet