Valmimas on ajakirja novembrinovell "Lõpetamata lugu"

Ärkasin täna varahommikul ja kirjutasin ühe jutiga valmis ajakirja novembrikuu novellist "Lõpetamata lugu" viistuhat tähemärki ehk siis ligemale poole.  Ülejäänud päeva jooksul ja muude tegemiste kõrvalt sai käsikiri enam-vähem lugejakõlbulikuks ehk siis saatmisküpseks. Vahel võib ka niiviisi minna. Tegelikult võiks märksa sagedamini sedaviisi minna, mis siis viga. Seda kõike tänu ühele pildile, mida juhuslikult oma ajajoonel märkama sattusin. Üks vana mälestus, üks reaalne inimene. Mina ja tema. Selline isiklik lugu, nagu neid tegelikult harva mu loomingusse satub. Sain inspireeritud. Päriselt ma siiski kiusatusest loobuda ei suutnud ja kirjutasin lõppu omapoolse pöörde, et oleks sutsu lõbusam. Sellest kõigest aga juba raasike hiljem. 

Homme tuleb jätkata lasteraamatuga, eriti kaugemale lükata ei anna, kuigi väga tervistav oleks niisama logeleda ja raamatuid lugeda. Kuigi tunnen, et raamatute lugemise mõõt hakkab praegu tasapisi juba täis saama, sedavõrd palju on neid viimasel ette sattunud. Täna õnnestus laenutada Margus Karu paljuräägitud "Hobune Henry unenägu" ja seda imetlevalt sirvida. Arvan, et tahaksin päriseks osta, et toetada teose tänuväärt ideed.
Omapoolne soov on uue lasteraamatu käsikirjaga enne puhkuse lõppu jõuda vähemasti nii kaugele, et töö kõrvalt jõuaksin mõnel sobival nädalalõpul lustakatele loomalugudele punkti panna. Tegelikult, meenutan, läks eelmise puhkuse ajal täpselt samaviisi - enamiku kirjutasin puhkuse ajal ja lõpp jäi tööaja sisse. Raamat saab tore ja elamusi pakkuv, seda võin lubada!
Seni, kuni septembrikuu kestab, lugege ajakirjast "Saatus ja Saladused" mu uusimat lühilugu "Inimeseks olemise mõõt" ja juba oktoobrikuus on võimalik tutvuda täispika novelliga "Minu ema mehed".


Pilt on illustratiivne, pärit internetist ega ole kõnealuse looga seotud, kuid annab siiski päris hästi edasi värskes novellis sisalduvat avarust ja eraldatust.