Eeltutvustav katkend oktoobrinovellist "Minu ema mehed"

Enamasti tavatses ema oma külalistega köögis istuda ja ilmaasju lahata. Minu kui teismelise ja alles maailma avastava nooruki jaoks oli rahustav ja teatud kindlustunnet sisaldav ema hoiak, et ta ei suhtunud oma välimuse eest hoolitsemisse kunagi sellise meeleheitliku ja kurva kirega nagu enamik temaealisi üksikuid naisi. Ta nägi niigi hea välja ja tavatses kõigele välisele reageerida teatava meeldiva muretusega. See oli temast tohutult mõnus ja täiskasvanulik. Üldse oli emaga kahekesi koos elamine kirjeldamatult tore. Ma ei väida, et oleksin ihanud kõigest väest olla tema moodi ja võtta üle sarnaseid maailmavaateid, kuna olime selleks liiga erinevad, kuid ma olin uhke, et mul on just selline ema. Ainulaadne, kordumatu ja eriline. Temaga vestlemine sütitas inimesi ja jättis neisse pikaks ajaks põletavaid ning innustavaid jälgi. Ema oleks hästi sobinud mõne loomeinimese muusaks.
Kogu tühise ja kaduva materiaalsuse suhtes muretuna olid mu emale teatud detailid siiski olulised. Külaliste puhul tõi alati lagedale oma peene vanamoelise pitssigaretihoidja, hinnalise antiikeseme, mille ta oli saanud päranduseks kadunud vanaemalt, ja suitsetas talle ainuomase graatsiaga, nagu vaid tema oskas. Neil puhkudel mind kööki ei lubanud, aga ülejäänud korter oli minu päralt.
Niisugused vabadushetked, mil võisin end tunda ühtaegu nii lapse kui täiskasvanuna, olid meeldejäävad. Mu noore elu parimad hetked. Neil puhkudel kehtis meil emaga vaikiv kokkulepe, et võisin teha, mida tahtsin – kuulata täisvõimsusel muusikat, tellida endale koju valmistoitu või kasvõi laulda röökida, mida ma korra ka tegin. Peamiselt seetõttu, et Kirill mulle ei meeldinud. Kirill oli üldse üks väheseid mu ema tuttavaid, kes liigitus minu silmis loodusõnnetuse alla. Lärmates lootsin temast kiiremini lahti saada. Kahjuks polnud meetmel küll märgatavat tulemust. Kirill, kohalik korstnapühkija, käis meil veel mitu korda ja tõi alati kaasa odavaid suhkruglasuuriga meepräänikuid, mida ma võltsi tänulikkusega vastu võtsin ja hiljem ajaviiteks tuvidele söötsin. Mitte, et ma peps olnuks, ma lihtsalt ei tahtnud temalt midagi. Meie sujuvalt kulgevasse ja rahuldustpakkuvalt rõõmsasse ellu ei mahtunud ühtegi Kirilli. Kahju, et mees sellest ise aru ei saanud. Küllap polnud ta oma halli ja tahmast elunatukest elades kogenud, et ilmas võikski päriselt leiduda nii meeldivaid inimesi nagu minu ema ja sestap üritas temast meeleheitlikult kinni hoida. Meeleheitlikkus meile ei sobinud. Mu ema oli ses mõttes nagu sillerdav vesi – hele, kerge ja lakkamatus liikumises, libisedes klammerduja sõrmede vahelt muretult minema. 

Reeglina ei jõudnud kipakal kolmejalgsel taburetil maha peetud tulised maailmalahkamised ja lõbusalt nalja ning naeru saatel veedetud õhtud kunagi köögist kaugemale. Ema magamistuppa ei olnud külalistest asja mitte kellelgi. Kuigi enamasti ma keskustelusse ei sekkunud ja hoidusin üldse tagaplaanile, närisin üpris kiiresti läbi, et emal oli vaja kambajõmmi, kellega aega surnuks lüüa, mitte armukest. Romantilises plaanis ei võtnud ta neist tõsiselt ühtainumatki ja see tõdemus andis mulle kogu olukorra suhtes teatava kindlustunde, ehk isegi kerge üleoleku meeste poisikeseliku lootusrikkuse suhtes. Sain aru, et ema armastas omal moel isa ikka veel, kuigi välja ta seda ei näidanud.
Enamik külalisi olid mõistlikud ja hindasid head seltsi ning ema loomuomast arukust, mis lasi tal kaasa rääkida paljudel erinevatel teemadel. Ema oskas olla hingearst ja andis soovi korral meelsasti nõu, olemata seejuures pealetükkiv ega moraalitsev. Mõned õnnetud said aga asjast omamoodi aru ja lasid endas süttida savijalgadel lootuskiire – tõid roosikimpe ja kommikarpe, õhetasid näost ning higistasid oma pitsitavates ja halvasti hoidvates triiksärkides, mis oldi erakordse sündmuse puhuks ilmselgelt kusagilt kapipõhjast lagedale kaevatud; kinkisid kalleid lõhnaõlisid ja muud meelehead, lubasid kuud ning tähti. Üks ullike maksis tükk aega isegi meie kommunaalmakse, saamata seejuures arugi, et ema oli tema vastu ammuilma huvi kaotanud, kuigi lasi mehe omaalgatuslikul heategevusel malbe muige saatel rahumeeli sündida. Me polnud rikkad ja Mustamäe kolmetoalise ülalpidamine nõudis oma osa. Kogu meie kodune elu keerles ümber ema ja tema külaliste. Emps lõikas olukorrast kasu, ilma, et ta seda teadlikult üldse oleks kuidagi plaaninud. Keegi seda pahaks ei pannud. Ema olemuse juurde kuulus asjaolu, et millegipärast tahtsid paljud talle kingitusi teha või mõnel muul viisil kasulikud olla. Mina seda ei osanud, nagu ma ei osanud olla pooltki see, kes oli ema, küll aga võisin asjaolu üle ikka ja jälle hämmingut tunda. 

Täispikka lugu saab lugeda oktoobrikuu ajakirjast "Saatus ja Saladused".

Pilt: Internet