Tagasisidet romaanile "Tupiktänavas"

Lugesin läbi "ühe hingetõmbega". Algusest kohe tõmbas tekst mind kaasa ja ahmisin kuni lõpuni. Lõpus muutus lugemine raskeks, sest silmad olid ikka väga vesised. "Tupiktänavas" peaks olema kohustuslik lugemine igale naisele, kes on olnud pikemas suhtes. Raamatus on hästi välja toodud, kuidas naised kipuvad tihtipeale "üle mõtlema" ja endale sellega probleeme tekitama. Minus tekkis kange tahtmine hakata Kiiri raamatut oma naistuttavatele kinkima 
Aitäh, Kiiri Saar! Kuivatan vaikselt pisaraid...

Maria Lepmaa, kirjanik

Ühinen kiitvate sõnadega. Kiiri tekstides on palju kihte. On kaasamõtlemisvõimalusi, on hoiatusi, on lihtsat rõõmu ja on otsi, mis jäävadki natuke lahti.

Anne-Mari Alver, kirjastaja ja kirjanik

Kunagi ei tea, milliseid emotsioone võib üks või teine kirjutatud raamat kaasinimeses tekitada. Ses mõttes olen pisut üllatunud. Enda meelest ma ei kirjutanud kurba raamatut. Pigem arvasin, et "Tupiktänavas" sai minu poolt külge tugeva huumorivarjundi. Vähemasti oli mul kirjutades lõbus. Hingeminev, samasumishetke pakkuv, see on teine lugu. Tore, rõõmutegev, kui nii väidetakse.
Kuid antud teemal edasi mõtiskledes... võib-olla on seesinane kurbus nii sügav ja nii igiomasena hinge külge kleepunud, et me ei tunne seda teinekord äragi. Või siis oleme andnud sellele hoopis teise tähenduse. "Ah, argipäev". "Selline on elu". "Keegi ei saa kõike". Mis iganes.
Ka mina olen tundnud teatavat kurbust. Loo sündmustik on mõistagi ilukirjanduslik, kuid samas olen seostanud teoses aset leidvaid olukordi teatud paikadega kodusaarel. Veidral kombel tunduvad raamatu kaane vahele saanud sõnad minu enda jaoks seniajani sedavõrd ehedad, nagu oleks selles ilmetus valges telliskivimajas, mida kirjutades ette kujutasin, tõepoolest asunud Piia kaltsukaäri ja kallis firmasärgis ning nöökavalt naeratav Rafael sõitnud sinnasamma porisele õuele ning kõik justkui oligi päriselt. Piia narmendav käekott, kohtumise ootamatus, pahameel, rõõm, häbi ja elevus, mis värvis ühe halli maailma korraks teiseks ja lubas viivuks loota, et on olemas võimalus ka teistsuguseks eluks.
Peale käsikirja lõpetamist olen korduvalt seisnud sellel õuel, vaadanud seda maja, poriaukudega kaetud lapilist teed, taevast, pilvi ja puid ning mõtisklenud. Tundnud üht ja teist. Vahel saavad romaanide tegelased nii ehedaiks, et elavadki näiliselt enda elu. Sama lugu oli kunagi Keteriini raamatutega.
Olen tänulik kõigile, kellele mu raamat meeldis.


Autori kommentaar