Õnn on mitmetahuline ja mitmekihiline, mitmekujuline, mitmemaiguline ning mitmeti hoomatav. Üheskoos, ühes ja samas hetkes võib täitsa vabalt kogeda nii õnne kui muret, nagu oldaks meres kahe erineva hoovuse vahele lükitud – ühest suunast vahutab vastu nägu külm, teisest suunast sõbralikult soe veemassiiv. Ja sa ise oled kõige selle keskel kes? Keegi natuke rahulolevam? Eks ikka.
Hoiatatakse ehitamast õnne sellele, mis parasjagu juhtub või ei juhtu, kuna see olla kõige ebakindlam asi maailmas. Õnn pidada, teadagi, algama seestpoolt, meist endist, meie mõtteviisist ning hoiakust. Kuid kui õnn lihtsalt juhtub, ilma täieliku endapoolse osaluseta, ilma teadliku mõtlemise seadistamise seesuguseks, et võidaks kogeda õnne igal pool, igal ajal ja enam-vähem igas olukorras, mis siis? Kui õnn, see ettearvamatu sõgeloom, lihtsalt ühel hetkel on otsustanud kutsumata külalisena tulla, olles ühtaegu nii ilmvõimatu ja ometi täiel määral olemas, siis tabab õnne poolt vallatut justkui mõttekramp. Mis edasi? Ei saa ju sellest avalikult pajatada, veel vähem pasundada, sest ikka püsib karmi kuuesiilu taga ja alalhoidliku kampsunivarruka sees tallel inimesele igiomane kartus, et õnn muudab seepeale otsekohe meelt ja pöörab selja. Ebausk on meis, nina maas murelikult kulgevail ugrimugrilastel ju sünnihetkest saati veres. Parem oleme igaks juhuks murelikud edasi. Mine seda homset tea.
Või mis?
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar