Loomingulisi ja loomevabu tegemisi pimeaja vaikuses

Olen tükk aega päris vakka olnud. Üpris teadlikult tõtt-öelda. Üle hulga aja oli üks selline nädalavahetus, mil polnud tarvis mitte midagi pakilist teha. Seetõttu olin vahelduseks netimaailmast eemal, suisa rõõmuga. Lugesin. Koukisin välja õmblusmasina ja tegin mõned uued talveriided pisut parajamaks – lühikese inimese alaline probleem, kõik püksisääred kipuvad mööda maad järele lohisema. Tegin jalgrattaga paar pikemat tiiru, et märgata ja endasse talletada üürikesi kaduvaid sügisvärve. November polegi enam kaugel, tuntava talvekuulutajaina heljus õhus juba paar esimest lumehelvest. Pimeaeg, nagu kõik muugi, nõuab natuke harjumist, kuid iseenesest on seegi tervitatav, teistmoodi tore tegelikkus. Võimalus jälle arutul hulgal küünlaid läita, valida poest neid kõige ilusamaid ja hästi lõhnavaid meeleoluloojaid. Kuulata soojas toas akna taga vuhisevat tuult ja tajuda selles mingit iseäralikku õdusust. Vaadata jalutuskäikudel mitte maha, porilompi, vaid pigem üles, talvetaevasse, mis on oma sügavuses hoopis teistsugune kui suve kerge heledus. Hämaraeg on  oma olemuselt inspireeriv, eks mu luulekogu "Võilillelein" sündis ja nägi ilmavalgust just sellisel ajaetapil. 

Igatsen kirjutada, kahtlemata. Küllap seda ka teen, kui muud kohustused minult liiga palju ei nõua. Vahel tabavad inspiratsioonivälgatused, võimalikud mis iganes uue käsikirja katked üsna juhuslikult ja meelevaldsetes situatsioonides, millest taipad, et siit võiks teemaarendusega edasi minna küll. Kirjutada võib ju mida iganes. Minu puhul žanri osas justkui piire ei olegi. Ühtviisi paeluv on kirjutada nii lastele, noortele kui täiskasvanutele; ulmet, realismi, põnevikke või romantismi. Valik langeb tavaliselt selle kasuks, mis hetkel enim köidab. Tõenäoliselt jätkan mingi hetk lasteraamatu sarjaga. Esimene käsikiri loomaraamatu sarjast, pealkirjaga "Maailma parim dingo" sai enne nädalalõppu lõpuks toimetusele ära saadetud. Asjade loogilise käiguna on ilmselt igati asjakohane lubada sellele järgneda pisukesel hingetõmbepausil ja sümboolsel õlalepatsutusel iseendale visaduse ning loomingulise vapruse eest, mis oli puhuti sunnitud õilmitsema üsna loomingukaugetes hetkedes ja läbi väsimuse. Pikalt ma muidugi puhata ei saa, kuna ajakirja detsembrilugu ootab juba oma järge. Millest see sedapuhku tuleb, hetkel isegi veel ei tea. Küllap jääb nädalalõputegemistesse, sest kirjutamine, teadagi, eeldab rahulikke ja muust tegemistest vabu hetki.

Mõnes mõttes ootan jälle novembrikuist Tallinnasse minekut. Mõned sealsed tegemised ja olemised jäid justkui pooleli. Elus on värve, jah. Ega ma pole vist kunagi väitnudki, et neid ei ole. Puhuti küll erineval kujul, aga alati tuntavalt olemas. Ja seesuguseid, mida poleks arvanudki, et need võiks kunagi mu igapäevareaalsuses omal moel ja nii iseenesestmõistetavalt koha hõivata. Elu on üllatav. Vahel.