Varakult mahasadanud talves

Kaua võib kirjutamisest kirjutada, eks ole? Eks seesinane see blogi eesmärk kõige laiemas mõttes ju ongi. Kuid kirjutada kirjutamisest -  või millest siis parasjagu iganes - on tegelikult tervitatavalt tore, eriti, kui 45 tundi töönädalat on möödunud sootuks teises valdkonnas. Ega´s see muidugi pole põhjus, miks laupäeva hommikul mulle nii tavatult kell pool kaheksa ärgata ja läptop lahti lüüa, aga siiski...
Tegelikult mu uus töö meeldib mulle. Kui paljud inimesed saavad üldse nii öelda? Omamoodi vaheldus ja teraapiline mõtetel vabalt kulgeda laskmise võimalus, hääd kolleegid boonuseks pealekauba.

Ega suuri uudiseid hetkel ei olegi, tiksun varakult mahasadanud talves ja loodan vaikselt, et see lumesopp millalgi ära sulaks ja ma saaksin jälle rattaga normaalselt sõita. Üllatusin, et mu debüütromaan on veel täiesti leitav kirjastuse Kuma kodulehelt, soodsa hinnaga pealegi. Seega astuge virtuaalpoest läbi. 

https://kumapood.ee/raamatud/ilukirjandus/lepatriinupuudja.html
Raamat, millest kõik kunagi algas... Mäletan, millise erakordse elevusega sai tervitatud kõike, mis seostus esimese romaani avaldamisega - kaanekujundust, toimetaja ja kirjastajaga suhtlemist, teose esimest käeshoidmise hetke, selle leidmist erinevate raamatupoodide riiuleilt.. Tunne nagu esimene armumine, mis ei unu kunagi.