Siis, kui pole kiire

Üks parimaid asju selles talves on asjaolu, et mul pole enam kiire. Väga ammu pole see nõnda olnud. Heal juhul jäi nädalalõppu mõni üürike puhkusetund ja seegi sai poolvägisi võetud. 

Oli aegu, mil tegelesin kolme raamatu väljaandmisega korraga – ühele kirjutasin lõppu, teist toimetasin, kolmanda osas pidasin läbirääkimisi kirjastusega. Üpriski meeletu, kuigi vastava energiataseme juures teostatav. Sain hakkama liiga heleda leegina põlemisega, kuigi ma ei ütleks, et olin siis mingil moel õnnelikum, kui seda olen praegu.
Alles palju hiljem sain aru, kuidas aega maha võttes maailm avardub, saab värve juurde, muutub hinnalisemaks, väärtuslikumaks. Niisamuti me ise selles. Niisamuti see, mida meil öelda on.
Seisatades märkab rohkem, tajub rohkem, me ise saame palju rohkem ja suudame ka rohkem anda. Tehtud valikud on võimalik kriitilise pilguga üle vaadata, jätta välja kogu tarbetu ja olemuslikult tühine, mis röövib hinnalist aega ja on algatatud valedel põhjustel. Ego nuumamine toob üksnes kannatusi.
Sisemine kasvamine sünnib teinekord pigem läbi vaikimise, vaikse märkamise, küpsemise, mõistmise, läbi sügavama veendumuse, milleks tulebki aega võtta.
Ma ei tea veel, millest hakkab rääkima mu järgmine raamat, mille käsikirja pole veel olemas, aga, nagu kõik muugi, sünnib ta täpselt siis, kui on õige aeg ja ei hetkegi varem. Ja kõige meeldivam uudis on see, et sellega pole tõepoolest mingit kiiret. Kaks raamatut, mille käsikirjad valmis, ilmuvad uuel aastal nagunii. 


Pilt: FB