neljapäev, 15. detsember 2016

Katkend jaanuarikuus ilmuvast novellist "Kirjad tütrele"




Maal elava ema kirjad tütrele linna. Tundsin omamoodi heameelt, et suutsin panna kirjaridadesse pereliikmete omavahelise läheduse soojust, mida ei öelda küll otsesõnu välja, vaid mis on pigem aimatav ridade vahelt, nagu eestlasel ikka kombeks. 






Tere taas!

Ärkasin täna juba enne kukke ja koitu, uni läks lihtsalt ära. Tänu sellele oli ka hommik pikem. Lund on natuke juurde sadanud, töölt tulla oli päris ilus, valge valgus ja palju säravaid jõululampe kuusel. Neid külmsiniseid LED-tulesid, mida tegelikult panna tahtsime, ei leidnudki, eks nad jaanipäeval tulevad välja nagu tavaliselt.
Isal on varsti sünnipäev, ostis üleskorrusele uue telekakolaka. Aga eks filmid ole ka meie üks väheseid meelelahutusi, eriti talvisel ajal. Elame ikka sutsu üle oma võimaluste. Palju siis inimesel ikka neid asju vaja on! Mulle on see vana kineskoobiga telekas endiselt armas, aga seda ei kasuta me enam ammu. Kõlbab pigem nostalgiamuuseumi ehk siis kuuri alla hiirtele ajatäiteks närida.
Kui maalt midagi soovid, kompotte või moose, anna ikka teada, isa saab vahel linnas käia ja tuua. Neil poemoosidel pole ju õiget maitset! Või siis kõrvitsasalatit, see meeldis sulle alati. Neid meil keldris terve riiul täis, ei teagi, miks nii palju tegin. Ise ei jõua eladeski ära süüa. Ära meile raha küll saada, eks! Sa alles alustad oma elu ja kõike tarvis. Ilus oled selle pildi peal, mille saatsid, selline uus kuldpruun juuksevärv, sobib hästi. Seal linnas ikka osatakse inimesi ilusaks teha. Näedki päris linnainimese moodi välja. Mul juustes juba nii palju halli, aga las olla, millalgi tuleb vanadusele alla vanduda, kaua sa ikka paratamatuse vastu võitled. 
Väljas on vastik vinge tuul, eile tuiskas ja tormas. Lähen täna vist jala tööle, pole ju kaugele minna, aga rattaga on libe, ei julge. Isal on tööl kiire, ta ei saa mind täna viia. Panen soojalt riidesse ja pole mul viga midagi. Mina olen katsumustega harjunud, aga kardan, et sind võivad raskused rööpast välja viia. Ega see vastutus naljaasi pole. Ütled, et me ei muretseks liiga palju, aga ega ilma vist oskagi. Ikka mõtled, mida oleks võinud ja saanud sinu jaoks paremini teha. Aga kui tuled toime, on hea kuulda.

Kõigeparemat!

Ema


Täismahus novell jaanuarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar